Seil: muutusteks spordis vajan riigikogu abi

Kultuuriministeeriumi asekantsler Tõnu Seil. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eestlaste jaoks kesiseks kujunenud Vancouveri olümpia lõpust on möödas juba peaaegu kolm nädalat, ent erinevalt reforme plaanivatest naabritest pole Eesti spordisüsteemis muutustest veel midagi kuulda – vähemalt avalikult mitte.

Suisa vastupidi – kultuuriminister Laine Jänes põikleb ajapuudusele viidates spordiajakirjanike eest kõrvale, kuulutab riigikogu kõnetoolist, et ei mõista üldse, milliseid probleeme spordis nähakse, ja lükkab noortespordi korraldamise kohalike omavalitsuste kraesse. 

Ministeeriumis otseselt spordi eest vastutav asekantsler Tõnu Seil tunnistab siiski probleeme ning kinnitab, olukorra parandamiseks on plaanis mitmed uuendused – algatati spordiseaduse muudatus, soovitakse luua maakondlikud tippspordi keskused ja suuremat tähelepanu pööratakse eelisarendatavatele spordialadele.

Tõnu Seil, kas kultuuriministeeriumi ametliku seisukoha järgi on tõesti Eesti spordis kõik hästi?

Kindlasti pole kõik parimas korras, alati saab paremini. Eesti spordi praegust süsteemi on ehitatud 20 aastat ning selle raamid on väga head. Probleemid on tekkinud seoses seni toiminud rahastamisskeemi äralangemisega.

Eesti spordi hädad algavad kõige madalamalt tasemelt – paljud treenerid töötavad stipendiaatidena ja on seetõttu sotsiaalselt kindlustamata.
Äraelamiseks tuleb rabada mitmel rindel, suurema pearaha huvides paisutada treeningugruppe ebanormaalselt suureks ja kõigile lastele ei jagu piisavalt tähelepanu. Samal ajal saavad näiteks muusikakoolide õpetajad palka riigilt ning võivad rõhuda kvaliteedile. 

Aastaid tagasi soovis sport ise end riigi küljest lahti haakida ja minna üle klubilisele süsteemile. Samal ajal jäid kultuur, kunst ja muusika riikliku juhtimise alla edasi.

Veel 2007. aastal, kui raha oli küllaga, ei küsinud keegi midagi. Nüüd, kui kohalike omavalitsuste ja erasponsorite rahaline seis on raskemaks muutunud, vaatavad kõik riigi poole, et kurat, milles asi. Samas pole ju meie kelleltki meelega raha ära võtnud.

Kuid olukorras, kus on näha, et spordi rahastamine ei toimi, peaks olema selle valdkonna eest vastutva ministeeriumi kohus sekkuda ja pakkuda välja uusi lahendusi.

Tegelikult olemegi seda teinud. Mullu algatasime spordiseaduse muutmise, mis on praegu riigikogus esimesel lugemisel. Menetluses on seegi seadus, et kohalikel omavalitsustel tekiks taas kohustus spordi jaoks raha eraldada.

Saame aru, et probleeme on palju, aga me ei hakka üldsuse ees enne kaagutama, kui oleme leidnud reaalsed lahendused. Praegu on meil edasiseks neli-viis  ideed, ent nende realiseerumiseks vajame riigikogu liikmete abi.

Riigikogus on endisi tippsportlasi ja spordialaliitude presidente. Kas nende huvi asja vastu on liiga väike?

Tahaksin kiita Jaak Salumetsa, kes enne riigikokku minekut kohtus minuga ja küsis endale konkreetseid ülesandeid. Ta tegeles väga põhjalikult treenerite teemaga, nüüd aga osaleb koos EOK presidendi Mart Siimanniga maakondlike spordikeskuste loomisel.

Kuid ikkagi on Eesti spordi suurim mure raha ning kõige tähtsam on leida uusi rahastamise allikaid.

Kas alternatiive on üldse näha?

Vajan riigikogulaste abi. Mina ei saa ju otsustada, kust spordi jaoks raha võtta. Võin ju kirjutada eelarve viiekordseks, kuid reaalset katet sellel pole. Lahenduste leidmiseks peame istuma ühise laua taha ja neid otsima.

Teatavasti suutis Vancouveri olümpial ebaõnnestunult esinenud Soome korraldada kiiresti kriisikoosoleku ja alustada olukorra parandamist. Ma pole kuulnud, et Eestis oleks midagi sellist toimunud.

See ei tähenda ju, et midagi pole tehtud. Olen EOK inimestega korduvalt rääkinud, ent tulemusi veel tõesti pole. Samas olen nõus, et tuleks korraldada valitud seltskonnaga korralik arutelu ja kõik mõtted lagedale tuua. Praegu tahavad aga kõik natukene ja omaette toimetada.

Samas ei näe ma kõike nii mustades toonides – võib-olla seepärast, et mingid lahendused on mul teada.

Usun, et suuremad muudatused räägitakse läbi sügisesel spordikongressil. Kuid kõik need teemad tuleks tõesti jõulisemalt esile tuua ning ei tohiks karta, et ehk olen jätnud midagi tegemata.

Järelikult polegi muud võimalust kui võtta kokku riigikogus spordiga seotud inimesed, panna uks kinni ja enne lahendusteni jõudmist sealt mitte kedagi välja lasta.

Selline istumine on tõesti plaanis – muud ei jää lihtsalt üle.

Vancouveri taliolümpia oli eestlaste jaoks ebaõnnestunud. Jättes kõrvale vaprate, ent ülistaažikate Kristina Šmigun-Vähi ja Andrus Veerpalu sõidud, oli ülejäänud koondis kahvatu. Asjade selline käik oli aimatav juba varem ning puudutab ka suviseid spordialasid – järelkasvuga on meil asjad väga halvad. Minister Laine Jänes tunnistas, et ministeerium vastutab tippspordi eest, kuidas aga seletada, et te ei suutnud asjade sellist käiku ette näha?

Vancouveri olümpia oli seni enim rahastatud taliolümpia. Aga mida me saame teha, kui mehed ei suuda sõita? Mõistagi peame mõtlema selle peale, miks uusi noori peale ei tule.

Miks ikkagi noori ei tule? Jutud meie väiksusest on kohatud – näiteks sama väike Sloveenia sai olümpialt kolm medalit, lisaks on neil maailma tasemel korvpalli-, jalgpalli- ja muude pallimängude koondised.

Riiklikult olemegi väga palju Sloveenialt üle võtnud. Seega on suurem analüüsiküsimus just see, miks noored pole suutnud peale kasvada. Neil on ju kõik olemas – raha, tingimused, treenerid, autod…

Seega möönate, et kahte veterani mitte arvestades olümpial parimateks osutunud 14. ja 20. koht tähendavad Eestile ebaõnnestumist?

Jah.

Olümpia ajal kirjutatud kommentaaris leidsin, et ebaõnnestumise eest vastutab minister. Kes peaks ministeeriumi asekantsleri arvates vastutama?

Konkreetsete alaliitude juhid: suusaliit, laskesuusaliit. Tuleb küsida, miks tulemusi pole.

Olümpiamängudel esinemine on riiklik projekt, miks muidu käivad seal president ja minister. Seega tuleb asju ajada riiklikul tasemel ja ühtlasi ka tulemuste eest vastutada.

Loomulikult on olümpia riigile tähtis, ent meil on kokkulepe, et sellega tegeleb EOK. Samas on ministeerium mures, et mis värk on… Võib-olla tegime headel aegadel tõesti midagi valesti, kuid tegutsesime just nii, nagu tundus õige.

Kui raha on vähe, tuleb selle kulutamiseks teha valikuid. Kas Eesti peaks valima mõned eelisarendatavad spordialad ja neisse panustama?

Selliste spordialade valimine on tõesti hädavajalik, samas ei saa me ka teisi päris ilma toetuseta jätta. Valik tuleb teha koos EOKga ning seejuures peab võtma arvesse kõik asjaolud. Kindlasti loeb alade valikul ka avalik arvamus.

Miks siis pole seda senini tehtud? Võtame kätte ja teeme ära!

Tegelikult toimib selline süsteem juba praegu. Viis spordiala võtavad peaaegu poole riiklikeks toetusteks mõeldud summast.

Mitmed Eesti tipptreenerid ja spordialaliitude juhid on arvamusel, et Eesti peaks võtma üle Kesk-Euroopas toimiva süsteemi, kus suur osa täiskasvanute spordist on riigi jõustruktuuride rahastada. Eestis on see osa peaaegu olematu.

Olen selle mõttega üldiselt nõus, ent kultuuriministeeriumi ametnikuna ei saa ma siin väga palju teha. Oleme seda teemat korduvalt arutanud, ent küsimus on selles, kuidas saavutada läbimurre kaitseministeeriumi rahaliste vahendite eraldamine sporti.