Harting & Co peavad ristisõda

Saksamaa kettaheiteäss Robert Harting on alustanud võitlust Rahvusvahelise Antidopingu Agentuuri reeglite vastu. Foto: AP/Scanpix

55 Saksamaa sportlast kirjutasid avalduse, milles nõuavad dopinguküttide diktatuuri lõpetamist.  

Saksamaa atleedid eesotsas kettaheite olümpiavõitja Robert Hartingiga on hakanud õõnestama spordi alustugesid ning võitlema Rahvusvahelise Antidopingu Agentuuri (WADA) reeglite vastu. Nad nõuavad dopinguküttide diktatuuri lõpetamist ning õigust õiglasele kohtupidamisele.

Sportlaste mässu aluseks on kiiruisutaja Claudia Pechsteini dopingusaaga, kus Rahvusvaheline Uisuliit mõistis viiekordse olümpiavõitja WADA kaasabil süüdi kaudsete tõendite alusel. WADA koodeksi järgi sai Pechstein otsuse vaidlustada vaid spordikohtus ja seejärel Šveitsi kohtus, mõlemad instantsid andsid õiguse uisuliidule.

Pechsteini kaitsele asusid 55 sportlast, kirjutades ühise avalduse, milles nõutakse praeguse süsteemi muutmist. Atleedid ei taha anda end spordiorganisatsioonide poolt määratud kohtusüsteemi kätte, vaid soovivad samasuguseid õigusi kui tavakodanikul. See tähendab, et alaliidul ja WADA-l peaks olema kohustus tõestada sportlase süüd. Praeguste reeglite järgi on vastupidi – süüdi saab mõsta tõendeid esitamata ning süüdistatava ülesanne on tõestada enda puhtust. Seega, dopingukütid on teinud enda jaoks asja lihtsaks ning ladunud koorma sportlase õlgadele.

Nagu selgus, pole Harting viis aastat allkirjastanud lepingut Saksamaa olümpiakomiteega. Ta on üks vähestest, kes võib endale sellist käitumist lubada. «Mul pole lepingut vaja, saan, nagu näete, selletagi võistelda,» teatas Harting meediale. «Mis muidugi ei tähenda, et mul oleks võimalust WADA koodeksist mitte kinni pidada. Olen profisportlane ning järgin reegleid, kuigi ei pea kõiki neid õigeks. Arvan, et tuleb tekitada diskussioon.»

Eesti pole sportlaste lepingud alaliitudega alati tavaks. Näiteks suusaliidus kontrahte ei sõlmita. Ometi on kõik olümpiakoondise kandidaadid sidunud end ADAMS-antidopinguprogrammi kaudu WADA koodeksiga, nõustudes tingimustega, et nad ei saa pöörduda ühtegi teise kohtusse peale spordikohtu.

Probleem peitub selles, et spordikohus on vahekohus, kus ei kehti tsiviilkohtu põhimõtted. Kui võtta Pechsteini ja jalgrattur Alberto Contadori näited, siis poleks ükski teine kohus sportlase süüd kinnitanud, vaid nõudnud alaliitudelt ja WADA-lt selgeid tõendeid, et keelatud aineid on tarvitatud.

Pechsteini puhul kasutati välistamismeetodit: kiiruisutaja noorte vereliblede arv veres ei saanud kõikuda ühelgi muul teadaoleval põhjusel, järelikult on tegu veredopinguga. Contadori juhtum lahendati tõenäosusteooriat kasutades: spordikohus kaalus, milline võimalus on tõenäolisem – kas clenbuterol sattus ratturi organismi saastatud loomalihaga või kahtlast spordijooki juues. Spordijoogi teooria tundus kohtule tõenäolisem ning Contador jäi süüdi.

Saksamaa olümpiakomiteed sportlaste mäss muidugi ei rõõmustanud ning peasekretär Michael Vesper olla suisa ähvardanud, et võimaluse korral eelistatakse Sotši saata neid, kes pole avaldusele alla kirjutanud. Mõningane diskussioon siiski tekkis. Spordijuhtide sõnul pole tsiviilkohus dopinguküsimuste lahendamisel parim variant, sest teinekord – näiteks olümpia eel, ajal ja järel – tuleb otsused vastu võtta kiiresti ning selleks koguneb spordikohus võistluspaika. Tsiviilkohtus võiks protsess kesta aastaid ja aastaid. Probleemi polevat, sest sportlased on võrdses seisus, kõigile kehtivad samasugused reeglid. Samas leidis Saksamaa olümpiakomitee, et asja võib edasi arutada ning leida parima lahenduse kõigi jaoks.

Varsti võivad asjad selgemaks saada, sest Pechstein, kel pole õigust vaidlustada dopinguga vahelejäämist, andis uisuliidu ja WADA Saksamaa kohtusse, süüdistades neid organisatsioone valetamises ja enda ilmajätmises õigusest õiglasele asjaajamisele. Kohtuistung algab jaanuaris.