Kanguri palk asub võrkpalluritele kosmoses

Enderwuin Herrera Foto: Margus Ansu

Kui Prantsuse korvpalliklubi Villeurbanne’i Asveli ridadesse kuuluv Kristjan Kangur teenib sel hooajal väidetavalt 1,4 miljonit krooni, siis võrkpallurid võivad sellisest summast unistada.

Näiteks Kanguri hea sõbra, kümmekond aastat tagasi temaga Tallinnas korterit jaganud Sten Esna hooajapalk on üle kolme korra väiksem – Narbonne’i Volley libero teenib pisut üle 400 000 krooni kätte.

Euroopa tugevuselt kolmanda liiga klubidesse kuulub viis Eesti koondislast. Kõrgeim palk on Rennes’i Volley nurgaründajal Keith Pupartil, kes pistab tasku ligi 600 000 krooni. Pisut väiksem summa on lepingus meeskonnakaaslasel Raimo Pajusalul.

Toobal selgelt alamakstud

Saint-Quentin Foyeri sidemängija Kert Toobali tasu võib tema panust ja meeskonna seitsmendat kohta tabelis arvestades pidada häbiväärselt kasinaks. Hooaja eest 450 000 krooni teeniv mees tunnistas ka ise, et teised Prantsuse kõrgliiga põhisidemängijad teenivad temast rohkem.

Konks peitub aga selles, et pikalt klubi otsinud Toobal allkirjastas Foyeriga lepingu alles septembri keskel. Ja suvel sinisärklaste ridades ilusaid mänge pakkunud Toobal värvati Foyerisse kui vahetusmees, kes pidanuks puhkust andma jalaoperatsioonist taastuvale «päkapikule», 175 cm pikkusele Brice Donatile.

Tegelikkus osutus aga vastupidiseks ja Foyeri heas käekäigus on «süüdi» just Toobal, Donat pääseb platsile peamiselt seetõttu, et tema isa on klubi president. «Klubi tegi kõik selleks, et ma lepingut ei sõlmiks. Tulin siia järgmise aasta arvelt,» tunnistas Toobal.

Neljas «prantslane» Jaanus Nõmmsalu värvati Beauvais’ Oisesse samuti kui vahetusmees ja seetõttu peab lepingutingimuste üle nurisev sportlane leppima poolemiljonilise teenistusega.

Vennol palgatõus kindel

Nõmmsaluga samaväärset palka saab hooaega Rzeszowi Resovias alustanud, kuid detsembris teise Poola klubisse Radomi Jadarisse renditud Ardo Kreek.

Kuigi Meistrite liigas osalevast Resoviast riigi meistrivõistlustel viimasel kohal asuvasse Jadarisse minek tähendab sportlikus mõttes suurt vähikäiku, ei mõjutanud see eestlasest temporündaja teenistust.

Kreek on ainus Maarjamaa võrkpallur, kellele iga tabelisse teenitud punkt toob boonust. Kolme silma eest jagatakse meeskonnas solidaarselt 180 000, kahe eest 120 000 ja ühe eest 60 000 krooni.

Kreegist grammi võrra suurem palk laekub Meistrite liigas silmapaistvalt mänginud Bledi ACH diagonaalründaja Oliver Venno kontole. Sloveenia parima klubiga kolmeaastase lepingu teinud 19-aastase ja 209 cm pikkuse noormehe tingimused paranevad iga hooaja järel.

Küprosel, kuhu järjest rohkem Eesti võrkpallureid tee leiab, teenib meie meestest enim Limassoli Salamina diagonaalründaja Eivo Žuravljov, kelle palk jääb napilt alla Toobali omale.

Tegelikult on Žuravljovi teenistus suuremgi, sest sportlasele antakse iga kuu 700 euro väärtuses vautšereid, mille eest ta saab koos saareriigis viibiva perega söömas käia. Lisaks on Žuravljovi käsutuses auto ja poeg saab tasuta käia eelkoolis.

Kružajevil kõrgeim kuupalk

32-aastase Žuravljovi sõnul on ta nagu vein, mis aastatega paremaks läheb. Viiendat hooaega Küprosel leiba teeniva ekskoondislase teenistus on kogu aeg ülesmäge rühkinud. «Mõnikord on palk viibinud, kuid võlgu pole mulle jäädud, sest nad teavad, et minuga pole mõtet jamada,» ütles Žuravljov.

Tõenäoliselt saab suurima kuupalgaga uhkeldada jaanuari keskel Türgi esiliiga meeskonna Dört Eylüli Belediyega käed löönud Pavel Kružajev. Raha­maia kuulsusega diagonaalründajat ei õnnestunud Postimehel tabada, kuid alust nii arvata andis Žuravljovi jutt.

Hooaja keskel üritas üks Türgi esiliiga klubi, mille nime Žuravljov ei mäleta, teda Salaminast üle meelitada, pakkudes nelja kuu eest eelnenud jutu taustal müstilisena näivat 575 000 krooni, mis teeb kuupalgaks 145 000.

Suure suuga türklaste kolossaalsed lubadused tekitasid Žuravljovis kahtlust ja ta loobus pakkumisest. Postimees ühineb Žuravljoviga ja ennustab, et Kružajev ei saa kogu palka kätte.

Käesoleva hooaja kõrgepalgalisim Eesti võrkpallur on Innsbrucki Hypo Tiroli koosseisu kuuluv Eerik Jago, kelle teenistus küündib kolmveerand miljonini. Asjaosaline, kuuldes, et Postimees hakkab teiste rahakotis sorima, läheb tigedaks, nagu oleks ta äsja tühja võrgu pealt palli auti löönud.

Jago ainus võrkpallimiljonär?

«Eesti inimene teeb kohe kiired arvutused ja avastab, et kevadel on mu kontol pool miljonit vaba raha,» turtsus Jago. «See pole nii. Kuigi Austrias andis mulle elamispinna klubi, on mul Salos laenuga ostetud korter. Tuleb silmas pidada, et kui naine peab minu pärast igal aastal elukohta vahetama, pole tal võimalik püsivat tööd leida.»

Ilmselt sai Jagost eelmisel hooajal esimene Eesti võrkpallur, kelle leping küündis miljonini. Itaalia kõrgliiga klubi Pineto Framasil tasus nurgaründajale õigeks ajaks aga kõigest kolmandiku ja «tilgutab» pisisummasid siiamaani.

Kui meie mehed vaevalt karjääri lõppedes rantjee elu nautima saavad hakata, siis ala tipud võivad seda luksust endale lubada. Suurimat raha maksavad Venemaa klubid, kus üksikute ässade palk küündib miljoni euroni ehk 16 miljoni kroonini. Teist kohta hoiab selles arvestuses Itaalia.

Prantsusmaal ja Poolas teenivad paremad pojad rohkem kui pooleteist miljonit. Korralik raha liigub ka Jaapani ja Lõuna-Korea liigas, kuid seal tohivad klubid palgata vaid ühe leegionäri. Arvestatavat palgalisa on võimalik teenida ka kevadel lühikeseks ajaks mõne Aasia või araabia maa klubisse siirdudes.

Enderwuin Herrera – Eesti liiga kalleim mängija

Eesti meeskondades on palgad võrreldes mõne viimase aastaga tublisti langenud. Siinse liiga kõigi aegade kalleim mängija on olnud üle-eelmisel hooajal Tartu Pere Leiva ridadesse kuulunud soomlasest sidemängija Petteri Laurila, kes teenis pool miljonit krooni ehk sama palju kui Kreek tänavu Poolas.

Viimased kolm hooaega Eesti-Läti ühisliiga võitnud Tallinna Selveri palgatabelit juhib viimati 2007. aastal siinmail nähtud bulgaarlasest temporündaja Tsvetan Hristov, kelle rahakott paksenes 400 000 krooni võrra.

Kuuldes, et käimasoleva hooaja Eesti liiga kalleim mängija on 220 000 krooniga Pere Leiva venezuelalasest nurgaründaja Enderwuin Herrera – mikroskoopilise vahega järgneb talle Selveri lätlasest sidemängija Deniss Petrovs –, tekib ilmselt paljudel end konnatiigis mugavalt tundvatel korvpalluritel küsimus: mehed, kuidas te endal hinge sees hoiate? (PM)