Tippsportlase kasvatamine pole meelakkumine. Kõrvaltvaatajale tundub, et sportlased suplevad sponsorite rahades, kuid tegelikkuses on vanemad andnud pea kõik, et laps saaks sportlasena jätkata. Vanemate katsumustes veenduvad Ann Hiiemaa ja Inga Höglund.
Riho Aljand: Ei tule ükski sponsor ise toetust pakkuma
Treenerist isa Aljand elab laste sooritusele alati südamest kaasa. «Vähe närviliseks hakkab minema. Väike erutus ikka tuleb sisse – selline vastutusrikas start tulemas,» kirjeldas isa Riho Aljand oma emotsioone enne laste, Triinu ja Martti starti olümpial. «Siin ei saa enam nõu ega jõuga ega millegagi aidata – ainult oodata ja vaadata. See tekitab abituse tunde.»
«Ma isegi ei oska öelda, mis on kõige raskem. Pigem on alati ebamugav, kui põhivõistlusel ei tule neil hästi välja. Siis on hinges endal valu sees ja loomulikult on ka lapsel valus. Võib-olla lapsevanemad elavad seda kohati isegi rohkem üle,» tunnistas ta. «Oma lapse edu läheb kõikidele korda. Kui läheb hästi, siis on juubeldamist kõigil.»
Majanduslikult pole kahe Pekingi olümpialase sporditeekonda kerge toetada olnud. «Alati läheb raha erinevate võistlusreiside ja laagrite jaoks, kus klubi või ujumisliit ei suuda kõike maksta,» selgitas Aljand. «Oleme võistlussõitude eest maksnud nii palju, et seda ei jõua nende aastate jooksul üldse kokku lüüa.»
Võib ju arvata, et Eesti tippujujatel on sponsoreid jalaga segada, kuid tegelikkus on märksa karmim – ka juba Eesti mõistes tippu jõudnud sportlastele on toetajaid raske leida. «Ei tule ükski sponsor ise pakkuma. Toetajad ei tule ligi, kui sa pole maailma esikümnes tegija,» sõnas Aljand, ent tunnistas, et viimasel ajal on märksa kergem kui varem. «Elu on läinud kolme aasta jooksul paremaks. Viimased kaks aastat said need, kes olümpianormi täitsid, väikest stipendiumit, aga kui nad oleksid iseseisvad, siis nad muidugi sellega hakkama ei saaks.»
Nagu ühest suust kinnitavad sportlaste vanemad, et loobuda on tulnud paljust, kuid seda ei kahetseta põrmugi. «Mitte mingil juhul ei kahetse. Pigem oleks vastupidi, kui ei toetaks ja pärast jääks hinge mõte, et äkki kui oleks andnud, siis oleks läinud paremini – sedapidi on palju hullem,» arutles isa.
Sporti investeeritud varandusi mees taga ei nuta. «Mõningad asjad on lihtsalt edasi lükkunud, mis on plaanis olnud ning liiguvad väikse hilinemisega,» tunnistas Aljand. «Selge see, et sportlased on sellised nn eluloomad, et neil on üks kindel eluperiood, kui nad saavad sporti teha ja seda tuleb toetada. Pärast tuleb tavainimese elu ja kui mõned asjad saavad hilinenult tehtud, siis ei ole ka midagi.»
Mati Tolmoff: Nende tulemused pole rahas üldse mõõdetavad
Tolmoff räägib oma tütardest heldinult ja suure uhkusega. Selleks on ka põhjust – lisaks sulgpalli esireketile, Taanis elavale Kati Tolmoffile on noorim Tiina Tolmoff aastaid Eestit ilu- ja rühmvõimlemises esindanud, ning ka vanem õde Liina Tolmoff on sulgpallis rohkelt tiitleid kogunud. «Läbitud on üks suur etapp elus. Üks võimsamaid tundeid on,» kirjeldas Eesti Spordimuuseumi direktor Mati Tolmoff elavalt tütre Kati Tolmoffi olümpialepääsu.
«See, et neist kõikidest sellisel tasemel sportlased on tulnud, on ainult tänu nende kadunud emale, kes nad esimest korda spordi juurde viis,» lausus Tolmoff.
Kolme sportlase kasvatamine pole kerge olnud. «Selge on see, et perekonnal on tulnud paljust loobuda, aga see kõik, mida nad kolmekesi on saavutanud, see ei ole rahas üldse mõõdetav,» tunnistas Tolmoff. «Loomulikult on pere plaanid vahest luhta läinud, aga ma ei ole seda kunagi kahetsenud.»
«Näiteks talvepuhkuse ajal planeerisime, et lähme ka soojale maale, kuid üks toetaja kukkus tagant ära,» sõnas ta.
Tolmoffid on oma sportlasteekonnal näinud vett ja vilet. «Kardan, et enam ei riskiks sellist asja ette võtta. Kui ma oleks elukutselt mänedžer ja küsiks toetust ja teeks projekte – see on omaette küsimus. Aga kui sa lähed oma lapsele küsima, siis ei saa olla emotsionaalselt raskemat käiku,» tunnistas Tolmoff.
«Kui lähed oma tuttavate ukse taha. Hästi, lähed ühe korra, aga kui sa lähed poole aasta pärast jälle teist korda, siis see on minu jaoks keeruline. Need esimesed aastad olid ikka tõesti rasked. Kui raske temal veel oli – siit saatsin talle Taani lausa süüa. Lihtsalt polnud raha. See oli julm.»
Nüüdseks on taolised sündmused õnneks unustusse vajunud. «Kui EOK ja TÜ Akadeemiline Spordiklubi ükskord appi tulid, läks asi tunduvalt lihtsamaks,» sõnas Tolmoff. «Aga ma ei jõua kõiki neid, kes on rasketel aegadel paari tuhandega oma isiklikust eelarvest toetanud, üles lugeda. Ülimad tänud kõigile.»
Raha kokku ajamine pole Tolmoffi arvates siiski kõige hullem. «Kõige raskem on olnud see, et ühe noore pereliikme kaotasime varakult võõrale maale. Üks asi on telefoniga rääkimine iga päev, aga ühe korraga kuus aastat tagasi oli tuba tühi,» tunnistas Tolmoff.
Jaak Kanepi: Kaia karjäär on kolm korda juuksekarva otsas rippunud
Eesti praeguse aja parima tennisisti Kaia Kanepi isa Jaak Kanepi on juba aastaid tütre mänedžerina töötanud. Järgmisel nädalal saadab ta oma tütre elu teisele olümpiale.
«See on tähtis võistlus,» tõdes Jaak Kanepi. «Enne iga suurvõistlust on närv sees. Juba viimased kaheksa aastat on närv sees olnud. Aga see on juba omamoodi rutiiniks muutunud.»
Kaia Kanepi tiimi eestvedaja ongi tema isa Jaak Kanepi, kes on täielikult pühendunud tütre tulevikule.
«Rahaliselt pole ma mõõtnud, aga viimased kaheksa aastat on Kaia sporditeesse korralikult panustatud. Seda kõige rohkem just algusaastatel,» tõdes Jaak Kanepi ja lisas muigamisi, et nii mõnedki asjad on ostmata jäänud küll, kuid puudust neist ei tunta.
«Hulk värvitelereid on seetõttu õigel ajal ostmata jäetud. Aga ma ei kahetse seda, kõik see on end ära tasunud ja meil pole eriti suuri probleeme olnud.»
Kaia Kanepi krooniti kõigest 14-aastaselt kõigi aegade noorimaks Eesti meistriks täiskasvanute arvestuses ja juba 16-aastaselt võitis ta Euroopa meistritiitli ning ka maineka Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste (French Open) juunioride meistritiitli.
2001. aastal püsis Kanepi 13 nädalat ITFi juunioride maailma edetabeli tipus.
Tänavu pääses ta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel veerandfinaali ning hoiab maailma edetabelis 48. kohta.
Auhinnaraha on aastate jooksul kogunenud 713 535 dollarit. Ent tennis on kallis ala ning neelab raha nagu muda.
Tütre sportlaskarjäärile tagasi vaadates on isa Jaak Kanepi sõnul kõige raskemad olnud just rahalised probleemid.
«Kolm korda on olnud selline olukord, kus me ei tea, kuidas Kaia oma sportlaskarjääri jätkata saaks. Tema sporditee on siis juuksekarva otsas rippunud, just finantsprobleemide tõttu,» avaldas Jaak Kanepi.
«Siis on endal ka väga raske olnud – näed ju, et tütar on andekas ja kuidas siis ei saa. Viimati oli selline olukord poolteist aastat tagasi.»
Olümpiamängude ajaks Jaak Kanepi puhkust ei võta. See pole tal plaaniski olnud. «Kaks kuni kolm tundi ikka kuskilt ju näpistab. Selle jaoks ei pea veel puhkust võtma!» kinnitas Jaak Kanepi.
Signe Leibak: meil pole rahakott põhjatu olnud, aga laste hobi on alati tähtis
Järgmisel nädalal saadab 20-aastase tütre Kaire Leibaku tema esimesele olümpiale ema Signe.
«Veel kolm aastat tagasi poleks ma ka kõige fantaasiarikkamates mõtetes kujutlenud, et Kaire 20-aastasena olümpiale minna võiks! See tundub nii uskumatu!» õhkas juristina töötav Signe Leibak.
«Endal on ka nii ärev seis. See on siiski nii suur võistlus.»
Oma noorukese ea kohta on Kaire Leibak võitnud peaaegu kõik, mis võita annab – ta võitis 2005. aasta noorte maailmameistrivõistlustel hõbeda. Aasta hiljem krooniti ta juunioride maailmameistriks, üks aasta hiljem lisandus kogusse ka Euroopa meistritiitel.
Tiitlitega kaasnesid ka sponsorid ning Leibak võib nüüd rahuliku südamega välislaagrites vormi timmida. Ent mitte alati pole see nii olnud.
«Meil käis kaks last kergejõustikutrennis (vend Ergo Leibak on pikamaajooksus mitmekordne Eesti omaealiste meister – toim) ja vahepeal oli ikka päris raske,» tõdes Signe Leibak.
«Teatud tulemuste saavutamiseni oli minu ja abikaasa rahakott ainuke vahend, mille abil lapsed treenisid. Meil pole rahakott põhjatu olnud, aga laste hobi on alati tähtis olnud,» tunnistas ta.
«Tihtipeale pidime planeerima, et ühel kuul ostame naelikud ja teisel kuul dressid. Kõige kallimad on veel taastusvahendid ja sportlase toitumine.»
Leibaku isa Einar on tütrele ka sponsoreid otsinud ning see on ka õnnestunud. Koos treener Mehis Viruga koostati Leibaku portfoolio, kus sees tütre pildid, aasta plaanid ning saavutused. «Meie jaoks pole see küsimine ebameeldiv olnud. Küsija suu pihta ei lööda ju,» sõnas Signe Leibak muigamisi.
«Tänu sellele on Kairel makstud lõunalaagrite lennukipiletid kinni näiteks. Abi on suur olnud.» Tagantjärele vaadates võib Signe Leibak tõdeda: «Kõik see on end ära tasunud. Midagi ületamatut pole olnud,» avaldas ta.
«Kui mõni positiivne tulemus tuleb, siis unustad kõik halva, mis olnud. Mul on hea meel, et Kaire nii kaugele jõudnud on.»
Endise tippujujana võttis Leibak terve olümpia ajaks koos abikaasaga ka puhkuse. Tütre võistlust koguneb vaatama terve pere.
«Üksi oleks väga raske vaadata. Tugi on meie jaoks väga oluline,» nentis Leibak.
Jaan Kanter: ega see sponsorite otsimine kerge pole olnud
Üleeile saatis poja Gerdi Jaapani laagrisse Jaan Kanter. Sealt sõidab Eesti suurim medalilootus otse Pekingisse.
Isa temaga kaasa ei sõida, jälgib koos abikaasa Imbiga võistlust hoopis kodust, Rapla maakonnast Tiduvere külast.
«Muidugi on närv sees! Aga endal on ka natuke kergem juba, kui neli aastat tagasi Ateena olümpial,» avaldas Jaan Kanter.
«Mida päev Gerdi võistluspäevale lähemale läheb, seda pingelisemaks läheb ka minul. Ta on võistlustel alati palju närvipinget tekitanud, kerge pole olnud.»
Just isa Jaan Kanter on see, tänu kellele valitsev kettaheite maailmameister sporti teeb – tema viis poja käekõrval Pärnusse kergejõustikutrenni.
Esimestel aastatel toetasid vanemad poja sportlasteed ning maksid ka õppemaksu.
«Ega me ise midagi suurt ohverdama ei pidanud. Gerd on ise aktiivne inimene ja alati kõike südamega võtnud. Midagi ülearu praalinud pole ta kunagi,» kinnitas Jaan Kanter.
«Siis, kui Gerd pärast keskkooli lõppu Tallinna juba kooli läks, siis hakkasid ka sponsorid tulema. Seega väga paljas pole ta kunagi olnud,» meenutas Jaan Kanter ja lisas: «Kõrgemas majanduskoolis õppides oli Gerd ka valiku ees – kas sport või õppimine. Õnneks sai mõlemaga ilusti hakkama.»
Jaan Kanter on ka ise pojale sponsoreid otsinud. Otsingud on ka vilja kandnud, ent meeldiv pole see tegevus tema jaoks olnud. «Lähed nagu kerjus raha küsima!» põrutas Jaan Kanter.
«Mina pole niimoodi kabinettide uste taga käinud. Olen pigem tutvuste kaudu otsinud, aga ega see kerge pole.»
Nüüd Jaan Kanteril seda muret enam pole – tema tase ei pidavat enam vajaliku tasemeni küündimagi.
«Gerdil on oma sponsorid, kes selle eest hoolt kannavad. Paljud sponsorid tulevad ka ise Gerdile abi pakkuma,» kinnitas Jaan Kanter.
Põhjust kahetsemiseks Jaan Kanter ei näe, sest poeg pole kunagi ühtki sponsorit petnud. Tagantjärele vaadates on isa jaoks hoopis raskem olnud poja võistluseid jälgida.
«Just need esimeste suurvõistluste läbipõlemised. Et kas Gerdi närv peab vastu või mitte,» arutles Jaan Kanter.