Peep Pahv: emotsiooniga tuimuse vastu

Postimehe sporditoimetuse juhataja Peep Pahv.

FOTO: Peeter Langovits

Mis on sportmängu juures kõige tähtsam – kas tuim, olgugi et kvaliteetne töö või intriigidest pungil etendus? Vastuse leiab, kui mõtiskleda, miks on korvpalli Eesti meistriliiga poolfinaalides Tarva ja TTÜ mängude ajal spordisaalis elektrit ja särtsu, platsil käib tõeline show nimetusega korvpall ning publik viibib esimestest sekunditest kuni lõpusireenini ekstaasis, ent Rock ja Kalev/Cramo teevad väljakul justkui sunnitööd ning tribüünidele kogunenud inimesedki peavad end üleval palju vaoshoitumalt.




Võimalik, et Rocki ja Kalev/Cramo vastasseis on lihtsalt maha käinud. Viis viimast hooaega on need meeskonnad kohtunud Eesti meistriliiga finaalis, kui nendele pikkadele seeriatele lisada mängud põhiturniiril, heitlused Balti liigas ning sügisesed karikafinaalid, näib mõistetav, et seda kõike on liiga palju. Kahe suure vahelist duelli on imetletud, ent iga hea muutub ühel hetkel tavaliseks.



Oma süü on selles ka meeskondade nõrgenemisel ja rahvusvahelistes sarjades tabanud pettumustel, kuid on veel üks tähtis nüanss – selles paaris pole enam intriigi. Intriig on kinni isiksustes. Spordi mõttes on mõlemas meeskonnas sellised mehed olemas, ent nad ei hiilga värvikate väljaütlemistega ning suhtuvad vastasesse liiga heatahtlikult ja sõbralikult. Kahjuks kandub see üle isegi palliplatsile – kusagilt ei paista välja, et üks meeskond tahaks teist sõna otseses mõttes ära süüa. Sõbralikud naeratused ja kehakeel jätavad mulje, nagu oleks tegemist harrastajate neljanda liigaga.



Üks mu hea sõber ja kolleeg tõi hiljuti vastupidise näite Leedu korvpallist, kus Kaunase Žalgirise ja Vilniuse Lietuvos Rytase vahel käib tõeline sõda, vennaarmu ei tunne fännid ega mängijad. Esialgu tundus see mulle vastuvõetamatu, miks peaksid Eesti meeskonnad üksteise kallal võtma, sõdima. Aga tunnetades tekkivat tuimust, on mu arvamus muutunud – palliplats pole koht semutsemiseks, seal peab käima lahing ning kui emotsioonide üleskütmiseks on vaja kasutada teravat suupruuki, on seegi teretulnud.



Just seepärast ei mõista ma ka neid, kes kipuvad Tarva peatreenerit Andres Sõpra kolleegide üle ironiseerimise eest hurjutama ja karistama. Halloo! See ongi show, intriig, särts. Tõsi, seda kõike jagub Tarva ja TTÜ vahelisse poolfinaali niigi. Põnevuse tekkimiseks on kõik eeldused olemas: värskus, terava ütlemisega treenerid, üksteist platsil töötlevad vastased, millegi eriliselt suure ootuses eufoorilised fännid.



Kõik see kokku annab korraliku etenduse ning sellise põnevuse juures pole kvaliteet enam kõige tähtsam. Tähtis on Mäng. Ja olgem ausad, pole sel kvaliteedil ka häda midagi.

Tagasi üles