Poliitilised mängud segavad spordi rahastamist

EOK presidendi Neinar Seli (vasakul) ning majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi vastasseis tekitab Eesti spordi rahastamise ümber laineid. Foto: Mihkel Maripuu

Samal ajal kui meie põhjanaabri Soome olümpiakomiteed toetab riiklik lotofirma Veikkaus ja riiklik energiakompanii on toonud turule elektripakti, mille kaudu läheb elektrit tarbides teatud summa noortespordi toetuseks, sumbub Eestis riigiettevõtete toetus olümpiakomiteele poliitilistesse mängudesse. Eesti riigis võimul olevad Reformierakond ja IRL on kassi ja koera kombel võitluses, kus pole kohta sõprusel ega üksmeelel. Paraku jääb poliitilise kemplemise tõttu kaotajaks sport.

Kui Neinar Seli aasta tagasi Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks valiti, oli üks tema valimislubadustest suurendada Eesti spordi katusorganisatsiooni eelarvet. Seejuures nägi ta ühe suure võimalusena just riigiettevõtete toetust. Nüüd on ta aga just riigiettevõtete käest toetuse küsimisega tekitanud vaidlusi, kus ühelt poolt räägitakse huvide konfliktist, teiselt aga parteiliinis korraldatavast vastutööst.

Eestis kehtiv seadus lubab riigiettevõttel eraldada viimase kolme aasta kasumist poolteist protsenti sponsorluseks. Kas ja kuidas seda raha jagada, on juba iga ettevõtte nõukogu otsustada.

Raha võib anda väikeste osadena otse toetuseküsijatele või eraldada kogu spordile mõeldud toetuspakett EOK-le, kes sellega ise edasi toimetab. Arvestades kompetentsi, oleks just teine variant Eesti spordile tervikuna kasulikum.

Vähemalt aasta alguses oli sama meelt ka valitsus, täpsemalt öeldes kultuuriministeerium. Postimehele teadaolevalt küsisid umbes pool miljonit

eurot toetusi jagava riigiettevõtte Tallinna Sadama juhid veebruaris kultuuriministeeriumi arvamust, kuidas oleks mõttekas spordile toetust jagada. Ministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene allkirjastatud vastuses soovitatakse spordiraha jagamiseks kasutada olümpiakomiteed kui selles küsimuses vaieldamatult professionaalset institutsiooni. Kõik oleks justkui lihtne ja loogiline.

Tallinna Sadam on alati paistnud silma suure spordi toetajana. EOKd on sponsoreeritud juba viimased 16 aastat, seega ammu enne seda, kui sadama nõukogu esimees Neinar Seli sai ühiskondlikus korras EOK presidendiks.

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, kelle haldusalasse sadam kuulub, hakkas aga kohe pärast EOK presidendivalimisi rääkima Tallinna Sadama ja EOK vaheliste sponsorlepetega kaasnevast huvide konfliktist. Ta esitas nõudmise, et EOK juhina ei tohiks Seli jätkata Tallinna Sadama nõukogu esimehena. Seda trummi on taotud kogu aasta ning kahe kange mehe kemplus on tekitanud ohu, et Eesti spordi rahastamisse tekib auk.  

Kaks nädalat tagasi otsustas Tallinna Sadama nõukogu eraldada EOK kaudu spordi toetamiseks 250 000 eurot, mis on täpselt pool kõikide valdkondade vahel jagamisele läinud summast. Justkui muinasjutust pärit paha koletisena suureks spordivaenlaseks kehastunud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile mõjus see aga nagu punane rätik härjale. Nende püüded raha eraldamist takistada muudavad aga alaliitude juhte ärevaks – kui see raha ei tule Eesti sporti, on tekkivat auku raske lappida. Kannatajaks pooleks jäävad sportlased ja treenerid.

Seejuures pole majandus- ja kommunikatsiooniministeerium sugugi alati olnud nii suur spordi vaenlane. Veel mullu oli riigi enamusosalusega Estonian Air Soomes toimunud jäähoki MMi sponsor, milleks kulus vähemalt 170 000 eurot. Toona ei tekitanud Eesti spordist mööda voolava raha kulutamine ministeeriumis mingeid küsimusi.   

Kuigi Tallinna Sadama ümber käivad suured vaidlused, on Seli veendunud, et riigiettevõtete toetus võiks olla senisest palju suurem. EOK nimel on ta teinud rahataotluse Eesti Energiale. Koostööle loodetakse ka Eesti Lotoga, rahvaspordi edendamises nähakse partnerina Riigimetsa Majandamise Keskust.

Suurtele riigiettevõtetele tähendaks EOK toetamine sotsiaalse kohustuse täitmist, ent aitaks kaasa ka nende firmade mainele. Eriti välisturgudel tegutsevatel ettevõtetel võiks toetajatele lubatud olümpiarõngaste kasutamine tähendada rahvusvahelist kvaliteedimärki.

Kui aga valitsuses jõutakse seisukohale, et spordi toetamise asemel oleks õige kanda kogu kasum otse riigi eelarvesse, tähendaks see raha tõstmist ühest taskust teise ja sealt kolmandasse. Sellisel juhul peaks riik lihtsalt suurendama eelarvest spordile eraldatavat summat.