/nginx/o/2008/08/06/63130t1h08ac.jpg)
Hiinas on olümpiamängud iga hetk algamas, aga probleeme jagub kuhjaga – teisipäeval maabusid Pekingi lennujaamas mustades maskides mehed. Tegu polnud õnneks terroristide, vaid USA koondislastega.
Pekingi lennujaama saabusid mustades maskides mehed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba kuid on kestnud arutlused ja spekulatsioonid, kuidas reageerivad Pekingi õhukvaliteedi probleemile olümpiale saabuvad sportlased. Esimesi kasutusele võetud vastumeetmeid võis näha teisipäeval, kui Pekingisse saabunud USA trekisõidukoondise liikmed kandsid suud ja nina katvaid musti kaitsemaske.
Need konkreetsed lennuväljal nähtud maskid on spetsiaalselt välja töötatud USA Olümpiakomitee (USOC) poolt kaitsmaks oma riigi sportlasi potentsiaalselt tervisele kahjuliku õhu eest. USOCi juhtiv füsioloog Randy Wilber on soovitanud kõigil Ameerika sportlastel kasutada neid näokatteid kohe Pekingisse saabumise hetkest alates.
Niisiis ei soovinud teisipäeval saabunud USA trekiratturid Mike Friedman, Sarah Hammer, Bobby Lea ja Jennie Reed võtta asjatuid riske ja valmistusid halvimaks, kandes juba lennukilt maha astudes musti nägu kaitsvaid katteid.
Nelja sportlase käitumine tekitas aga tohutu meedia tähelepanu ja varsti oli nii televisioon kui ka internet täis pildimaterjali. Sportlaste käitumine tõi üllatavalt kaasa ka tugeva kriitikavoo USA Olümpiakomitee ametnikelt, kes ei olnud rahul ratturite käitumisega, mis nende meelest võib solvata olümpiamängude võõrustajamaad.
«See oli tõeline üllatus, poleks arvanud, et sellest tehakse nii suurt numbrit,» oli kogu juhtunu ümber tekkinud kärast üllatunud Mike Friedman, kes oli üks neljast maskikandjast. «Kandsime maske ainult ühel põhjusel ja selleks oli õhu saastatus. Kui oled terve elu millegi nimel treeninud, on parem karta kui kahetseda.»
Friedmani sõnul oli nendega rääkinud USOCi esindaja neile öelnud, et hiinlased on ülimalt vihased ja et tegemist on nüüd poliitilise küsimusega.
Samas jääb ratturile mõistetamatuks, miks ikkagi maskid valmistati ja sportlastele jagati, kui nende kasutamine on taunitav. Lisaks ei näe Friedman hingamisteid kaitsvate maskide kandmises poliitilist seisukohavõttu. «Ka Los Angeleses on õhk saastatud, ja kui olümpiamängud toimuksid seal, kannaksime arvatavasti ka siis samu kaitsevahendeid.»
USA Olümpiakomitee pressiesindaja Darryl Seibeli sõnul pole tema teadlik, et keegi USOCst oleks nelja trekiratturit noominud. Lisaks kinnitas Seibel, et USA koondislased võivad vabalt ja kartmatult olümpiakülas maske kanda.
«Me oleme kogu aeg rõhutanud, et see on sportlase enda otsustada, kas ja millal ta seda maski kannab,» selgitas Seibel. «Ma ei ole teadlane, aga lennujaam ei paista mulle sellise kohana, kus oleks vaja seda maski kanda.»
Pekingi olümpiamängude korraldajad lubasid, et suurvõistluse ajaks saab maailma kõige saastatuma õhuga linna taevas selgeks. Mida lähemale olümpiamängud aga jõudsid, seda erakorralisemaid meetmeid tuli õhu kvaliteedi parandamiseks kasutusele võtta – suured tehased Pekingis ja läheduses asuvates provintsides suleti, pealinnas käinud suured ehitustööd pandi seisma ja autode liikumisõigusi piirati.
Kuid taevas on jäänud senimaani täiesti halliks ja pannud sportlasi kasutusele võtma omapoolseid ettevaatusabinõusid. Paljud koondised on otsustanud treenida Pekingist eemal ja saata sportlased olümpialinna alles vahetult enne ala algust.
Ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee on lõpuks tunnistanud probleemi olemasolu ja teatanud, et vabas õhus toimuvate vastupidavusalade, nagu maratonijooks ja jalgratta grupisõit, toimumisaegu võidakse nihutada. Lisaks on spekuleeritud ka nende alade viimise üle teise võistluspaika, eemale saastatud õhuga Pekingist.
Teisipäeva õhtul kinnitas aga ROKi meditsiinikomisjoni esimees Arne Ljungqvist spetsiaalselt antud teemat puudutaval pressikonverentsil, et Pekingi õhu kvaliteet ei ohusta olümpiale tulnud sportlasi.
«Udu, mida siin näeme, on peamiselt ikkagi õhu niiskuse, mitte saastatuse tunnus,» selgitas Ljungqvist. «Tegemist on kommunikatsiooniprobleemiga – kui valearusaam on juba kinnistunud inimeste meeltes, on raske neid ümber veenda.»
Samuti taunis meditsiinikomisjoni rootslasest esimees kaitsemaskide kandmist. «Ma tõesti ei näe selleks põhjust, kui sportlane ei põe just astmat või mõnda muud hingamisteede haigust,» ei näinud Ljungqvist näo katmiseks vajadust.
Paljud sportlased on siiski kurtnud tervisehädade üle. Bobby Lea, üks neljast lennujaamas maski kandnud trekiratturist, rääkis, et eelmisel aastal eelolümpial võisteldes vaevas teda pidevalt kuivav kurk, mis lõpuks viis päris ränga kopsupõletikuni. Lea sõnul on tal kahju, et juba siis kaitsemaski ei kandnud. «Nägin teisi rattureid maski kandmas, aga see tundus mulle siis ülimalt naeruväärne,» selgitas USA rattur oma käitumist eelolümpial.
«Ma arvan, et näeme varsti üha rohkem ja rohkem maske kandvaid inimesi,» oli kaitsevahendite populaasuses veendunud Mike Friedman. «Seda pole võimalik ohjes hoida.»