Erki Nool: kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

Erki Nool

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Kümnevõistluse olümpiavõitja Erki Nool on küll Eesti Olümpiakomitee täitevkomitee liige, kuid pole sellegipoolest aru saanud, kes peaks vastust andma, kui Eesti saavutussport allamäge veereb. Keegi ei saa aru.


Eesti sportlaste tulemused Vancouveri olümpial olid tunduvalt tagasihoidlikumad kui Torinos ning nelja aasta kaugusele Sotši olümpiale mõeldes paistab, et seal saabub lausa must masendus – ei näe kedagi, kes võiks medalile pretendeerida. Millest selline Eesti tippspordi allakäik maailma kontekstis viimastel aastatel?

«Tagasihoidlik» on vist tagasihoidlik sõna olümpiaesinemiste kohta, kus jäädi kas päris viimaseks või viimaste sekka. Ma esitasin enne Vancouverit Eesti olümpiakoondise koostajaile näiteks küsimuse, kas on ikka mõtet sinna saata mäesuusatajaid. Siis kästi mul vakka olla ja nad saadeti ikkagi. Kusjuures ilmselt unustati neile öelda, et sel alal tuleb mäest alla sõita, mitte üles, nagu nägime.

Talialadel oleme lati masendavalt alla lasknud. 30. kohad MK-etappidel kutsuvad esile juba orgasmilaadseid hüüatusi. Mis oleks mõeldamatu ja naeruväärne teistel spordialadel. Hakkame ära unustama spordi põhialuseid.

Eesti spordis ilmuvad tipptegijad sageli mitte tänu spordisüsteemile, vaid pigem spordisüsteemi kiuste. Suurem jagu murrab tippu n-ö süsteemiväliselt, omal käel. Ka teie pidite meie spordisüsteemiga kogu aeg maid jagama, et medaleid püüda. Millega meie spordisüsteem tippsportlaste pealekasvamist takistab?

Takistatakse sellega, et keegi ei võta juhtimist enda peale. Vaatame lähemalt.

Kultuuriministeerium vahendab eelarveraha, kohalikud omavalitsused tegelevad projektiga «lapsed tänavalt ära», olümpiakomitee tegeleb sportlaste olümpiale viimisega.

Tippspordi eest peaksid vastutama alaliidud, samas raha neil selleks napib. Veel eksisteerib paljutõotava nimega Eesti Spordi Nõukogu, mis küll jagab üksnes preemiad. Lisaks on EOK juures tippspordi komisjon, mille puhul ei saa vist küsidagi, milleks see on loodud.


Kui siis kusagilt ilmub sportlane, kes peamiselt tahtmise varal tippu jõuab, ajavad kõik rinna ette. Kui aga saabuvad halvemad ajad, siis ei leia äkki ühtki, kes ütleks: jah, mina vastutan. Siis küsivadki inimesed: kes õigupoolest juhib Eesti sporti?

Ja kui mõni neist juhtijaist ütleb, et küll me sügisesel spordikongressil juhtunut arutame, siis on see küsijate mõnitamine, mitte vastus.

Ma ei näe, et need, kes spordiedu pärast pead ja südant peaksid valutama, seda eriti teeksid. Pigem jääb mulje, et suurema innuga seatakse end ühispildile, kui keegi on juhuslikult mingi medaliga tagasi tulnud. Aga äkki ongi sport nii keeruliselt ja raskesti juhitav, et siin kabinettides istujatest tegelikult suurt ei sõltugi? Ehk teisisõnu: tõeline spordimees paneb end maksma, olgu ajad millised tahes ja spordijuhid kes tahes?

Tippsportlase ja spordijuhi suhetes on ületamatu vastuolu. Tipu – aga neid on alati vähe – kirg ja soov on saada kõige paremaks. Spordijuhil, enamasti juhuslikul inimesel, sama soovi ei ole, talle piisab mõnusaks äraolemiseks sellest, kui sportlased saavad parimaks. Miks peaks ta siis pingutama? Ta võib pingutada, kui on tahtmist ja ka oskusi, aga tingimata ei pea.

Sportlasele aga piisaks vahel hädapärast sellestki, kui teda vähemalt ei segataks. Temal juba tahtmisest puudu ei tule.

Millega spordijuhid siis sportlasi peamiselt segavad?

Olen seda küsimust ka oma elulooraamatus «Autogramm» puudutanud. Räägin seal lõputust võitlemisest omaenda alaliidu juhtidega. Usun, et sarnaseid näiteid võib tuua iga tipp.

Meil kõlab sageli ebaõnnestumiste järel eneseõigustusena demograafiline argument, et oleme nii väikesed, mistõttu meilt ei saagi maailmaareenil spordis suuri tegusid nõuda. Nõus, igal alal me läbi lüüa ei saa. Kas sel juhul ei oleks siis mõistlik valida riiklikult välja paar ala, mis saavad endale lõviosa toetustest, ja ülejäänud alad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad? Island näiteks on panustanud käsipalli arendamisse ja palun väga – Pekingi olümpialt tuli hõbemedal.

Suur anne on alati hälve, olgu spordis või mujalgi. Väiksemas riigis kerkib neid juba tõenäosuse järgi vähem kui suures. Ent suureski saab neid tuksi keerata, nagu näitas Venemaa nigel olümpiaesinemine. Ja nüüd nõutakse seal spordijuhtidelt karmilt aru.

Meil ei ole nõutud, on pigem päid silitatud. Olen juba nimepidi nimetanud neid, kes meie spordi käekäigu eest vastutavad. (Viitab kultuuriministeeriumi asekantslerile Tõnu Seilile, EOK presidendile Mart Siimannile ja peasekretärile Toomas Tõnisele – ­P. P.) Aga kui kirjutatakse, et olen nõudnud nende tagasiastumist, siis see pole tõsi. Seletused ja analüüs neilt on see, mida spordisõbrad ­ootavad. Aga neid pole me kuulnud.

Igaüks oskab loetleda alasid, milles oleme saavutanud jätkuvalt edu. Vehklemine, sõudmine, jalgrattasport, kergejõustik – kõigis neis kasvab ja kasvatatakse jätkuvalt peale rahvusvahelisi tegijaid. Praegune valus küsimus on see, miks juba aastaid ei kasva neid kõige enam rahastatud, väidetavalt parima organisatsiooniga ja tipptasemel teadmistega alal, suusatamises. Seda küsimust pole vaja võtta mitte pahatahtliku, vaid muretseva teada tahtmisena.

Miks mitte Eestis ka spordijuhtide seas plats pisut puhtamaks lüüa, nagu seda nõudis Venemaal president Dmitri Medvedev? Ettevõtetes vahetatakse ka juhid pikema jututa välja, kui tulemused langevad. Või on meie häda selles, et praeguste spordijuhtide asemele pole paremaid kusagilt võtta? Vähemasti korvpalliliidus, kus asjad on ikka täitsa karile jooksnud, paistab see küll nii olema.


Nii lihtne see löömine ka pole. Ja kes see lööja olekski? Juhid on valitud kõigi demokraatlike reeglite järgi ja vahetada saab spordirahvas neid üksnes valimiste kaudu. Nii et kui tuntakse end kehvasti juhitavat, eks valitagu etteotsa paremad. Venemaa meetod meile ei kõlba.

Kui Eestis läheb jutt spordi juhtimisele, siis paljud vaatavad teie ja Jüri Tamme, Toomas Tõniste ja Erika Salumäe ning veel mitme endise tippsportlase poole. Olete kõik suures poliitikas kaasa rääkinud, aga mis te spordi heaks ära olete teinud?

Vast ehk teatakse, et olen ellu kutsunud oma kergejõustikukooli ning Reval Hotels Cupi ning mul on selle üle hea meel. Olen ka EOK täitevkomitee ning mitme rahvusvahelise spordi juhtorgani liige. Tegevus seal teenib kindlasti Eesti spordi huve. Ka teised nimetatud tegutsevad spordirindel aktiivselt.
Kui aga küsimusega peetakse silmas meid kui riigikogu liikmeid, siis tuletan meelde, et riigikogu tegeleb seadusloomega. Meie sealt küll sporti ei juhi. Eesti sporti juhib ikka mõni teine organ. Kuigi ei saa mõnikord aru, missugune.

Liiati pole endisi tippsportlasi riigikokku valitud sugugi spordiasju ajama. Riigikogus pole spordikomisjoni.

Aga kui ministeeriumi spordiametnik teatab, et on «EOK inimestega korduvalt rääkinud, ent tulemusi veel tõesti pole», ja et «muutusteks spordis vajan riigikogu abi», siis mis seal ikka – saagem kokku ja rääkigem. Siis selgub ehk ka, mis muutusi ja abi meilt oodatakse.

Lõpuks on ära unustatud fakt, et endiste tippsportlaste eestvedamisel eraldati olümpiaettevalmistuseks täiendavalt üheksa miljonit krooni.

Hobi korras paari Eesti tippkergejõustiklast juhendanud Jaanus Kriisk analüüsis hiljuti Eesti Päevalehes tiitlivõistlustel medaleid võitnud kergejõustiklasi ja tõi välja, et need, kes noorena ja juuniorina on rahvusvahelisel areenil pjedestaalile küündinud, ei ole täiskasvanuna seda suutnud, ning kes täiskasvanuna medaleid toonud, ei olnud jälle noorena kuigi edukad. Siit kumab minu arvates läbi Eesti spordi peamisi valupunkte: kuidas tagada edukas üleminek noorteklassist täiskasvanute hulka. Tean mitmeid suusatajaid, kes on just noorteklassis käega löönud, tuues põhjenduseks, et täiskasvanute klassis läbimurde üritamiseks ei jätku lihtsalt raha. Milles näete noorteklassist täiskasvanute hulka ülemineku peaprobleemi?


Ega medalite võitmist juunioride klassis pea pelgama. Küsimus on ainult, milliste vahenditega need saavutatakse.

Eesti spordis hakkab muutuma valupunktiks asjaolu, et trenni tehakse ajaliselt ja mahuliselt järjest vähem. Toon näite: kui automootori maht on 1,2 liitrit, siis forsseeri palju tahad, ega võidu ikka sõida. Noorteklassis tuleb ära teha kindel hulk ettevalmistavat tööd. Lisaks leida motiveeritud süsteem treeneritele ja sportlastele, mis oleks orienteeritud tulemustele.

Lapseeas ja noorteklassis tegemata jääval treeningtööl on minu arust mitu põhjust. Esiteks, kehaline pingutamine pole enam kuigi popp ning sport pole teab mis in. Spordipoisina, ütleme nii, tüdrukute seas nüüdisajal enam eriti ei skoori. Teiseks, humanismist läbiimbunud alalhoidlikkus, mis spordis läbilöömiseks hädavajaliku jõhkravõitu võitluslikkuse asemel tõstab kilbile rohkem nn pehmeid väärtusi. Ja kolmandaks: noortetreenerite vähesus ja kesine tase. Paraku näib treeneritöö väärtustamine sama lootusetu nagu õpetajaameti ausse tõstmine. Või näete siin siiski mingit retsepti?


Et mul on enda kergejõustikukooliga kogemusi, siis läheks siin vastamine liiga pikale. Teema aga on oluline ja väärib arutamist võib-olla enamgi kui tippspordi teema. Mis omakorda saab ju alguse lapseeast. Kõige alguses on laps.

Ühe peamise Eesti spordi hukutajana on märgitud spordikoolide ärakaotamist ja nende asemele klubide loomist. Klubid on aga enamasti nõrgad. Mida teie spordikooli kunagise kasvandikuna arvate spordikoolide asendamisest klubidega?

Ega spordikoolid ole ka mingi imevits. Küsimus on, milliseid ülesandeid klubidele seatakse. Spordiseaduseski on viide, et raha saab eraldada ainult neile, kel on olemas arengukava. Kui paljudel rahasaajatel on arengukava ette näidata? Kes selle täitmist kontrolliks?

Selleks et noored sportlased spordile käega ei lööks, on arutatud, et peaks tippsportlased koondama kaitseväe tiiva alla ning samuti andma kõrgkoolides rohkem võimalusi spordiga tegelda, nagu näiteks Ameerikas. On need kaks ideed Eestis teostatavad ja kas need annaksid soovitud tulemusi?


Kindlasti annaks tulemusi. Kasutaksin küll kaitseväe asemel sõna jõustruktuurid. Loomulikult peaksid tegelema rohkem spordiga kõrgkoolid. Ainult kust leida lisaressursse? Kõrgkoolid saavad riigilt raha õppe-teadustööks, mitte tudengite sportlikuks tegevuseks.

Kui nüüd Eesti sporti tõsiselt reformima asuda, siis millest või kellest peaks pihta hakkama?

Esiteks peame kokku leppima, millised alad on riiklikult eelisarendatavad. Minu hinnangul on need olümpiaalad. Ülejäänute rahastamine võiks toimuda hasartmängumaksu või kultuurkapitali kaudu.

Teiseks tuleks korrastada pearahasüsteemi. Tuleb selgelt eristada, milline tegevus on suunatud harrastusele, milline aga edukusele. Tuleks muuta ka pearaha andmise ajalist diapasooni, näiteks vahemikus 7. kuni 20. eluaastani.

Praegu on Eesti spordisüsteem liiga killustunud, mõistlik oleks ühtne juhtimine. Praegu on kogu aeg ülal küsimus: kes juhib, kes vastutab? Ilmselt sellepärast inimesed oma küsimustele vastuseid ei kuulegi.

Aga muidugi on need üksnes paar minu mõtet. Küsimus reformimise kohta tuleks esitada neile, kes sporti juhivad. Riigikogulane Nool seda au endale kindlasti võtta ei saa.

Tagasi üles