Mart Siimann: medalitest, viimastest kohtadest ja õhukesest riigist

Kristina Šmigun-Vähi hõbemedal Vancouverist.

FOTO: Toomas Huik

Pärast 1924. aasta Pariisi olümpiamänge, mis olid sinimustvalge lipu all võistelnud Eesti atleetidele Antwerpeni järel alles teised, kuid väga edukad, kirjutas Artur Adson ajakirjas Agu: «Üheainsa esimese auhinna nad sealt maadlusest tõidki. See maksis meile kaks miljonit kultuurkapitali rahast… Kallis maadlus!»


Eestlased on võitnud olümpiamedaleid võimust, võõrvõimust ja riigikorrast sõltumata alates tsaariajast. Martin Kleini hõbemedalile Stockholmis järgnes sõjaeelses Eesti Vabariigis 21, Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis individuaalaladel 16 ja taasiseseisvunud Eestis seni 17 olümpiamedalit.



Keskmiselt teeb see 1,7 medalit olümpia kohta, millest osa võeti. Ka tulevikus jääb meie medalisaak suure tõenäosusega ühe ja kolme vahele. Üle kolme oleks ime ja medalita jäämine ebaõnnestumine.



Vaatamata üheainsa auhinna toomisele Vancouverist, me ei ebaõnnestunud. Aega alates Sydney mängudest kuni lõppenud Vancouveri mängudeni võib aga pidada Eesti spordile läbi ajaloo kõige edukamaks – võidetud on kokku 15 medalit, kusjuures mitte üheltki sel ajavahemikul toimunud kuuelt OMilt – nii suve- kui talimängudelt – ei ole koju tuldud medalita.



Mitte kunagi ei ole Eesti sportlaste ettevalmistust toetatud nii suure rahaga. Mitte kunagi ei ole Eesti sporti investeeritud nii palju maksumaksjate raha. Mitte kunagi varem ei ole Eesti sportlased võitnud 957 medalit nii noorte, juunioride kui täiskasvanute maailma- ja Euroopa meistrivõistlustelt, nii nagu viimasel kümnendil juhtus.



Õhuke riik


Spordi sotsiaalse koha, võimaluste ja raamide mõistmine eeldab mitte niivõrd süüvimist spordielu spetsiifikasse, kuivõrd arusaamist sellest, kuidas toimib riik ja sport ühiskonnas. Rahvas on oma hääle ja seega vastutuse meie valitsemise eest andnud poliitikutele, kelle eeskõneleja – peaminister Andrus  Ansip – esindab liberaalset ilmavaadet ja peab sellele vastavalt tõhusaks õhukest riiki.



Spordielu korralduses tähendab see riigi ülesannete piiramist eelarveraha eraldamisega toetusteks ja  investeeringuteks ning liikumisharrastuse strateegia väljatöötamist. Loomulikult on riigi ülesanne vastava valdkonna õigusruumi korrastamine.



Õhukeseks hööveldatud spordielu riikliku juhtimisega tegeleb kultuuriministeeriumis kaks ametnikku ja asekantsler. Vaevalt et Euroopas on veel riike, kus nii vähe spordiametnikke maksumaksja raha eest ametis on.



Need, kes näevad Eesti spordi õitsengulisse tulevikku viimise võtit loodava spordiministeeriumi või taastatava kehakultuuri- ja spordikomitee ukse ees või rahvuskoondise kaitseväemundrisse panemises või treenerite riigipalgale võtmises, peavad pettuma.



Nii kaua kui võim on õhukese riigi ilmavaate esindajate käes, seda kindlasti ei juhtu. Tõenäosus, et see juhtub siis, kui poliitiline pendel teises suunas liikuma hakkab, pole samuti väga suur, sest vähemalt seni on taasiseseisvunud Eesti valitsused spordi toetamisel hinnanud järjepidevust kõrgemalt kui järske pöördeid.



Õhuke riik ei pruugi tähendada, et spordile antav rahakott ei võiks püsti seista ja et kotis olevast rahast ei piisaks olümpiamedalite võitmiseks. Kui meile kolm medalit toonud Salt Lake City mängude ettevalmistamisel toetati talialade liite EOK vahendusel 7,9 miljoni, Torino mängudeks valmistumisel, mis teatavasti lõppesid Eestile kolme kulla  võitmisega,  10,9 miljoni krooniga, siis Vancouveri mängude toetus  spordiliitudele oli 26,7 miljonit.



Me kuulume kindlalt nende riikide hulka, kelle sportlaste toodud medalid lähevad riigile kõige vähem maksma. Tuntud valemi järgi – (medalite arv olümpiamängudel jagatud sisemajanduse kogutoodanguga miljardites USDs) x 100 – vahetasime Torino olümpiamängude ülivõimsa esikoha Vancouveri kuuenda koha vastu.



Eestist (4,30) selles arvestuses tõhusamad riigid olid Läti (5,87), Sloveenia (5,49), Norra (5,09), Valgevene (4,98) ja Horvaatia (4,33). Riigi rikkuse ja spordiedu seost kinnitasid ka Vancouveri mängud. Kolmteist medalite arvestuses edukamat riiki mahtusid kolme erandiga (Hiina, Lõuna-Korea ja Venemaa) viieteistkümne rikkama riigi hulka sisemajanduse kogutoodangu arvestuses inimese kohta.



Kas medaleid on võimalik toota?

Rahvusvahelise mõõdupuu järgi – aga millise mõõdupuu järgi siis veel maailma tähtsaima spordivõistluse tulemusi hinnata – jagas Eesti Vancouveri olümpial osalenud 82 riigi seas 25.–26. kohta. Olümpial loetakse riike järjestades medaleid, ei loeta kaheksandaid, kaheksateistkümnendaid ega viimaseid kohti.



Medal on õigustus ja tasu sportlase aastatepikkusele füüsilisele ning vaimsele pingutusele, enesesunnile ja loobumisele. Medal on õigustus ja tunnustus riigile ja olümpialiikumisele tippsporti panustamise eest. Medal on tähtis rahva eneseuhkusele ja eneseväärikusele. Medal liidab ja ülendab inimesi.



Käsitluse järgi, mille tõelähedust on kinnitanud selle põhjal tehtud medaliprognoosid, sõltub medalite arv olümpiamängudel riigiti kolmest tegurist – elanikkonna suurusest, sisemajanduse kogutoodangust ja sporditraditsioonidest (sealhulgas varem võidetud medalitest ja spordi väärtustamisest ühiskonnas).



Elanike arvult olime Vancouveri olümpial osalenud 82 riigi seas 73. kohal. Elanikelt veel väiksemad olid meist üheksa riiki. Me olime olümpial medali võitnud riikide seas kõige väiksema elanike arvuga riik. Sisemajanduse kogutoodangult olime 31. kohal.



Meie lootus on spordivaimustus. Me ei saa kunagi nii rikkaks, ammugi mitte rahvaarvult nii suureks, et võiksime medaleid tootma hakata. Suurriigid võiksid seda põhimõtteliselt teha  ja sellega väikeriikidele kaduvväikesed võimalused jätta, kuid demokraatlikes riikides ütleb lõppkokkuvõttes rahvas, kuhu maksumaksja raha suunata.



Jätkuvalt jagub ka kõige rikkamates riikides probleeme, mille lahendamine on inimestele olulisem kui eesmärk enamik medaleid oma riigi sportlaste kaela saada.


Medalisportlaste tootmisest rääkimist ei saa eriti arukaks pidada. Ometigi seab meie väike rahvaarv, mis tulevikus veelgi kahaneb, spordielu korraldajate ette kohustuse ja vastutuse üles leida iga andekas noor ja pakkuda talle tingimusi oma eelduste avamiseks ja arendamiseks.



Juhul muidugi, kui talendil endal selleks tahet ja iseloomu jagub. Meistreid ja võitjaid ei saa  keegi kasvatada ja toota. Nad vormivad ja voolivad end ise või jäävadki lootusteks, kelle eeldused kunagi särama ei löö. Pole sellised kustunud lootused Eestiski tundmatud. 



Mida teha viimaste kohtadega?


Kui rahvusvahelise mõõdupuu järgi läks Eesti esinemine Vancouveris korda, siis spordisõbralik eesti rahvas elas Kristina-vaimustuse kõrval üle ka kibedaid ja nukraid hetki – nii meie meeste viimaseks jäämise häbi kui paljude lootustega olümpiale sõitnud sportlaste alla oma võimete esinemine. Oma tasemelt maailmaklassi mittekuuluvate sportlaste olümpiale saatmise vastutus jääb aga olümpiakomitee täitevkomitee kanda.



Kas Eesti sportlaste kohti kolmandas, neljandas või kaheksandas kümnes saab tulevikus välistada? Taas meie rahvaarvule ja riigi väiksusele viidates ei ole meil reaalseid võimalusi kaaludes loota samal olümpial medaleid, esikümnekohti ja kõigi meie sportlaste mahtumist kolmekümne parema hulka.



Juhul kui me saadame olümpiale kõik normitäitjad. Ma kahtlen, kas olümpiavõitu osavõtust madalamaks pidav põhimõte on kunagi kehtinud, kuid osavõtt on ikka tähtis olnud ja Eesti Olümpiakomitee on niisugusest aatest lähtudes sportlasi olümpiale saatnud.



Kui me esimese riigina rahvusvahelises olümpialiikumises sellest põhimõttest loobume ja ei saada olümpiale kõiki sportlasi, kelle saatmiseks meil õigus on, vaid tõstame osavõtu kriteeriumid ise nii kõrgele, et saadame vaid neid, kes suure tõenäosusega on edukad, siis on küll võimalik vähendada meie sportlaste tagumisi kohti, kuid viimast kohta päriselt välistada ka ei saa.



Vancouveri delegatsioon oleks olnud kuueliikmeline  nende sportlaste lähetamise puhul, kes tulid  kahekümne hulka.



Sportlaste delegatsioon oleks olnud üheteistliikmeline nende sportlaste lähetamise puhul, kes tulid kolmekümne hulka. Kas me tulevikus kaalume sellist võimalust? Kuidas suhtub sellesse rahvas?



Tagasi üles