/nginx/o/2010/01/10/294563t1ha94b.jpg)
Esmaspäeva hilisõhtul pisut enne kella 23 Itaaliasse saabunud Ag2r’i Giro d’Italia meeskond, kuhu kuulub ka Eesti jalgrattur Rene Mandri, sai Cuneo lennujaamas piduliku vastuvõtu osaliseks.
Mandri: ei hakka isegi nutma, et mul õnne pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meid võeti vastu kõva trummimürina ja pasunakooriga,» kirjutab Mandri oma blogis. «Sellele järgnes õhtusöök lennujaama ette pandud peosaalis (telgis), kus olid kohal ka kõik tähtsmad sponsorid, poliitikud jne. Kõvem rahvamass ühesõnaga. Hotelli jõudsime alles kell üks öösel.»
Mandri meenutas ka esmaspäeval Hollandis peetud 3. etappi, mis talle järjekordse kukkumise kaasa tõi.
«Etapp oli veelgi hullem kui päev varem, sest kaarte segas tugev küljetuul. 105. kilomeetril oli toidutsoon, kus mind kogemata toidukotiga pikali tõmmati. Kukkudes sai vasak alaselg ja tuhar kõvast haiget ning katki läks ka rattalink. Uue ratta saamine võttis jälle minuteid ja kuna samal aja tõmmati punt küljetuulega ketti, siis ülejäänud sõidu sain autode vahel võidelda, kuni õnnestus üks mahajäänute grupp kinni püüda ja nendega koos ka finišisse veereda,» kirjeldas Mandri sündmusi.
Mandri ühines grupiga alles 45 km enne lõpujoont. «Pidin umbes 70 km üksinda võidu sõitma samal ajal kitsastel teedel autode vahel võideldes. Raske oli tuulevarju otsida, sest kurvides saab rattaga kiiremini edasi ja sirgetel vajutasid saateautod kohati 100km/h ning sellel kiirusel tuulde võtta ei jõua. Ei hakka isegi nutma, et mul õnne pole. Lihtsalt ei suuda uskuda, miks saatus selline peab olema, et kogu aeg peab millegi eest võitlema,» arutles Giro kokkuvõttes eelviimast, 195. kohta hoidev ja kasahhist liidrile Aleksandr Vinokurovile (Astana) üle 20 minuti kaotav Mandri.