Jaanus Liivak: oluline on iseseisev harjutamine

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jaanus Liivak

FOTO: Kunnar Rüsülainen/Valgamaalane

Napoli noortemeeskonnas mängiva jalgpalluri Frank Liivaku endisest korvpallurist isa Jaanus Liivak meenutab, miks pojast sai jalgpallur. Lisaks toob noortega töötav isa välja poja tugevad ja nõrgad küljed:

Töötan igapäevaselt noortega ja kui tuua Franki kohta välja mingi positiivne omadus, siis võiks öelda, et tal on väikesest peale olnud kindel siht. Ta teab, mida tahab. Kahjuks jääb tänapäeva spordis seda just noorte seas vähemaks. Kui läheb asjade tegemiseks, siis tavaliselt ei olda enam nii õhinal nagu varem.

Kuigi olen tema isa, võtan teda ka kui sportlast – ta on poiss, kellel on unistus ja kes läheb sellel teel samm-sammult edasi. Minu teooria on see, et kaugele jõuavad need, kes teevad ka lisatrenni. Heade võimetega noorsportlasi on küll, kuid paljud teevad trenni treeneri jaoks, mitte enda jaoks. Lisatrennid teevad vahe sisse. Ta hakkas juba 14-aastaselt meestega tänaval üks-ühe vastu mängima, selline asi karastab ja isana hindan ma seda väga.

Negatiivsemate asjade kohta võiks öelda, et ta elab ebaõnnestumisi väga üle. Käisin Londonis vaatamas nende mängu Arsenali vastu – pärast seda oli ta ikka väga löödud, kuna ta tahtis väravat lüüa ja meeskonda võidule aidata. Praegu lähevad talle asjad väga hinge, kuid vanusega tuleb oskus seda mitte nii tõsiselt võtta. Mida kiiremini hakatakse ka ebaõnnestumisi taluma, seda lihtsamaks läheb.

Kuidas ta jõudis aga jalgpalli juurde? Ma ei oskagi täpselt öelda, kuidas see nii läks – mäletan, et vaatasime telekast MM-finaalturniiri, samal ajal oli suur jalgpallibuum ja nii ta läks. Minu jaoks on sport ikkagi sport, mina suurt vahet ei teeks, kas korvpall või jalgpall.

Tagasi üles