Mida teha siis, kui tippsportlase karjääri ei tahaks veel kuidagi lõpetada, aga raha selle jätkamiseks kipub lõppema? Tuleb minna tööle! Aga kuhu? Eks ikka vanale armastusele võimalikult lähedale – spordihalli, staadionile, pallimurule.
Kuidas ühendada edukalt tippsport ja treeneriamet?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Avo Keel, Andrei Nazarov, Anna Levandi, Martin Reim – seda nimekirja võiks ilmselt lõpmatuseni jätkata. Need on endised tippsportlased, kes vallutavad nüüd treeneritena uusi mäetippe. Nad on püstitanud uued eesmärgid ja leidnud uue väljundi oma teadmiste edasiandmiseks.
Ent viimasel ajal on tulnud ka neid, kes püüavad teha mõlemat. On see üldse võimalik? Postimees esitas selle küsimuse neljale tippsportlasele, kes on viimase aasta jooksul treenerileiba maitsma hakanud.
Energialaeng õpilastelt
Kui kaugushüppaja Sirkka-Liisa Kivisele tehti ettepanek üht mudilaste treeningugruppi juhendama hakata, kartis ta esialgu, et pisikesed imevad justkui vampiirid ta energiast tühjaks. Seda enam, et tippsportlase karjääri ei kavatsenud ta sinnapaika veel jätta.
Kivine kaalus plusse ja miinuseid ning jõudis lõpuks järeldusele, et tasub proovida. Pakuti talle esialgu ju siiski vaid asendustööd, mitte pikaajalist lepingut.
Ka praktikakogemus oli Kivisel tagataskust võtta, sest Tartu Ülikoolis lõpetas ta just kehakultuuriteaduskonna. Nüüdseks on Kivine juba üle poole aasta treenerina töötanud. Ja esialgne kartus on kui peoga pühitud. Hommikul treenib ta ise, pärastlõunal juhendab tund aega kuue- kuni üheksa-aastaseid lapsi ja õhtul teeb võimaluse korral veel ühe treeningu.
«Sellises vanuses lapsed on nii siirad! Nad annavad energiat ja indu isegi juurde,» kinnitas Kivine, kelle grupis harjutab kümme last.
Tulevikus ei plaani Kivine täiskohaga treeneriks siiski hakata. Miks? Sest rahaliselt pole see amet just kõige tasuvam. «Lisatööna võiks seda isegi teha. Ka praegu ei tee ma seda raha pärast – see pool on ju nii väike. Kuna asendust oli vaja ja mu enda treeninguid see ei sega, siis mõtlesin, et mul pole midagi kaotada,» avaldas Kivine.
Seevastu odaviskaja Risto Mätas näeb endal tulevikus just treeneriametis kõige suuremat väljundit. Hoolimata sellest, et tema hinnangul Eestis seda ametit ei hinnata. Ka spordisüsteem on Mätase sõnul nigel.
Ometi kaalusid kõik plussid tema jaoks miinused üles. «Vahepeal õppisin TTÜs ehitust ja olen mõelnud ka arstikarjääri peale. Aga jõudsin lõpuks järeldusele, et treeneritöö on see, mida teha tahan. Pole tähtis, palju see raha sisse toob – oluline on, et see teeb mind õnnelikuks. See amet on kõige südamelähedasem,» kinnitas Mätas.
Tegelikult tõigi just masuaeg kehakultuuri tudeeriva Mätase juba praegu treeneriameti juurde. Kuna mullune hooaeg jäi vigastuse tõttu kesiseks, ei pääsenud ta tänavu ka stipendiaatide sekka. Tööd oli vaja ja miks mitte õpitut praktiseerida?
Samasugune sundolukord tõi selle ameti juurde Nõmme Kalju jalgpalluri Ingemar Teeveri. Kuna kaelavigastuse järel polnud palliplatsile naasmine võimalik, võttis ta endale väikese treeningugrupi. Eelkõige selleks, et oma teadmisi edasi anda ning natuke ka leivaraha teenida.
Nüüd ongi Teever kaheksa kuud treeneriametit pidanud. Ometi ei soostu ta end päris selle ameti esindajaks pidama. «Olen pigem ikka mängija. Kui väljakul hakkab kõik jälle hästi minema, pole võimatu, et pean sellest kohast ka loobuma,» nentis Teever.
Praegu on mõlema mehe töökoormus veel väike. Ent selle töö viljad on nende hinnangul juba üsna suured.
Viis, kuidas pisipõnnid selle töö eest tänavad, olevat kirjeldamatu. Ja näha, kuidas õpilased päev-päevalt edasi arenevad, pakub mõlemale rahulolu.
«Mõni tuleb ja kallistab. Juba nende näod ütlevad nii mõndagi. Lapsevanemad paistavad ka väga rahul olevat,» sõnas Mätas, uhkusenoot hääles.
Kogemused maksavad
Just seesama siiras rõõm, mida hoolealused pakuvad, ja õpilaste silmaga nähtav areng tõi treeneriameti juurde iluuisutaja Jelena Glebova. «Üks tüdruk joonistas pildi, kus ma seisan poodiumil. Kusjuures, ta oli mulle selga joonistanud täpselt sellise kleidi, nagu mul toona võistlustel oli,» rääkis Glebova.
Kui Mätase tõi treeneriameti juurde suuresti sundseis, siis Eesti parim iluuisutaja seda sel põhjusel ei tee. Raha rahaks, temale olevat tähtsad hoopis kogemused. «Ega see 1500 krooni pole teab mis summa. Mul on üsna väike koormus – treenin kolmeaastaseid ja ainult kolm korda nädalas,» nentis Glebova, kellele tegi ettepaneku treeningurühm võtta just tema enda juhendaja Anna Levandi.
Ent siiski, kuidas on võimalik need kaks ametit ühendada? Kas poleks parem üksnes tippspordile keskenduda?
Kõik Postimehega vestelnud sportlased tõdesid, et see pole kuigi keeruline. Vähemalt väikesi lapsi juhendades ja mitte päris täiskoormusel. Pigem annab treeneriamet enda karjäärile üht-teist juurde. «Mulle vähemalt tundub, et see mõjub positiivselt.
Kui ma oleksin tahtnud, siis võinuksin sellest ju ka loobuda. Lastega on tore koos töötada, nad toovad oma siiraste emotsioonidega nii palju rõõmu ellu juurde. Pealegi saab ka oma kogemusi edasi anda,» selgitas Glebova.
Ühes on kõik neli kindlad – treeneriamet on tunduvalt raskem kui sportlase oma. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt.
Mitmekülgne mees Novosjolov
Vehkleja Nikolai Novosjolov on mitmekülgne mees – lisaks tipptasemel võistlemisele treenib ta ka Eesti parimat vehklejat Irina Embrichi ning pidas ka Eesti Vehklemisliidu peasekretäri ametit, kust ta küll sel nädalal erimeelsuste tõttu tagasi astus.
Enda sõnul ei valmista mitme ameti pidamine talle mingisuguseid probleeme. See on tema enda valik. «Mulle lihtsalt meeldib treeneriamet nii väga. Samas ei tahaks ma sportlaskarjääri veel lõpetada. Tahaksin ikka midagi rohkemat saavutada,» avaldas Novosjolov, kes hakkas treeneriametit pidama juba 18-aastasena.
«Mu vana treener läks välismaale tööle ja jättis oma grupi mulle. Kaks aastat tegin seda, siis aga pidin ise elukohta vahetama ja tööst loobuma,» selgitas Novosjolov, kes plaanib tulevikus ka lapsi treenima hakata. Praegu pole selleks lihtsalt piisavalt aega. «Rahaliselt see end muidugi ära ei tasu. Paljud treenerid on sellepärast ka välismaale läinud. Spordisüsteem pole meil kiita,» kahetses Novosjolov. (PM)
Kert Haavistu sattus juhuse tahtel treeneriks
Kui Eesti koondise jalgpallur Kert Haavistu 2007. aastal vigastuse tõttu tippspordist loobuma pidi, asus ta kõigepealt tööle Andres Operi jalgpallikooli tegevjuhina.
Poole hooaja pealt jäi üks treeningugrupp aga juhendajata, sest nende senine treener otsustas ametist lahkuda. Haavistul ei jäänudki muud üle, kui ise grupp üle võtta. Lühikese aja jooksul sai see amet aga nii armsaks, et mees otsustas tegevjuhi tööst loobuda ning üksnes treeneriametile pühenduda. «Tegevjuhi palk oli küll kõrgem, aga see töö pakub mulle rohkem. Tundsin ära, et see on minu jaoks õige,» avaldas Haavistu, kes praegu töötab spordiklubis Reaal.
Tema juhendada on kolm gruppi – 11-, 15- ja 18-aastased noormehed. «Lastega vahetult töötada ja oma silmaga nende arengut näha – ma tõesti naudin seda ametit,» avaldas Haavistu, kelle sõnul kulub selles ametis märksa rohkem närvirakke kui tegevjalgpallurina. «Kõrvalt vaadates tundub kõik lihtne, aga tegelikult see päris nii pole. Vaimselt on see väga kulutav.» (PM)