Samuti ei pea professor Maughan uuringutele tuginedes õlut sugugi heaks energiavarude taastajaks, sest esiteks sisaldab see vähe elektrolüüte ning teiseks tekitab täiskõhutunde, mis omakorda tähendab, et pärast pingutust muutub söögiisu väiksemaks. Lisaks takistab õlu organismis glükogeeni varude taastamist – aga just glükogeeni varud lähevad tugevasti sportides käiku.
Ent need pole veel kõik hädad. Teadupoolest põhjustab pikk ja tugev pingutus lihastes ja kudedes mikrotraumasid. Kui seejärel alkohoolseid jooke tarbida, siis ei mõju need pisikahjustustele põrmugi nagu palsam, vaid aeglustavad nende paranemist, ilmneb professor Maughani uurimusest. Ja veel üks asi, märgib ta: kui külma ilmaga alkoholi tarbida, suureneb soojakadu nahapinnalt ehk külmetustunne poeb hõlpsamini ligi.
Need tõsiasjad on Tartu maratonil osalejaile küllap uudiseks, sest miks muidu, nagu on täheldanud peakorraldaja Indrek Kelk, on mõni mees käinud pärast finišeerimist tasuta õlle sabas kaks või isegi kolm korda, ehkki igale maratonilisele on mõeldud üksainus 300-milliliitrine tops õlut. Ta on täheldanud, et isegi mõned verisulis suusamehed on püüdnud kätt õlle järele sirutada, ent pidanud häbelikult silmi maha lüües leti eest eemalduma, kui õllejagajad on nende vanust küsinud.
Tegelikult võiks noored öelda õllejagajaile, kes neile õlut keelasid, suure aitäh. Sest professor Maughan tõdeb oma uurimuse kokkuvõttes, et paljud neist, kes peavad õlut taastumisvahendiks, unustavad, õllekilk peas, õige ja korraliku taastumise, samuti jätavad märjad riided kiiresti kuivade vastu vahetamata ega otsi õllest julgust juurde saanuna külma eest kaitset, mistõttu jäävad tähelepanuta esimesed alajahtumise märgid.
Siiski osaleb Tartu maratonil arvukalt ka neid, kes õllelõksu ei lange. Sest miks muidu on võistluse korraldajad saanud iga aasta õlle mõningase ülejäägi tootjafirmale tagasi saata.
Tartu maratoni meeõlle tegemiseks kulub:
4500 pudelit ehk 225 kasti porterit