Armastus tõi brasiillase Pärnusse võrkpalli edendama

Brasiillane Bryan Romano Farani ja tema eestlannast elukaaslane Anna-Liisa Sutt. Foto: Toomas Huik

28-aastane Brasiilia võrkpallur Bryan Romano Farani elab Eesti suvepealinnas Pärnus ja töötab Pärnu Võrkpalliklubis. «Pakkisin oma asjad kokku ning tulin siia,» ütleb ta justkui muuseas. Tegelikult oli tulekuks ka oluline põhjus, sest Eestist on pärit tema armastatu, Eesti naiste rahvuskoondise sidemängija Anna-Liisa Sutt, kes praegu on seljavigastuse küüsis. «Kaalusime kaua ja põhjalikult, kas mina tulen Eestisse või tema Brasiiliasse. Ent Eesti oli mõistlikum variant, minul on siin lihtsam tööd leida kui Anna-Liisal seal,» räägib nurgaründaja kohal tegutsev Farani, kes on 2011/2012 hooajal Pärnu klubi esindanud ka mängijana.

«Mul oli ühe Portugali klubiga leping sõlmitud ning olin juba sinna minemas, kui klubi teatas, et neil on rahalised raskused, ja asi jäi katki. Seejärel sain pakkumise Pärnust ning mängisin siin 2011/2012 hooaja, kuigi play-off’is vigastasin meniskit ning pidin hooaja lõpuni eemale jääma,» meenutab Farani esimest käiku Eestisse. «Anna-Liisaga jäin aga sellest ajast suhtlema. Seejärel mängisin veel Brasiilias ja hiljem Liibanonis ning nüüd mõtlesime, mida edasi teha. Nii siia tagasi jõudsingi.»

Konkurents Brasiilias on meeletu

Lisaks võrkpalluriks olemisele on Faranil veel teinegi amet –personaaltreeneri kutse. Ja alguses Eestisse tulles lootiski ta selles vallas tööd leida. Projektijuhiks Pärnu klubisse sattus ta tänu klubi presidendile Villu Voogelile. «Ta võttis minuga ühendust, kuuldes, et olen tagasi. Rääkisime ning ta pakkus mulle tööd. Klubi otsustas noortevõrkpallile suuremat tähelepanu pöörama hakata, et uusi talente avastada. Nii viiakse Pärnumaal läbi avatud treeningtunde, võistlusmänge ja spordilaagreid. Loodan siin ka pärast esimest aastat jätkata, kui asjad sujuvad,» räägib Farani.

«Meil on Brasiilias hästi sissetöötatud süsteem noorte avastamisel ja arendamisel. Noored töötavad seal meeletult ja konkurents on kõva.

Minu tööks ongi maakonnas andekate avastamine, käin mööda koole ja otsin. Annan näidistrenne ning räägime ka profivõrkpalluriks olemisest. Korraldame mängijatega kohtumisi, et lapsed näeksid ja kuuleksid, mida professionaalne spordimaailm endast üldse kujutab,» kirjeldab ta oma tööülesandeid. «Hetkel on uue projektiga tööd tehtud mõned nädalad ja kõik on alles alguses, ent olen väga põnevil. Peame lihtsalt noortes ala vastu huvi tekitama, nende südameni jõudma ja edasi on juba kergem neid ala juurde meelitada.»

Eestit ja Brasiiliat on raske võrrelda, sest ühes elab 1,4, teises aga 200 miljonit inimest ja see seab omad piirid. «Väiksel riigil on alati raske raha ning toetajaid leida. Näiteks Brasiilias saavad rahvuskoondisesse kuuluvad mängijad miljon eurot hooaja eest. Eestis pole selline asi mõeldav,» sõnab Farani.

Suur rahvaarv ning ala populaarsus tekitavad tugeva konkurentsi, siin tuleb lapsi trenni meelitada. «Brasiilias treenivad juba noored kaheksa tundi päevas. Kui olin 16-aastane, siis oli mul kaks trenni päevas, hommikul ja õhtul. Olin professionaal ning sain palka. Tahaksin sarnast süsteemi ka siin juurutada, ent siin algavad koolid hommikul ja lõpevad nelja paiku, seetõttu on raske kaks korda päevas trenni teha. Mina õppisin ühest kuueni õhtul, seega sain esimese trenni teha hommikul ning teise õhtul. Brasiilias on selliseid treenijaid palju ning see tekitab meeletu konkurentsi, kõik tahavad midagi saavutada ja mõne klubiga lepinguni jõuda,» selgitab ta, kuidas kodumaal asjad käivad. «Võrkpall on sport, kus 10-aastane ei oska veel palju teha. Et heaks saada, tuleb meeletult treenida, aga tänapäeval tehnikat täis maailmas on lastes spordihuvi tekitamine üha raskem.»

Meie võrkpalli üldine seis liigub brasiillase arvates ülesmäge. «Eesti koondis on minu silmis viimastel aastatel arenenud. Olen kuulnud ja ka ise tunnistajaks olnud, et peatreener Avo Keel teeb meestega head tööd. Väikesel riigil on supermaterjali vähe, mistõttu tuleb iga talenti väga hoida, vigu ei saa nende kasvatamisel lubada. Aga tuleb võidelda nende relvadega, mis sul on,» räägib ta.

«Veidi õnne ka ja Eestil on võimalik häid tulemusi saavutada. Praegu on kogu maailm avatud ja kui on soovi, saab koondis näiteks Brasiiliasse sõita ja seal treenida ning sealsetelt treeneritelt õppida. Muidugi nõuab see raha, aga on võimalik.»

Ootab võitu

Ka Eesti-Läti ühisliiga toimib tema sõnul hästi ning on korraliku tasemega. «Pärnu on sel hooajal kindlasti üks favoriite. Meeskonna praegune koosseis on ühtlane ja see on suur pluss,» sõnab ta. Ühe probleemina toob Farani välja tõsiasja, et ühisliigas mängitakse tihti nädalavahetusel kaks mängu järjest. «Brasiilias mängitakse näiteks teisipäeval ja neljapäeval, et sportlastel oleks aega taastuda, treenida ning vastast analüüsida,» ütleb ta.

Mõistagi loodab Farani, et Pärnu lõpetab käesoleva hooaja võidukalt. Võimalik, et brasiillasest pallivõlur tuleb ka ise mängijana väljakule, kui peatreener Urmas Tali selleks vajadust näeb. «Hetkel osalen meeskonna treeningutel ja olen valmis ka mängima, kui vaja, hoian end vormis,» sõnab ta. «Kuigi see pole siin mu peamine eesmärk, ent ses osas on ka klubiga kokku lepitud, et vajadusel tulen appi.» Nii on Pärnu meeskonnal üks lisakäik varuks.

Heavy metal ja eesti keel

Peale võrkpalli on Farani suureks kireks muusika, täpsemalt kitarrimäng. «Muusikaarmastuse sain kaasa vanematelt, ema kuulas Bee Geesi ja The Temptationsit, isa aga Scorpionsi ja Queeni,» sõnab Farani, kes kitarrimängu õppis ära iseseisvalt. «Kunagi tegime Brasiilias sõpradega oma lõbuks bändi, kus ma laulsin. Tegime ühe coveri Sepultura loost (Brasiilia heavy metali bänd-toim). Vahel kuulan ka klassikalist muusikat nagu Beethoven ja Mozart, ent mu mp3 mängijast tuleb ainult rasket heavy metalit,» räägib ta. «Samuti ei suuda ma ilma jõusaalita elada.»

Keele õppimisega on keerulised lood. «Kavatsen eesti keelt rohkem õppida, otsin kursusi,» sõna ta, mispeale elukaaslane Anna-Liisa Sutt kõrval naeru lagistab, ilmselgelt vihjates, et õppida võiks rohkem. Hetkel oskab Farani öelda üksikuid sõnu ja fraase nagu «tere» ja «head aega» ning need kõlavad üsna korrektselt. «Nii-öelda võrkpallikeel ehk mida väljakul räägitakse, on muidugi kergem. Eesti keel on üpris keeruline õppida, aga sama kehtib portugali keele kohta, mis on grammatiliselt väga raske.»