Eesti meistrivõistluste jooksurajal puudub ametlik pass

Ekideni rada Lillepi pargis. Foto: Mallor Malmre/Jooksuportaal

Eesti kergejõustikuliit tunnistas, et Tallinnas Pirital asuvale Lillepi rajale, kus korraldatakse alates 2009. aastast ekideni Eesti meistrivõistlusi, ei ole väljastatud passi ehk sertifikaati. Seda pole tehtud seetõttu, et rahvusvaheliste nõuete järgi peab jooks toimuma ühel, soovitavalt 5 km pikkusel ringil, aga Lillepi rajal joostakse kahel ringil – viis esimest etappi 2,5 km ringil ja kuues etapp 1,8 km ringil.

Probleem Lillepi raja pikkusega kerkis üles pärast viimati toimunud Eesti meistrivõistlusi, kui selgus, et Liina Tšernov oli GPSiga varustatud kellaga mõõtnud etapi pikkuseks 7,090 kilomeetrit. Viimane etapp pidi olema 7,195 kilomeetri pikkune. Ekideni Eesti meistrivõistluste korraldaja Spordiklubi Stamina juhi ja Eesti kergejõustikuliidu juhatuse liikme Urmo Raiendi sõnul pole GPSi alusel võimalik väita, et ring pole õige pikkusega, sest loevad jooksja trajektoor ringil ja samuti kõrguste vahed.

Raiendi sõnul mõõdeti Lillepi ring 2009. aastal, mil seal toimusid esimest korda ekideni meistrivõistlused. «2,5 km ring mõõdeti Toomas Klaseni poolt, keda assisteeris Andres Nirk. Viimasel etapil kasutusel olev 1,8 km ring kattub ca 80 % ulatuses 2,5 km ringiga ning 1,8 km mõõdeti lõplikult korraldajate poolt Klaseni juhiste alusel. Et pikkused oleksid täpsed, selleks on nihutatud nii stardipaika kui ka finišipaika tavapärasest ringi algusest ja lõpust,» vahendas Raiendi sõnu Jooksuportaal.

Eesti kergejõustikuliidu kohtunike kogu juhatuse liige Peeter Randaru sõnul pole Ekideni rajapassi vormistatud seetõttu, et rahvusvaheliste nõuete kohaselt peab ekiden toimuma ühel, soovitavalt vähemalt 5 km pikkusel ringil.

Sama kinnitas EKJLi tehniline sekretär Enn Endjärv, kelle sõnul IAAFi reegel ei nõua, vaid kõigest peab parimaks võimaluseks ühte 5 km ringi. «Seega võiks joosta kasvõi kolmel erineval ringil, näiteks 5 km, 10 km ja 7,195 km või hädapärast isegi suvalisel teel ühest punktist teise,» ütles Endjärv.

Eesti kergejõustikuliidu võistlusmääruste ja Eesti rekordite kinnitamise korra kohaselt teeb passi või sertifikaadi puudumisel otsuse võistlusbaasi või raja nõuetele ja määrustele vastavuse või mittevastavuse kohta EKJL-i vaatluskohtunik, tuginedes isiklikule veendumusele ja kõikvõimalikule saadaolevale tehnilisele teabele.

Kui nii Raiend kui Randaru peavad passi puudumisest hoolimata rajal viimati püstitati Tartu ülikooli mees- ja naiskonna liikmete rekordeid kehtivaks, siis sama ei arva Eesti maaülikooli spordiklubi treener Enn Sellik. «Edetabeli kõlbulikud joostud tulemused ei ole, rekorditest rääkimata. Medaleid võib jagada küll,» ütles Sellik, saanud teada, et raja kohta passi polegi väljastatud.

Rekordite saatus pole veel selge, sest Eesti kergejõustikuliidu võistlusmääruse järgi kinnitab EKJL juhatus Eesti rekordid iga aasta detsembris ning avaldab need iga aasta 1. jaanuari seisuga. Rekordaktile peab olema lisatud hulk pabereid, nende seas õiend passistamise ja mõõdistamise kohta.