Linnupesa serval jooksnud võimleja puhus Pekingi olümpiamängudele elu sisse

Eesti delegatsioon asus olümpiamängude avamispidustustel rahva ette järjekorranumbriga 160 – Hiina tähestikus asub Eesti just sellisel kohal. Foto: Raigo Pajula

Li Ning võitis 24 aastat tagasi olümpialt kolm kuldmedalit, kuid vaevalt leidub palju inimesi, kes seda mäletaks. Eile süütas ta aga ennenägematul moel Pekingi olümpiatule ning seda etendust meenutatakse kaua.

Avapidustuste kulminatsioon – äsja põleva tõrviku oma kätte saanud Ning kerkib äkitselt õhku ning liugleb sujuvalt ligikaudu 30 meetri kõrgusele staadioni varikatuse servale.

Loomulikult pole peatselt 45. sünnipäeva tähistav Ning võlur. Kuid seljale kinnituv tross ei riku üldmuljet. Ning teeb õhus jooksjale omaseid liigutusi ning jääb mulje, nagu lippaks ta mööda varikatuse äärt. Staadionile kogunenud publik huilgab vaimustusest.

Lõpuks jõuab Ning tuletornist paarikümne meetri kaugusele, seisatab õhus, peab paljutähendusliku pausi ja sirutab tõrviku süütetoru poole. Mõne sekundiga jookseb leek tippu ja lahvatab põlema. Olümpia on alanud.

Tipphetkele eelnes ligikaudu neli tundi kestnud etendus. Eestlaste 30-liikmeline delegatsioon ootas staadionile pääsemist kuus tundi. Tänavu marssisid riigid Hiina tähestiku järgi ja seetõttu pääses Eesti väljakule alles 161. riigina. Ootamise ajal said nad avamisele kaasa elada suurte ekraanide vahendusel.

Eesti lippu kandis reedel võistlustulle astuv judoka Martin Padar. «Päris austav ülesanne,» tunnistas Padar. «Kui mulle pakkumine tehti, mõtlesin kohe, et kuna minu võistluseni jääb täpselt nädal, ei tohiks see väga ära väsitada ja nõustusin.»

Suurt kunsti Padari sõnul lipukandmises ei olnud. «Meile ei tehtud mingit ettevalmistust, anti vaid näpunäiteid, et kui kaugel peab olema tütarlapsest, kes Eesti nimega silti kannab,» kirjeldas judoka. «Mul aga venis temaga vahe kohati hoopis pikemaks. Ei hakanud lähemale minema, püüdsin silmad tribüünidel ja vasakul-paremal hoida, mis sest tütarlapsest ikka enne võistlust piielda.»

Padar avaldas, et tegelikult on seesugune austav ülesanne ehk lipu kandmine talle osaks langenud ka varem. «Omal ajal Pärnu Kalevi päevil sai seda ka tehtud, siis oli suur puiduvarrega lipp, see oli isegi raskem,» meenutas ta. «Läbi Pärnu linna sai päris mitu kilomeetrit marsitud. Ja eelmisel aastal Indias kandsin sõjaväelaste MMil Eesti lippu. Pekingis oli aga kõige kuumem.»

Pärast avatseremoonia lõppu oli pea kõigi esmane emotsioon sama – enim jäi meelde tohutu kuumus. «Väga palav oli,» tõdes Eesti delegatsiooni pressiatašee Sven Sommer. «Omavahel arutasime, et see oli väga hea, et nii lõpus olime, kuna siis ei pidanud liiga kaua all katlas passima.»

Kuuendat korda olümpiamängude avatseremoonial marssinud Sommer rõõmustas eestlaste riiete valiku üle. «Sõltub muidugi konkreetsest inimesest, aga oli näha, et osadel olid väga valed riided, näiteks hollandlastel olid pintsakud ka märjad,» vahendas ta.

Sommeriga sama meelt oli Eesti koondise arst Mihkel Mardna. «Erinevalt paljudest olid meie riided Pekingi kliima jaoks ikka märksa sobivamad,» arutles Mardna. «Ülikond olnuks täiesti vale otsus, neid kandnud inimesed olid üsna vettinud.»

Pressiatašeele pakkus ava­tseremoonia võimsa elamuse. «Nägime avamist alles sellest momendist, kui juba staadionil sees olime, seega enamik läks kaduma. Aga tule süütamisele eelnenu oli väga huvitav vaatemäng. Kombineeritud oli mitmeid kõrgtehnoloogilisi, multimeedia ja lavastajate mõttelennu lahendusi,» muljetas ta. «See oli tõesti huvitav ja parajalt vaoshoitud – viimastel päevadel kuluaarides jutuks olnud tuldpurskav draakon tulesüütamise mehhanismina olnuks juba üle vindi.»