Mihkel Mardna, olümpialaste päästja

Mihkel Mardna Foto: Toomas Huik

Eesti sportlaste seas hinnatumaid spordiarste on ka ise hirmus vintskest puust sell. Koguni nii vintskest, et suudab võidelda medalite eest. Kuidas ta

küll jaksab?

Mihkel Mardna justkui kõhkleb hetke, aga otsustab siis ikkagi lingist haarata. Ja ukse avada.

Tähelepandamatu uks tema Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja kabinetist viib peaaegu tühja kõrvaltuppa. Seal seisab akna all laud. See, mis Mardna korraks kõhklema pani, on laua peal. Laual lebavad karpides igasugused medikamendid.

Neid pildistada ei tohi, annab Mardna fotograafile korralduse. Sest pärast võib tulla probleeme ja jama, nagu ta selgitab.

Need on farmakoloogilised abivahendid, mis Mardna oma kolleegidega kokku kogunud. Ja neist peab Eesti sportlastele Pekingi olümpial kriitilistes olukordades abi tõusma.

Just Mardna on mees, kes vastutab selle eest, et Eesti esindajad kauges Hiinas vähemasti meditsiinilisest aspektist võitlussuutlikud püsiks. Ta on Eesti olümpiakoondise peaarst.

Mardna, erialalt traumatoloog-ortopeed, on omal alal nõutud ja hinnatud spetsialist. Raske on leida tippsportlast, kes tema kätt pole tunda saanud või temalt konsultatsiooni pole küsinud. Ka hommikul enne intervjuud Arterile, paar päeva enne ärasõitu Pekingisse, oli ta opereerinud ühe hokikoondislase õlga.

Lisaks on ta kerkinud Eestis dopinguteema valdajaks number üks. Ehkki Eesti Antidopingu Keskuse juhatajana ei tööta ta enam juba aastaid, peavad nii sportlased kui spordiüldsus, meediast rääkimata, teda keelatud ainete parimaks tundjaks.

Tagatipuks on Mardna ise, vaatamata 41 eluaastale, pingelise töö kõrvalt sitke spordimees. Tudengipõlves kuulus ta sõudmises Eesti koondisse, kaks aastat tagasi võitis aga Eesti meistrivõistlustel poolpikas triatlonis koguni hõbemedali.

Et siinkirjutaja on Mardnaga aastaid mõõtu võtnud spordivõistlustel – ja alati alla jäänud –, käis usutlus sina-vormis, nii nagu see on meie vahel ka tavaelus.

Üritasin lugeda kokku sinu juures abi otsimas käinud tippsportlasi ning lõppu ei tulnud ega tulnud.

See on valearvamus, et on ainult Mardna, Mardna, Mardna. Jah, olen Eesti olümpiadelegatsiooni peaarst ja seetõttu võib-olla küsitakse koondislaste tervisliku seisundi kohta rohkem minult. Näiteks [tennisist] Kaia Kanepi pärast helistati mulle, kuigi ma pole tema tervise kohta pädev vastama, sest temaga tegeleb juba mitu aastat doktor Madis Rahu.

Eestis ei ole ainult üks sporditraumatoloog. Selles valdkonnas pädevaid on seitse kuni kümme.

Kui palju on sinu praktikas neid, keda õnnestub taas jalgadele panna, ja kui paljusid ei õnnestu?

Kõige viimane näide on [kümnevõistleja] Mikk Pahapill. (Vigastas kaks aastat tagasi hoota kolmikut hüpates hüppeliigest – toim.) Temaga sai umbes aasta aega tegeldud, ja need magnetuuringud, mida tegin, ei näidanud lahtist kõhretükki ega midagi, mis oleks näidustus artroskoopiliseks lõikuseks.

Lõpuks, selle aasta algul, pöördus ta doktor Rahu poole, ja tema vaatas asja natuke uue nurga alt. Ta tegi uue uuringu ja teises kohas, kus pildi kvaliteet oli ka natuke teistsugune, ja leidis põhjuse lõigata. Nagu nüüd tulemustest näeme, täitis Pahapill olümpia A-normi. See on näide, et üks inimene ei tee mitte midagi.

Milline on kõige imelisem paranemine, mis su praktikas on ette tulnud?

(Mõtleb.) See, et [jalgpallur] Mart Poomi põlv on enam-vähem konditsioonis. Tal oli põlveliigese mädane põletik, mis tekkis Inglismaal tehtud süsti järel. Enne oli tal olnud meniski vigastus ja kõhre kahjustus. Põlv küll aeg-ajalt natuke häirib teda, aga ei sega mängimast.

Teine on [sõudja] Leonid Gulov. Viis-kuus aastat tagasi Narvas tõstis ta pärast treeningut suurt paneeli, see libises käest ja ta jalg jäi paneeli alla. Arvan, et olen tema põlve lõiganud kokku neli korda. Vaatamata sellele on ta suutnud oma lihased taastada ja maailmas tipptasemel tagasi tulla.

Sa oled pikka aega olnud Kristina Šmiguni tiimis…

…olen edasi.

…ja ma pole küll kuulnud, et tal kunagi mingi trauma oleks olnud. Kui suur on selles sinu roll?

Suusatamine on natukene teistsugune ala kui näiteks kergejõustik. Seal on dünaamilist liikumist rohkem. Suusatamises võib ette tulla ülekoormusvigastusi, mis oli ka Andrus Veerpalul, või õnnetuid kukkumisi. Šmigungi on suvel rollerirajal kukkunud. Selliseid asju tuleb ette. Väiksemad vigastused käivad ikka tippspordiga kaasas.

Kuid jällegi, ega mina olnud Šmiguni tiimis ainus abiline. Ma aitasin taastumist koordineerida, lisaks oli seal doktor Erve Sõõru, kes on allergoloog ja kopsuarst, psühholoog Mare Pork ja teised.

Pekingis oled olümpiakoondise peaarst. Milleks pead valmis olema?

Kõige olulisemad on need spordialad, kus meil on reaalne medališanss. Kindlasti sõudmine ja kergejõustik. Need on igas mõttes prioriteet. Sõudmises teame, kellelt medalit kõige rohkem loodame [paariskahene Jüri Jaanson ja Tõnu Endrekson], aga ärme kanna maha ka paarisneljast, ehkki selle ümber on valitsenud segased ajad.

Aga judo, rannavõrkpall?

Ütleks niimoodi: kindlasti ei lähe seal mehed olümpiale mõttega, et tahaks tulla 12 hulka. Nad lähevad kindlasti medalimõtetega, aga judos ja rannavolles medalit võtta tundub mulle suhteliselt keerulisem kui Gerd Kanteril, Jüri Jaansonil ja Tõnu Endreksonil. Kuigi sõudmises on paariskaheses sellel olümpial kõigist paadiklassidest kõige tihedam konkurents. Medalit ihkavaid paatkondi on vähemalt kümne ringis. Sellises tihedas konkurentsis, kus vahekorrad on võrdsed, võtavad medali need, kes seda medalit rohkem tahavad. Ja Jüri Jaanson tahab jubedalt seda saada.

Oled tuntud ka nn dopingukütina, ehkki dopinguprobleemidega ei tegele sa otseselt juba ajast, kui oled seotud Spordimeditsiini Sihtasutusega. Ometi peetakse sind selleski vallas jätkuvalt Eestis spetsialistiks number üks. Miks?

Jah, sportlased tulevad küsima ühe või teise aine kohta. Eks ma hoian ennast asjaga kursis, et mis maailmas toimub, millised on uued keelatud ained ja uued reeglid. Sellega ei pea kursis olema ainult mina, vaid kõik sportlasega tegelevad arstid, sest sportlane ikka küsib, kas võib seda või teist toidulisandit tarvitada. Siis tuleb nimekiri läbi vaadata, kas seal on midagi keelatut sees.

Kas on olnud juhtumeid, kui sportlane tuleb küsima mõne aine kasutamise kohta, teades väga hästi, et see on keelatud?

On küll. Ikka on küsitud. Aga ma ei ole selline inimene, kes läheb kaebama, et see või teine küsis sellist asja, et tõenäoliselt ta kasutab seda, et minge ja korraldage haarang või läbiotsimine. Kui keegi tuleb mu juurde nelja silma all mingi küsimuse või hirmuga, siis loomulikult ei lähe ma sellest linna peale pasundama. Olen alati öelnud nii: see aine on keelatud ja dopingukontrollis jääb selle kasutamisega kindlasti vahele. Ma ei saa ju käskida, et Pullerits, ära alkoholi tarbi. Ütlen, et kui politsei sind kinni peab ja puhuma paneb, siis sa jääd vahele.

Kuidas sa dopinguasjatundjaks said, kui ise olid hoopis traumatoloog-ortopeed?

See oli 1990. aastate algul, kui loodi Eesti antidopingu komisjon. Kuna olin spordiga seotud ja 1992 just ülikooli lõpetanud, siis kuidagi sattusin sinna – see oli nagu kõrvalhobi, mitte palgaline koht. Aga see tõi suhtlemist erinevate Lääne spetsialistidega. Ega ma siis olnud valmis traumatoloog veel, ma olin alles intern ja resident, noor arst, kes otsis endale väljakutseid, nagu öeldakse.

Hakkasin soomlastega koostööd arendama. Eks algul oli tore käia Soomes koolitusel. Seejärel tegime hollandlastega koostööd. Siis määrati Eestist esindaja Strasbourgi rahvusvahelise antidopingu konventsiooni monitooringugrupi juurde, ja see olin mina. Tekkis palju huvitavaid kontakte, reise ja sõite.

Loomulikult polnud aja möödudes, kui iga aasta pidi kaks korda Strasbourgis käima, enam nii huvitav, vaid see oli pisut ebameeldiv kohustus. Sest muid kohustusi oli ka rohkem ja tuli võtta palgata puhkust. Asi muutus keeruliseks, ei olnud enam fun. Ja et ortopeediatöö suurenes, siis ma sellest kohast loobusin.

Olid ülikoolis kõva spordimees. Miks su karjäär katki jäi?

Keskkooli ajal käisin Aleksander Tšikini juures kergejõustikus, jooksin 800 ja 1500 meetrit. Margid on 1.59 ja 4.03 – tulemused, kui võrrelda [Eesti 1500 meetri rekordi 3.38,8 püstitanud] Tiidrek Nurmega, on tervisesportlase tulemused.

1984 läksin Tartu Ülikooli õppima ning sattusin Elmot Heido juurde. Meil oli päris hea punt, aga kui olin teisel kursusel, astusin joostes [pinnasest] madalamal asunud kanalisatsioonikaevu ja murdsin hüppeliigese. Pool aastat ei saanud joosta, jäin teistest maha, võtsin kaalus juurde. Otsisin, mida Tartus teha. Palli mängida ma ei osanud. Proovisin sõudmist, mis on dünaamiline tegevus, ei põruta jalgu. Tasapisi läks päris hästi, paar aastat sõitsin paarisneljases isegi Eesti koondises.

Miks pooleli jäi – igal ajal on omad valikud. Pean siiamaani enda parimaks tulemuseks Eesti meistrivõistluste viiendat kohta ühesel. See oli 1991. Esimene oli Jaanson, teine oli Vjatšeslav Divonin, kolmas ja neljas olid Roman Lutoškin või Priit Tasane, kõik olümpial käinud mehed.
Oleks ma sõitnud nende meestega võrdselt, siis oleks olnud motivatsiooni ülikooli lõpetamine või internatuuri alustamine edasi lükata. Aga ma ei olnud nii kõva mees, nagu mu isa omal ajal sõudmises oli. (Peeter Mardna võitis 1960. aastate keskel NSV Liidu meistrivõistlustel kolm pronksmedalit – toim.)

Ei olnud mõistlik sellist otsust teha. Rohkem sai meditsiinile rõhku pandud.

Nüüd teen erinevaid spordialasid, jooksen ja suusatan oma lõbuks ning viimastel aastatel olen rohkem triatloniga tegelenud.

Olen kuulnud, et päris kõval tasemel. Mis on eesmärgid?

Triatlon on selline spordiala, kus lihasgruppide ülekoormust ei teki – vähemasti sellel tasemel, kus mina teen. Olgugi et mul on ette näidata ka 2006. aasta Eesti meistrivõistlustel poolpikas triatlonis hõbemedal. Ma ei pea ütlema, et ei võtnud osa [Eesti parimad] Marko Albert või Ain-Alar Juhanson. Võitis Raimo Raudsepp ja ma ei pea isegi ütlema, mitukümmend minutit ma talle kaotasin. Aga mul on hõbemedal. Palun, minge starti ja võistelge medali pärast! Äsjastelt olümpiadistantsi Eesti meistrivõistlustelt on mul veteranide klassist 40+ pronksmedal. Üldjärjestuses olin 14., aga seal oli kogu tšaika kohal, v.a Juhanson.

Kuidas sa nii suure töökoormuse juures nii sitke suudad olla?

Vaata, tähtis ei ole harjutada palju, vaid järjepidevalt. Mitte et teen palju trenni nädalavahetusel – kogu aeg pead natuke tegema.

Aga milleks teha, küsivad paljud.

Et enesetunne oleks hea. Kui ma end kuu aega üldse ei liiguta, läheb enesetunne halvaks. Ma jõuan siis tööd ka teha, kui mu füüsiline vorm on hea. Siis suudan ringi rabeleda. Aga kui olen lödi, suure õllekõhuga tugitoolisportlane, siis leian, et mul ei ole õigust spordimehi ka kommenteerida ja kritiseerida.

Nüüd vähemalt tean, mis on spordis pingutamine. Tean, mida ja kui palju on vaja teha, et jõuda mingile tasemele. Kui ma sporti ei teeks, poleks mul ettekujutustki, mis tasemel on sellised mehed nagu Jaanson või Endrekson. Aga nüüd on mul võrdlusmoment olemas ja oskan hinnata seda, mida nad teevad. Ajakirjanduses võtavad sageli sõna mehed, kes tunnevad küll spordistatistikat, aga sporti ennast ei tunne.

Ja on mõnus spordis sees olla. Triatlonis käin poistega basseinis, mul on nendega vahetu kontakt, nad saavad oma muredest ja probleemidest rääkida. Mulle on see huvitav. See annab energiat.

Oled ise ka vigastustega kokku puutunud?

Miks ei ole! Igasuguseid tobedaid vigastusi on olnud. Kõige naljakam on see, et teistele oskad soovitada, mida peab tegema, näiteks venitus- ja painutus- ja jõuharjutusi. Aga ei viitsi ju nendega tegeleda, ütlen ausalt. Tahaks kohe asja juurde asuda – kohe jooksma või rattaga sõitma. Kui sa ei ole enam 20-aastane, muutuvad juurdetoovad harjutused üha enam vajalikuks. Seetõttu väiksemaid traumasid ikka esineb.

Aga minu töös ei kujuta need suurt traagikat, kui eelmise aasta väike intsident välja jätta. Viitna triatlonis oli suurem kukkumine. Käiguvahetusel tuli kett maha ja kiilus kinni. Sõitsin maantee ääres ja maandusin täie hooga kruusale. Pärast lapiti mind narkoosis paar tundi kokku.

Aga kui lähed starti, pead arvestama, et kõike võib juhtuda. Sport ongi selline. Kuid sa ei tohi sellele mõelda, sest siis sa kardad.

Kas peale trenni ja töö muuks ka aega jääb?

Eks ikka jääb. Suvel elan suvekodus Vääna-Jõesuus, rahulik ja linnakärast eemal, õhtul lähed – linnud laulavad, jões elab kobras, oravad ja metskitsed… Mõnus miljöö. Siis ikka kõpitsen seal väikseid asju. Mul on koer, alaska malamuud, tema nõuab tegelemist, lisaks pere.

Puhkuse ajal lugesin palju novelle, Hemingwayd, ka Remarque’i. Mul on vanaema ja vanaisa kogunud alates 1950. aastatest Loomingu Raamatukogu, seal on lugemist palju. Meeldivad novellid. Romaanid on lugeja aja kulutamine – seal nõuab aega, enne kui jõuad point’ini. Aga novelli loed õhtuga läbi ja elamus on käes.

Talvel lugesin «Ülesküntud uudismaad». Olin kooliajal lugenud, aga sellest olid ebamäärased mälestused. Täitsa huvitav see Vene maa- ja külaelu.

Kui suur oli arstidest pere osa sinu elukutsevalikus?

Tahtsin minna kehakultuuri, suusatajaks Otepääle. Vanemad laitsid selle mõtte sügavalt maha. Üks valik oli veel bioloogia. Ravi ei olnud sugugi esimene valik.

Aga arstist isa ilmselt suunas?

Ei, mul ei olnud jõulist suunamist. No mida ma ikka õpin – ikka arsti.

Aga miks nad kehakultuuri maha laitsid?

Nad tahtsid, et ma mingi hariduse ka ikka omandaksin. Nad ei pidanud kehakultuuri päris tõsiseks – aga see on vaieldav.

Mille nimel tööl rabeled?

Praegune töö, mida teen, meeldib mulle. Mulle meeldib selle töö rütm, ehkki aeg-ajalt on tööd palju ja muutub natuke kurnavaks.

Kuidas töisest tüdimusest üle saad?

Töö sportlastega on hästi vaheldusrikas. Sa ei puutu nendega kokku ainult seoses vigastustega.

Aga mu töö ei ole ainult sportlastega. Võtan Põhja-Eesti regionaalhaiglas ka valvekordi. Seal puutun kokku ka igapäevaste suurte traumadega, nagu autoavariid. Mis mulle ei meeldi, on öövalved. Need on füüsist ja tervist kurnavad. Kui oleks võimalus, siis öösel valvekordi ei võtaks. Ehkki ma ei valva palju, kolm-neli 12-tunnist valvet kuus.

Sinult on paslik küsida, sest ilmselt sa tead: kas Kristina Šmigun tuleb pärast emaks saamist suurde sporti tagasi?

Seda tuleb ikka tema käest küsida. On olnud jutud sel teemal, et jah, ta on huvitatud sügisest uuesti treeninguid alustama. Ta on end kogu aeg vormis hoidnud, ta tegi Ameerikas ka trenni, pikki ratta- ja rollerisõite, käis ujumas. Ta on treenitud, aga treeningkoormused pole olnud sellised nagu tippsportlasel. Nüüd on vaja ühte üleminekuaastat, kus ta koormustega jälle harjub, ja siis ühte ettevalmistusaastat. Talle sellest piisab.

Nii et oled tema suhtes valmisolekus number üks?

Mina olen valmis teda natuke abistama, kui selleks vajadus tekib. Meil on sellest juttu olnud. Kui ta endas piisavalt motivatsiooni leiab, siis ta tuleb tagasi.

Mihkel Mardna (41)

Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja
ASi Ortopeedia Arstid ortopeed
Põhja-Eesti regionaalhaigla valvetraumatoloog
Eesti olümpiadelegatsiooni peaarst Pekingis
Kristina Šmiguni tiimi arst
1997–2003 juhtis Eesti Antidopingu Keskust
Tallinna 21. keskkool 1972–1984
Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ravi eriala 1984–1992
Internatuur 1992–1994
Residentuur üldkirurgia ja traumatoloogia-ortopeedia erialal 1994–1999
Täiendkoolitused USAs, Austraalias, Prantsusmaal, Austrias, Šveitsis, Soomes jm
Aastast 2002 rahvusvahelise artroskoopia, põlvekirurgia ja ortopeedilise spordimeditsiini ühenduse ISAKOS aktiivliige
Avaldanud koos Rein Jalaku ja Vahur Ööpikuga raamatu «Teadmisi sportlase toitumisest»
Võitnud Eesti meistrivõistlustel tudengipõlves kaks hõbemedalit sõudmises ning 2006 poolpikas triatlonis
Pikkus 184 cm, kaal 81 kg
Poeg Kristjan läheb viiendasse klassi

Kummutatud süüdistus

See juhtus Torino olümpial, kui pärast järjekordset Eesti kuldmedalivõitu, mil kõik olid ülevas tujus, tuli Eesti suusakoondise peatreener Mati Alaver lagedale etteheitega, öeldes mulle sõna-sõnalt nii: «See, mis sa kirjutasid, olid lapsik, naiivne ja ebaprofessionaalne.»

Esimesest jahmatusest toibunud, üritasin meeleheitlikult lasta silme eest läbi kõik viimase aja kirjutised, kus võisin suusakoondise aadressil põhjendamatult kriitiline olla. Ei meenunud sellist.

Siis avas Alaver kaardid. Ta oli pahane, et olin lehte pannud suusakoondise arsti Tarvo Kiudma vastuse küsimusele, kuidas lakkamatu autode mürin otse maja akende all meestel öösel magada laseb. Kiudma vastas: «Õhtul tõmbad nosu täis ja pole midagi.»

Mäletan, et hoiatasin Kiudmad, et ta lause läheb lehte, mille peale ta vastas, et temal ükskõik, ega keegi seda nagunii usu.

Ja nüüd oli Alaver pahane, et tema laitmatu renomeega suusakoondisele oli lehes väike vari langenud.

Igatahes see noomimine, mis temalt minu suunas järgnes, oli nii tõsine, et kõik seni lõbusas vestluses osalenud vargsi kaugemale tõmbusid.

Kui olin Alaverilt koosa kätte saanud, astus ligi Šmiguni tiimi arst Mihkel Mardna, kes poetas mu kirjutatu kohta vaikselt, aga usalduslikult: «Kuule, ega sa väga mööda ei pannudki.»

See lihtne lause ravis valutavat hinge rohkem kui ükskõik kui tõhus süst.