/nginx/o/2010/04/05/343071t1h47c1.jpg)
«Imetrikoodest loobumine = senistes rekordites ligi kaheaastast tagasiminekut» – umbes selline arusaam valitses paljude ujujate ja treenerite peas enne tänavust hooaega. Ja nüüd?
Imetrikoodeta ujujate hirm – kas rekordid püsivad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüdseks on see hirm aga vähemalt eestlaste seas kadunud. Imetrikood imetrikoodeks, elu läheb edasi. Kolme esimese kuuga on ujumismaailm näidanud, et ka paneelideta trikoodeta suudetakse rekordeid püstitada.
Tõsi, maailmarekordiraamatutesse pole veel lisa tulnud. Rahvusrekordeid on uuendatud aga küll – nii USAs, Jaapanis kui ka Venemaal.
«Nagu näha, liigub maailm ikka suurte sammudega edasi. Usun, et juba suvisel EMil, kui mitte varem, puruneb nii mõnigi maailmarekord,» sõnas ujumistreener Heidi Kaasik, kelle hinnangul andsid imetrikood sportlastele eelkõige psühholoogilise eelise.
Nüüd on näha, et kõige tähtsam on siiski ujuja selle sees. Ja need ujujad teevad kõik selleks, et ka imetrikoodeta seniste tipptulemusteni jõuda.
Seda näitas ka USA imeujuja Michael Phelps, kes uuendas 200 jardi liblikujumise isiklikku rekordit. Ka eestlased pole tehnoloogilist imet taga nutma jäänud. Vastupidi!
Hooaja esimestel võistlustel on isiklikke tippmarke uuendanud teiste seas nii Martti Aljand, Martin Liivamägi kui ka Kätlin Sepp.
Viimane uuendas 200 meetri seliliujumises isiklikku rekordit lausa kolme sekundiga. Eesti rekordist jäi puudu vaid 0,8 sekundit. Seesugune edasiminek jättis Sepal endalgi suu imestusest lahti.
«Starti minnes oli tegelikult väga ebakindel tunne. Kõikjal räägiti, et imetrikoodest loobumine viib tulemused alla. Aga tegelikult pole asi üldse nii hull!» hingas Sepp kergendatult.
Samas tõdes ta, et lühemate distantside ujujatel võib seniste tulemusteni jõudmine üsna keeruline olla.
Paneelidega trikoodes ujumine andis sportlastele siiski suure eelise. «Need hoidsid paremini vee peal ja väljumist oli kergem teha. Eks palju oleneb ka inimesest endast – osal mõjutab resultaati rohkem ja teistel vähem,» tõdes Sepp.
Eesti ujumiskoondise peatreeneri Riho Aljandi hinnangul võib muudatus kõige enam tunda anda meeste tulemustes.
«Enne võisid nad täistrikooga ujuda, aga nüüd on tavalised tekstiilmaterjalist püksid. Kõik ujujad on pidanud loobuma kummimaterjalist valmistatud trikoodest ja nüüd on kasutusel üksnes tekstiilmaterjal. See omakorda on vähendanud libisemist,» selgitas ta.
Kuigi esimeste võistluste põhjal on raske põhjapanevaid järeldusi teha, usuvad siiski nii Aljand, Sepp kui ka seliliujuja Andres Olvik, et sportlased hakkavad õige pea seniseid rekordeid purustama.
Sama usub Rahvusvaheline Ujumisliit, kelle hinnangul purustatakse lähema kahe aasta jooksul enamik seniseid maailmarekordeid.
Samas leidub ka teisi arvamusi. Seda enam, et senistel võistlustel pole rekordiraamatud lisa saanud.
Austraallasest olümpiavõitja Stephanie Rice usub, et paneelidega trikoodes ujutud maailmarekorditeni ei pruugi sportlased lähemate aastate jooksul jõuda.
«Arvan, et tuleks kehtestada kaks rekordiraamatut. Sest need tulemused, mis praegu tekstiiltrikoodes püstitakse, ei jõua sinnamaani, mis me 2009. aastal tegime. Võimalik, et sportlased suudavad need alles kümne või kahekümne aasta pärast purustada,» avaldas Rice, kelle sõnul polnud samamoodi siiski võimalik jätkata.
Trikood muutusid sportlastest juba märksa olulisemaks. Rekordid muutusid sama tavapäraseks kui igapäevane leib.
Sedasama tõdes nii 50, 100 kui ka 200 meetri seliliujumise Eesti rekordeid uuendanud Olvik. «Loomulikult on ujumispükstel ja trikool vahe sees – libisemise efekti enam pole. Aga see läks juba niivõrd totraks – pool tundi trikood selga panna pole ju normaalne!» sõnas Olvik kurjustavalt.
1. jaanuarist tohib ujumistrikoo katta keha üksnes niivõrd, et vabaks jäävad nii käed, õlad, kael kui ka sääred. Ja ujumistrikoo materjaliks peab olema tekstiil.