Kui Neinar Seli aasta tagasi Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendiks valiti, oli üks tema valimislubadustest suurendada Eesti spordi katusorganisatsiooni eelarvet. Seejuures nägi ta ühe suure võimalusena just riigiettevõtete toetust. Nüüd on ta aga just riigiettevõtete käest toetuse küsimisega tekitanud vaidlusi, kus ühelt poolt räägitakse huvide konfliktist, teiselt aga parteiliinis korraldatavast vastutööst.
Eestis kehtiv seadus lubab riigiettevõttel eraldada viimase kolme aasta kasumist poolteist protsenti sponsorluseks. Kas ja kuidas seda raha jagada, on juba iga ettevõtte nõukogu otsustada.
Raha võib anda väikeste osadena otse toetuseküsijatele või eraldada kogu spordile mõeldud toetuspakett EOK-le, kes sellega ise edasi toimetab. Arvestades kompetentsi, oleks just teine variant Eesti spordile tervikuna kasulikum.
Vähemalt aasta alguses oli sama meelt ka valitsus, täpsemalt öeldes kultuuriministeerium. Postimehele teadaolevalt küsisid umbes pool miljonit
eurot toetusi jagava riigiettevõtte Tallinna Sadama juhid veebruaris kultuuriministeeriumi arvamust, kuidas oleks mõttekas spordile toetust jagada. Ministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene allkirjastatud vastuses soovitatakse spordiraha jagamiseks kasutada olümpiakomiteed kui selles küsimuses vaieldamatult professionaalset institutsiooni. Kõik oleks justkui lihtne ja loogiline.
Tallinna Sadam on alati paistnud silma suure spordi toetajana. EOKd on sponsoreeritud juba viimased 16 aastat, seega ammu enne seda, kui sadama nõukogu esimees Neinar Seli sai ühiskondlikus korras EOK presidendiks.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, kelle haldusalasse sadam kuulub, hakkas aga kohe pärast EOK presidendivalimisi rääkima Tallinna Sadama ja EOK vaheliste sponsorlepetega kaasnevast huvide konfliktist. Ta esitas nõudmise, et EOK juhina ei tohiks Seli jätkata Tallinna Sadama nõukogu esimehena. Seda trummi on taotud kogu aasta ning kahe kange mehe kemplus on tekitanud ohu, et Eesti spordi rahastamisse tekib auk.