Hea stardikoht «maksab»

Kes ei ihkaks massispordiüritusel, näiteks Tallinna maratonil, rahulikult ja trügimata startida. Aga ei saa. Selleks tulebki aegsasti oma stardikoridori tulla, et tagapool mitte ummikusse takerduda. Foto: Mihkel Maripuu

Igavene küsimus kütab kirgi: kuidas suurtel rahvavõistlustel osalejad õiglaselt teele läkitada?

Massispordiüritustel, kui tähelepanelikult ringi vaadata, näeb alguses igasugust kino. Näiteks Tartu rattarallil on tõstetud rattaid üle stardiala piirdeaia, et ettepoole, paremasse stardigruppi pääseda. Mõned on alguse rüselusest hoopis loobunud ja sulandunud sõitjate voolu avakilomeetril, Riia mäel – loomulikult mitte tagaotsa, vaid ikka võimalikult ette. Üksikud, pealtnägijate väitel lätlased, on teinud veelgi suurema «lõike», ühinedes ratturite armeega Tartu piiri lähedal, Lõunakeskuse juures ringteel, kui hinge kinni tõmbav stardikiirendus on jäänud teistel selja taha.

Need on sohijuhtumid, mis rattarallit korraldava Klubi Tartu Maraton esindajaile silma jäänud ja toonud kaasa osaleja diskvalifitseerimise (muidugi, kui sohitegija on õnnestunud rahvamassi seast tuvastada). Põhjus, miks mõned otsustavad minna vale ja valskuse teed, ei tulene niivõrd sellest, et nad oleks patoloogilised petturid. Peamiselt on põhjus selles, et nad pole saanud stardinumbrit gruppi, mis nende arvates vastaks nende võimetele. Aga kes tahab heidelda lõppkoha nimel esimese paarisaja seas, ei saa ratta- ega ka suusavõistlustel endale lubada, et alustab konkurentidest märksa tagantpoolt.

Stardipaigutus on teema, mis massispordivõistluse eel tavaliselt enim küsimusi, kirgi ja ka meelepaha tekitab. Sagedamini kurdetaksegi selle üle, et korraldajate koostatud juhend ei arvesta piisavalt osaleja tegelikke võimeid, vaid lähtub tuimalt matemaatikast: kui varasematest aastatest üritusel tulemust ette näidata pole, siis, marss, koli tagaotsa! Kui sealt lõpuks pärast stardipauku õigel kiirusel liikuma saad, on liidrid juba mitme minuti kaugusel.

Selleks et ka tagantpoolt alustajail oleks šansse paremate kohtade nimel võidelda, on näiteks Haanja ja Tallinna suusamaratonil võetud kasutusele lainetena start. Sedasi ei teki kitsal rajal avakilomeetreil võistlejate troppe ning ka tagumistes gruppides alustanud tugevamad sõitjad saavad konkureerida kõrgetele kohtadele, sest hajusama võistlejate rivi tõttu ei pea nad kulutama aega ummikutes passimisele.

Sellist lainetena starti kasutatakse ka mitmel välismaratonil. Venemaal Rõbinskis, meenutab Estoloppeti ajavõtja Vahur Leemets, oli eelmisel talvel stardigruppe kaheksa ning viieminutiliste vahede tõttu kestis võistluse lähe ligi 40 minutit. Paljud on avaldanud arvamust, et sama süsteemi võiks rakendada ka Tartu maratonil. Korraldajate sõnul pole selleks siiski põhjust, sest Tartu maratoni stardiala on piisavalt lai ning «pudelikaelu» ei teki enne, kui alles vana lasketiiru tõusu juures. Ka Leemets pooldab ühisstarti, nagu see on kuulsal Vasaloppetil ja nagu näevad pikamaasuusatamises ette rahvusvahelised võistlusmäärused.

Küll aga katsetas Klubi Tartu Maraton oktoobrikuisel linnamaratonil esimest korda moodust, kus iga osaleja sai valida endale loodetavast lõpuajast lähtudes jõukohase stardigrupi. «See võttis maha tunglemist,» lausub klubi juhataja Indrek Kelk, «ja vältis aeglase jooksja jalgujäämist või algusega kinnijooksmist.»

Saabuval talvel tahab Klubi Tartu Maraton kasutada sama moodust ka suusamaratoni lühemal distantsil, kus paremusjärjestust ei selgitata. «Eks sellest üks loomkatse tuleb,» nendib klubi esindaja Epp Paal, «aga loodame, et sellest loomaaeda ei tule.» Miks mitte rakendada sama süsteemi ka põhidistantsil? «Meil ei ole sellist käitumiskultuuri, et saame sellist starti lubada ka suure massi puhul,» lausub Aet Nurk, Paali kolleeg.

Samamoodi ei maksa loota, et Tartu rattamaratoni ja rattaralli pikal distantsil osalejad võiks hakata lähiajal ise oma võimeid hinnates endale stardikohta valima. Takistav asjaolu seisneb selles, seletab Nurk, et kui jooksja oma gruppi valesti valides teisi suurt ei ohusta, siis ratta sadulas või suuskadel võib ennast ülehinnanu põhjustada suuri külakuhjasid. Pealegi, lisab Kelk, sõltub ratta- ja suusavõistlustel heast stardikohast rohkem kui jooksuüritusel, mis võib tekitada liiga suure surve esimestesse stardigruppidesse trügimiseks.

Kui järgmise suusamaratoni lühema raja sõidu stardieksperiment õnnestub, plaanib Kelk kasutada samasugust ise-määran-endale-sobiva-stardikoha meetodit ka tuleva aasta kevadel Tartu jooksumaratonil. «Tulevik võiks olla ideaalne maailm,» unistab ta, «kus pole vaja stardis võidelda, kakelda ega jõuga ettepoole nihverdada, vaid inimene teab, millised ta võimed on.» Ent ta annab endale aru, et pärismaailmas on sellist suhtumist raske loota, eriti aladel, kus kohe stardist kiirematega nende tuules või kannul kaasa minek annab järgnevate ees olulise eelise.