Hoobid Hiina propagandale

FOTO: AFP / Scanpix

Hiina võis ju anda eile 15 000 esinejaga suuretenduse, aga maailmas leidub sadu, tuhandeid kordi suuremal arvul neid, kes jäävad endale kindlaks: olümpiamänge ei oleks tohtinud eales anda kommunistliku ideoloogiaga ja totalitaarse režiimiga riigile.


Ja need teisitimõtlejad ei jäta oma mõtteid ainult endale.


Selleks ajaks kui Hiina president Hu Jintao avas kaheksanda kuu kaheksanda päeva kaheksandal tunnil Pekingi olümpiamängud – hiinlased peavad kaheksat nimelt õnnenumbriks –, oli õnn väljaspool staadioni peoperemeestele selga pööramas.


Asi polnud pelgalt ilmaoludes olümpia turvatud peaareeni seinte taga. Jah, see oli vastik, kui tsiteerida autoriteetset New York Timesi: palav, niiske, udune ja sudune. Asi oli selles, et protestilaine Pekingi olümpia vastu ulatus üle pilvede koguni Jaapanini.


Jaapani võimuesindajad said nimelt e-kirja, milles hoiatati, et Chongqingi poole teele asunud Air China lennu number 406 pardal asub pomm, mis kärgatab täpselt Pekingi olümpiaküla kohal. Lennukil tuli ots kibekähku ringi keerata.


Tegelikult tabas olümpia avatseremoonia korraldajaid tagasilöök juba tänavu veebruaris, mil Ameerika tunnustatumaid filmirežissööre Steven Spie­lberg loobus oma kohast avapidustuste nõustajana. Spielberg, kes pööras hiinlastele selja protestiks Hiina valitsuse tegevusetuse vastu Darfuri konflikti lahendamisel Sudaanis, põhjendas oma otsust nii: «Minu südametunnistus ei luba mul oma tegevust senisel kombel jätkata.»


Kuu aega hiljem teadvustas maailm endale viimaks Hiinas kääriva Tiibeti probleemi, mille ümber köetud kired on teinud Pekingi olümpiast poliitiliselt kõige plahvatusohtlikuma üleilmse spordisündmuse pärast Moskva ja Los Angelese olümpia boikotte 1980 ja 1984.


Hiinlased võivad küll koondada Pekingisse korra järele valvama 100 000 mundrimeest, aga nende tahet ja otsusekindlust, kes ei luba maailmal unustada, mida Hiina riik endast tegelikult kujutab, nad murda ei suuda.

Kolmapäeva hommikul said korraldajad eriti valusa sinise silma, kui ameeriklane Phil Bartell ja šotlane Iain Thom ronisid olümpia peaareeni lähistel kahe ehistorni otsa ning rullisid seal lahti loosungid «Tiibet saab vabaks» ning «Üks maailm, üks unistus, vaba Tiibet». Mõistagi saatsid hiinlased nad seejärel maalt välja. Sõnavabadusel, demokraatliku ja vaba maailma alustalal, pole hiinlaste korraldataval rahvaste sõpruse peol kohta.


Seesuguste hetkede ennetamiseks on võimud pannud mitmed tuntud hiina teisitimõtlejad koduaresti. Aga sõltumatut mõtlemist ei õnnestu neil sellegipoolest lämmatada. Nii on Tiibeti aktivistid korraldanud Pekingi hotellitubades filmiseansse, mille toimumisest teavitavad nad ajakirjanikke tekstisõnumitega. Ühes hotellitoas olid protestijad sättinud üles installatsiooni, kus voodil lebas musta riietatud inimsuuruses kuju, kael verine. Seinale oli maalitud kiri: «Rääkige nende eest, kel pole häält.»


See on üleskutse kogu maailmale mitte unustada, mida Hiina oma propagandistlikuks pööratud spordipeoga kinni mätsida üritab.

Tagasi üles