Eesti suusasprindikoondis õpib kiirelt uisutama

Naerdes vihmas: Peeter Kümmel (vasakul) ja Siim Sellis ei lase vihmasajust end häirida, seest Eestimaal valitseb niikuinii kogu aeg kehv suusailm. Foto: Margus Ansu

Suusasprinterid usuvad Christoph Schmidi treeningsüsteemi ja on rahul, et saavad šveitslastelt uisutehnika algõpet.

Eesti suusasprindikoondise senine maailmapilt on purunenud. Purustaja, Šveitsi keskmaajooksutreener Christoph Schmid suutis mõne kuuga ka suurima kahtleja Peeter Kümmeli  uude treeningsüsteemi uskuma panna. Ja mis tähtsamgi – esimest korda õpetatavad šveitslased sprintereile õiget uisutehnikat.

Kevad. Tartu Ülikooli doktorandi Kümmeli skeptitsism Schmidi suhtes on silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav. «Ei ole veel aru saanud tema süsteemist ja arusaamatut trenni on raske teha,» kuulutab ta pärast esimest harjutuskorda maikuus. «Istume maha, küll ta siis selgitab. Usun, et meil mõlemal on huvitavaid küsimusi ja vastuseid.»

Sügis. Kümmeli auto tagaklaasil on kirjas üleval pool tema enda, allpool Schmidi nimi, riikide lipud kenasti juures.

Šveitsi koondise tehnikatreeneri esimene reaktsioon, nähes eestlasi uisutamas, oli suured silmad ja mõistmatu ilme: mida paganat nad teevad?

Üks auto kahe peale?

«Ei-ei,» naerab Kümmel. «Lihtsalt disainer pakkus välja sellise lahenduse. Äge! Hakkab silma, ja siis vaadatakse ehk ka autol olevaid reklaame.»

Kirjad nagu ralliautol. Kümmel juht, Schmid kaardilugeja.

«Nii ta mõeldud oligi,» nõustub Kümmel.

Et siis tandem? Ja Kümmeli skeptitsism on kadunud?

«Jah! Minu esialgsed kahtlused haihtusid ruttu, kui olin Schmidi ja tema filosoofiat tundma õppinud.»

Raske töö. Oksendamiseni

Siinkohal keskmaajooksjaid maailma tippu viinud Schmidi mõned ideoloogiat peegeldavad loosungid.

•   Esmatähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet. Iga treeninguminut peab olema põhjendatud ja tootma tulu. Ei ole nii, et lihtsalt suusatame, jookseme, mängime.

•   Kui olla igas elemendis keskmiselt hea, saab kokku keskpärarase sportlase.

•   Raske treening olgu raske ja kerge treening kerge.

•   Edasi viib spetsiifiline töö – maratonitreening sprinterit ei arenda.

•   Ökonoomsus ja veel kord ökonoomsus: minimaalse pingutusega maksimaalne tulemus.

•   Ka puhkamisest tuleb võtta maksimum.

Loosungid loosungiteks, nendega lehvitamine toob leiva lauale poliitikuile, mitte sportlasele. Schmid on oma põhimõtted ühte köitnud ja nende alusel treeninguplaanid koostanud. Sprinterid töötavad selle nimel, et neli minutit kiiresti sõita, ja seda neli korda mõne tunni jooksul. Nädalas on kaks väga intensiivset harjutuskorda, kus sisuliselt imiteeritakse võistlust – mõnikord joostakse, mõnikord sõidetakse rullsuuskadel –, ülejäänud treeningud on taastavad, kui jätta välja kaks jõusaalikorda.

«Intensiivses trennis paneme täiega. Oksendamiseni. Teinekord sõna otseses mõttes,» kirjeldab Kein Einaste. «Neljaminutilised lõigud, puhkus, siis veel kord ja veel kord. Nii raskeid treeninguid pole meil varem olnud. Samas nii kergeid nagu taastavad trennid samuti mitte. Eesmärk on tugevaks harjutuskorraks täielikult ära taastuda, sest väsinud kehast maksimumi välja ei pigista.»

Kärbunud uisulihased

Kümmel ja Sellis kiidavad ühest suust, et säärasel treeningute ülesehitusel on jumet, asi on teaduslik. «Eesmärk on olla võistlustel kiire, mitte treeningtunde koguda. Muidugi on äge harjutada kõvasti ja palju, ainult et tulemust see ei too. Eks talv näita, kui kiireks me tegelikult saame, kuid kontrollstardid koos Šveitsi koondisega annavad lootust. Oleme šveitslastele jätkuvalt lähemale nihkunud, aeg-ajalt näitame neile kandugi.»

Tegelikult on koostööl šveitslaste ja Schmidiga palju sügavamad tagamaad, mis võivad muuta kogu Eesti suusatamist. Nimelt õpetatakse sprintereile õiget uisutehnikat – jagatakse Sotšis ju individuaalmedaleid ses sõidustiilis – ning koolitust saab ka endine suusamees Vahur Teppan, kes kvalifitseerub tasapisi selle valdkonna spetsialistiks.

Šveitsi koondise tehnikatreeneri esimene reaktsioon, nähes eestlasi uisutamas, oli suured silmad ja mõistmatu ilme: mida paganat nad teevad?

«Meie tehnika oli pehmelt öeldes kandiline,» selgitas Einaste. «Teadsime teoorias, millised peavad olema nurgad ja kraadid, kuid sõita ei osanud. Milles peitus põhiviga? Ha-ha! Selles, et me liikusime edasi liiga aeglaselt! Tuli hakata aabitsatõdesid omandama, sest nagu öeldi: ei saa katust ehitada hoonele, millel puudub vundament.»

Sprinterid andsid Eesti suusatamisele karmi hinnangu: klassikakoolkond on meil maailmatasemel, kuid uisutehnikast ei teata mõhkugi. Siinmail ei arvesta individuaalsust – suusatajate keha parameetrid ja jõunäitajad on ju erinevad – ning tahetakse sõita, õigemini õpetatakse sõitma nagu maailma parim uisutaja sel hetkel. Treenerite teadmised on kesised.

«Me pole varem arendanudki lihaseid, mida uisutehnika nõuab,» raius Einaste. «Nüüd lõpuks arendame. Pidevalt ja intensiivselt. Et suudaksime kogu distantsi vältel istuda madalas asendis. Mulle on pähe taotud, et oma füsioloogiliste omaduste ehk pikkuse tõttu olen puhas klassik. Praegu julgen selles kahelda, aga eks harjumine võta aega. Tunnen end uisutades kui laps, kes kõndima õpib.»

Ajastamise täppisteadus

Kümmel lisas, et Eesti sprinterite uisutehnika oli pealtnäha ilus, kuid mitte efektiivne: «Jõud ei rakendunud edasiliikumisse. Ka polnud sõidu ajal lõdvestust – ühed lihased töötavad, teised puhkavad. Kevadest lihvime uisku sõidu alla ja peale.»

Sellest, et eestlased tänu treeningutele arenevad ja uisutehnikat parandavad, Schmidi nägemuse järgi veel ei piisa – mehed peavad olema tippvormis õigel päeval, siis, kui Sotši olümpial sõidetakse individuaalsprint. Kuna võistlus toimub mägedes, tuleb ka treenida mägedes ning lisaks raalida välja just see päev, millal Sotši minna, et enesetunne ja töövõime oleks stardihetkel parim.

«Treenime ja elame laagrites üha kõrgemal,» selgitas Kümmel. «Otsustaval etapil Davosis 1500 meetri kõrgusel. Kusjuures kaardistame väga täpselt füüsilist seisundit ja enesetunnet mägedesse minnes, sest igaühe aklimatiseerumine on individuaalne. Olen üsna veendunud: neljandik sprintereid põrub olümpial seetõttu, et tuleb kohale kas liiga vara või liiga hilja. Sa võid meretasapinnal olla kuningas, aga kui aklimatiseerumisega mööda paned, põrud täiega.»

Kokkuvõtteks: sprindikoondis on uue treeneriga rahul ja väge täis.

Kümmel: «Schmid läheneb asjale teaduslikult ja on suutnud mulle tõestada, et tema põhimõtted on õiged.»

Sellis: «Schmid oli väga hea leid. Eks talvel ole näha, kuid ma usun tema treeningutesse ja meetoditesse.»

Einaste: «Schmidi süsteem meeldib mulle, näib, et mees tunneb asja. Loodetavasti kajastub tema töö ka tulemustes.» 
-------------------------------------------------

Pulsikella pole võimalik petta

Eesti sprindikoondis saab treener Christoph Schmidiga kokku vaid puhuti, kord kuus laagrites. Vahepeal suheldakse interneti ja telefoni teel. Eestis tegutseb järelevaatajana tehnikatreener Vahur Teppan.

«Oleme keskmise põlvkonna inimesed ega näe probleemi, kui meid treenitakse distantsilt. Noorem, internetipõlvkond arvab hoopis, et inimesega pole vaja otse suhelda, netist ja telefonist piisab täiesti,» selgitas Kümmel.

Kõik vajalikud andmed hoolealuste treeningute, füsioloogia ja arengu kohta saab Schmid kätte pulsikella näite uurides. «Ma pean treeningpäevikut vaid selleks, et oleks järjepidevus,» rääkis Kümmel. «Tegelikult poleks seda vaja teha. Piisab täiesti, kui tõmbad pulsikella andmed arvutisse. Seal on ka lahter selgituste jaoks, kus saab kirjeldada enesetunnet ja muud säärast. Saadame andmed neti kaudu Schmidile, kes neid analüüsib, järeldusi teeb ning edasise kohta arvesse võtab.»

Kümmeli sõnul teevad pulsikella näidud sportlasest avatud raamatu: «Kella ei peta. Treener loeb kõik vajaliku andmetest välja. Sul pole mingit võimalust petta: ei viilida ega üle treenida.»