Ahjupera loodab jämedama metallvarda abil väljakule tagasi pöörduda

Veel kaks ja pool aastat tagasi pallis Jarmo Ahjupera (triibulises) Eesti meistriliigas FC Flora särgis ja teenis heade esitustega lepingu Ungari klubiga Györi ETO. Foto: Peeter Langovits

Umbes kahe nädala pärast selgub aasta jooksul mitu korda tagasitulekut üritanud, kuid ikka ja jälle taas arstide hoolde sattunud Jarmo Ahjupera saatus ehk kas ta saab tippjalgpallurina jätkata.

Mäletatavasti murdis Ungari klubi Fehervari mängija Marko Andic mullu 31. märtsil Györi ETO eest esimest korda algkoosseisus väljakule jooksnud Ahjupera sääreluu kahest kohast – eestlase jalg oli sõna otseses mõttes pooleks.

Kiirabiauto viis mehe haiglasse ja ei möödunud kaua, kui Ahjuperale tehti operatsioon, kus tema sääreluusse paigaldati metallvarras. Paranemist lubati poole aasta möödudes.

Paraku kulges paranemine oodatust märksa vaevalisemalt ja nii möödus pool aastat, lisaks üks kuu ja veel üks ja veel üks... Kui pika ootamise peale tundus lõpuks, et mees on mänguks küps, tuli jällegi tagasilöök. Novembris-detsembris kergelt harjutades tundus kõik laabuvat, kuid suurte koormustega treenides hakkas paiste läinud jalg jälle põrgulikku valu tegema.

«Aasta saab varsti täis ja on isegi natuke naljakas, et olen selle aja jooksul üritanud juba kolm-neli comeback’i teha,» oli endine FC Flora mängija Ahjupera Postimehega rääkides nõutu. «Ei tea, miks minul see luude paranemine nii palju aega võtab, pole ju veel 80-aastane. Flora ajal oli teisel jalal ka üks vigastus, mis suhteliselt kaua paranes.»

Niisiis oli jaanuaris selge, et profikarjäär ilma järjekordse kirurgilise sekkumiseta jätkuda ei saa. Seekord soovis ta kahel lihtsal põhjusel noa alla minna Eestis.

«Ungaris lööb välja keelebarjäär ja ma ei saa oma enesetunnet ehk piisavalt täpselt kirjeldada. Teiseks ei jätnud sealne suhtumine just väga professionaalset muljet,» selgitas Ahjupera, kellele soovitas uut lõikust Eesti jalgpallikoondise arst Kaspar Rõivassepp. «Mul polnud taganeda kuskile ja operatsioon oli vältimatu.»

Nimelt tundus tohtrile, et Ungaris sääreluusse paigaldatud 10 mm jämedune metallvarras on liiga õhuke, mille tõttu valu ilmnebki. Nii otsustati see 13 mm ehk suurima omataolise vastu vahetada.

«Praegusele alternatiive pole, see on maksimaalse läbimõõduga,» tõdes Ahjupera. «Nüüd lihtsalt peab korda saama.»

Ahjupera tunnistas, et juba aasta pikkuseks veninud paus on ka vaimselt üsna kurnav olnud. Logistika alal bakalaureu­sekraadi omav pikakasvuline ründaja kaalus isegi magistrina õpingute jätkamist, kuna ei olnud selge, mis edasi saab.

«Eks vahepeal on ikka masendus peale tulnud,» tõdes Ahjupera. «Kõige hullem ongi see, et keegi ei näe mu jala sisse ja ei tea, kust piir jookseb. Pealtnäha võib kõik korras olla, aga siis jälle hakkab valutama.»

Nüüdseks Ahjupera jälle sörgib ja juba kahe nädala pärast püüab suurekasvuline ründaja maksimaalse koormusega treenida – hüpped ja kiirendused – ning seejärel loodab ta klubi juurde naasta.

Kusjuures pilet madjarite maale on tal 5. aprilliks juba broneeritud. Kui kõik peaks plaanitult minema ja jalg tõepoolest paraneb, ei saa Ahjuperal ETOsse naastes kindlasti lihtne olema. Ungarlased on nimelt palganud uusi edurivimehi ning taas Tarmo Kingi kõrvale põhikoosseisu murdmine ei saa lihtne olema.

«Ilmselt alustan treeninguid duubelvõistkonnas ja eks pean sealt end edasi murdma,» arvas Ahjupera.

Sellele, mis saab juhul, kui haige koht siiski ei parane, Ahjupera mõistagi mõelda ei tahtnud. «Alternatiividele pole ma mõelnud.»