Magusvalus pingutus Hawaiil

Kuhu on kadunud väsimus? Indrek Teppo teeb Hawaiil maailma triatloniajaloo ilmselt ühe kõrgelennulisema finiši. Pisut rohkem kui 2000 osaleja seas saavutas ta 154. koha. Foto: Finisherpix

Algul on tunne nagu sardiinil. Aga veel enne seda oli tunne nagu kuivaks pigistatud sidrunil. Lõpuks, viimastel tundidel, tuleb abi otsida jääst.

Siin on mõned jubeduseni ära tüüdanud vabandused pere ja sõprade ees: «Tead, ma tulen su sünnipäevale, aga järgmisel aastal; mul oktoobris Hawaii Ironman ja täna pärast tööd trenn...»; «Vabanda, aga selleks meil raha ei ole, mul on Hawaii Ironman...»; «Vaatame seda puhkust järgmisel aastal, mul on sel aastal Hawaii Ironman».

Hawaii Ironmanile, maailma mainekaimale triatlonile, täispika triatloni MMile, pääseb võistlema läbi tiheda sõela. Stardikoha saavad jooksva aasta kõige kiiremad ja eelmise aasta võitjad. Viimati kvalifitseerus Eesti harrastussportlane, aktsiooni «Teeme ära!» eestvedajaid Rainer Nõlvak Hawaii Ironmanile aastal 2005. Kuna eelkäijaid Eestist on vähe, sai mu eesmärk lihtsalt paika: võistlus tuleb läbida kiiremini kui ükski Eesti harrastus­sportlane varem.

Kui sa ei kuulu profisportlaste hulka, kes stardivad 30 minutit enne teisi väikses rühmas, või kui sa ei ole vees selline kala nagu Eesti parim triatleet Marko Albert, siis Hawaiil ei teki sul vaba vett ujumisetapi stardist kuni esimese vahetusalani (3,86 km). Sinu ümber on rohkem kui 2000 käte ja jalgadega vehkivat inimest, kelle eest sa ära ei uju ja kes sind ka maha ei jäta. Oled nagu sardiin parves. Ainuke vahe on see, et sardiinid vist ei peksa liigikaaslasi ega küünista ka.

Kui stardijoone poole liikusin, ujus vastu kilpkonn. See tõi meelde onu Remuse jutu jänkuonu ja kilpkonnaonu jooksuvõistlusest. Kuna kilpkonn võitis, oli see hea märk. Aga järgmine märk ei olnud enam nii sümpaatne.
Vahetult pärast stardipauku sain ühelt tublilt poksija tüüpi ujujalt teise paugu – see tuli otse silmaauku. Mõne hetke pärast täitus üks prilliklaas veega. Pilti jäi näitama üks silm. Arvasin, et nüüd on prillid puruks. Õnneks päris nii ei olnud. Mõnesaja meetri pärast sain vee klaasist välja ning pildi selgeks.

Naine pükstes kinni
Naistriatleedid eristuvad teistest küüneteravuse järgi. Lõpu poole jäid ühe naise küüned mu parema jala ümber oleva ajavõtukiibi ja edasi juba pükste taha. Tänu turvakinnitusele jäi kiip jalga, aga ka naisatleet jäi jalgadesse siplema.
Kui jalad ükskord merepõhja puudutavad, hakkab kiire.

Suu loputamine soolast, särk selga, kiiver pähe, ratas käekõrvale ja jooksuga vahetusalast välja sadulasse. Marko Albert ei soovitanud rattaetapi alguses möödasõitudega riskida, sest sportlasi on rajal väga tihedalt ja tuulessõitu keelava reegli rikkumist esineb rohkesti. Sellises olukorras võib kohtunik valimatult ajatrahve jagada. Kahjuks polnud seekord võimalik Marko juhiseid järgida.

Esimesed 120 km oli üks suur korralagedus. Kihutati allatuult ühes tempos kogu sõidurea laiuses sageli neljakesi kõrvuti. Täispikal triatlonil tuleb hoida eessõitjaga kümnemeetrist vahet ja korraga tohib mööda sõita ainult ühest sõitjast. Lootuses, et kohtunik lööb korra majja, jätsin alguses eessõitjatega kümnemeetrise vahe sisse, ent siis hakati hoopis minust massiliselt mööduma. Sellega polnud võimalik leppida, sest ma ei tulnud siia rattamatkale «Kuidas elate, laavaväljad?».

Tuli riskida ning alustada kiirendusi ja möödasõite ka neljandast-viiendast reast. Ettepoole liikudes imestasin, kui paljud ikkagi eiravad reegleid ja teevad tuulessõitu. Isegi kohtunike jagatud ajatrahvid ei pannud sportlasi reegleid järgima.

Jää mütsiga pähe
Rattadistantsi teine pool kulges tugevas vastutuules ja kuumas päikesepaistes. Temperatuur tõusis ligi 40 kraadini. Värskenduspunktides jagatud vesi kulus pea ja keha jahutamiseks. Rattaetapi lõpetamiseks ei ole selline vesijahutus vajalik, aga kui rattasõidule järgneb pikem jooks, on jahutus rattadistantsi ajal määrava tähtsusega.

180 km pikkuse rattaetapi ajal õnnestus mul mööduda 892 sportlasest, mis avas oodatud jooksuetapiks paremad võimalused. Juba siis, kui rattasõidu lõpuni jäi paarkümmend kilomeetrit, süvenes veendumus, et see võistlus on nüüd tehtud: juhtugu rattaga mis iganes – kasvõi jooksen lõpuni.

Enne võistlust harjutasin Hawaiil ligikaudu kolm nädalat koos Indrek Klampega, kes lunastas pääsme Ironmanile täispika triatloni EMil Frankfurdis. Indrekuga Hawaiil treenides tõmbasime ennast sageli kuivale. Kui treeningul saab vesi otsa ja ees laiuvad kuumad laavaväljad, siis oskad võistlustel väärtustada värskenduspunktides jagatavat külma vett ja jääd.

Pärast laavaväljadel asuva ookeaniteaduse- ja tehnoloogiapargi Natural Energy Lab erakordses kuumuses tehtud jooksutrenne, kus higi pritsis nagu multifilmis, kujunes maratonijooks rõõmupeoks. Siruta jooksumüts välja ja mõne sekundiga täidetakse see jääga. Joostes topid jää särgi alla ja püksi. Ülejääk läheb koos mütsiga pähe.

Vaata, et külma ei saa. Vaevalt jõuab jää sulada, kui sind ootab järgmine värskenduspunkt: jää, värsked apelsinid, spordijook, energiageelid, batoonid ja entusiastlikud kaasaelajad. Meenutades kuivaks pigistatud sidruni tunnet treeningutel ja möödudes sadadest jooksjatest, tuleb naeratus iseenesest näole.

Kui finišini jääb veel paar kilomeetrit, sõidab Marko Alberti mänedžer Helgor Markov rattaga kõrvale ja teatab Marko 16. kohast proffide arvestuses. Meel läheb veelgi rõõmsamaks ja jalad hakkavad iseenesest kiiremini liikuma.

Finišikoridoris saan suurearvuliselt Eesti tiimilt kaela Hawaii traditsioonide järgi käsitsi punutud lillepärja lei ja sinimustvalge lipu. Tabloo näitab Eesti harrastajate uut tippaega 9:21. Varasem tippaeg sai alistatud ligi poole tunniga.