Indrek Kelk: magistraalidel võiks rattatreeninguid teha vaid hädavajadusel

Klubi Tartu Maraton juht Indrek Kelk on jalgrattaga liikluses hakkama saanud juba 25 aastat. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

25-aastase jalgratturistaažiga Indrek Kelk räägib intervjuus, mida maanteerattatreeningutel pidada silmas nii jalgratturitel kui autojuhtidel

Sõiduvahendi tehniline korrasolek. Millised protseduurid teete enne väljasõitu?

Katsun kas kummid täis, vaatan ka kett kuiv ei ole, kas varukummi kott on sadula all. Kui on oht, et võib pimeda peale jääda siis kontrollin kas väike punane ledlamp on sadula toru küljes ja kui ei ole, siis panen külge!

Turvavarustuse vajalikkus (eelkõige kiiver, kuid ka kindad (kukkumisel kaitseb käsi), kingad (algajatel on oht kukkuda, kui jalga ei vabastata pedaalist enne peatumist), erksavärvilised riided jne.

 Kiiver peaks olema kindlasti KOHUSTUSLIK rattaga trenni minnes. Mind suisa ärritavad need nn. «profid» kes trennis iialgi kiivrit pähe ei pane ja sellega noortele täiesti väärat eeskuju annavad. Kindad kindlasti on head aga sooja ilmaga maanteel trennis olles mina kindaid ei kasuta, sest enamasti sõidan üksinda või väga väikse pundiga ja siis kukkumise oht väga väike.

Maastikurattaga kasutan kindaid alati ka trennis olles! Seda nii suurema kukkumise ohu tõttu kuid ka tolmust tekkiva peopesa hõõrdumise vähendamiseks. Rattakingi siiski julgen soovitada kõikidele, kes natukenegi sportliku suunitlusega rattasõiduga tegelevad. Harjumine ja arusaam kuidas jala pedaalist lahti saab tuleb tegelikult päris ruttu, kuigi on tõenäoline, et ennem seda tuleb paar külili kukkumist läbi elada ja mõni sinikas puusa peale saada. Aga arvan, et asi on seda väärt.  

Kaugetest aegadest on meeles kui esimesed nn. Look süsteemi  pedaalid sain, et sõitsin ristmikul, foori all autodest mööda kõige ette, jäin punase tule all seisma ja proovisin jalga tahapoole «korvist» välja tõmmata! Loomulikult see ei õnnestunud ja peale sekundilist rapsimist kukkusin kõikide autode ees väga «väärikalt» kõmmdi külili! Kujutan, et kuidas kõik autojuhid itsitasid!

Erksavärvilised riided on ka nähtavuse osas igati abiks ja selles suhtes on asi hea, et kõikvõimalikud vihmakeebid ja muud on erksavärvilised ja seega halli ja vihmase ilmaga paremini nähtavad! Seda peaks sellise toote ostmisel ka kindlasti arvestama, et kui on valida siis pigem mingi neoonvärv!

Paiknemine maanteel (sh. kõrvuti sõitmine ja sõitmine suuremas grupis). Millega peaks eriti arvestama ja millist sõnumit tahaksite edastada autojuhtidele?

Isiklikult püüan alati sõita võimalikult paremal tee ääres. Paraku ei ole tee äär aga piisavalt puhas väikestest kividest ja muust mis väga kergelt kummi võivad lõhkuda. Selle tõttu on tihti olukord, et on piisavalt lai tee, millel on ka paremal valge joon ja selle kõrval veel ca 50  cm asfaltriba mida mööda saaks rattaga väga ilusti ilma liiklust häirimata sõita.

Paraku on see enamasti sellises konditsioonis (kive, klaasikilde jms. täis ) kuhu maanteerattaga ei taha kindlasti minna. Siin saaks Maanteeamet koos teede hooldajatega palju ära teha- sellistel teedel kus on selline sõiduriba võiks regulaarselt tee ääred üle pühkida ja ratturid liiguksid hea meelega seal, mitte autode sõidurajal. Saan aru, et tegu on arvestatava lisakuluga, kuid see teeks ratturite liikumise palju ohutumaks.

Grupiga trennis käimine on natuke keerulisem lugu. On tavapärane komme, et trennis sõidetakse paaris, üksteise kõrval. Juhul kui paremal tee ääres väga sõita ei saa, siis võtavad 2 ratturit kõrvuti ära ca pool sõidurajast ja neist mööduda on võimalik ainult siis kui vastutulevat sõidukit ei ole. Kui tegu on veel küljetuulega, siis pole harvad olukorrad, kus grupp katab kogu sõiduraja kuni telgjooneni ja see teeb tagantulevad autojuhid kindlasti närviliseks.

Siinkohal tahaks klubisid kutsuda ülesse grupitreeninguid läbi viima siiski võimalikult väikese liiklusega teedel. Meil on viimaste aastatega tekkinud väga palju mustkattega kõrvalteid, kus veeremine ei ole ideaalne kuid mis oma kvaliteedilt sobivad siiski maanteerattatreeninguks väga hästi. Suurte magistraalide peal trenni tegemise võiks jätta siiski vaid hädavajaduseks.

Samuti tahaks ülesse kutsuda, et trennis olles püüame siiski autoliiklust võimalikult vähe häirida ja vältida üle terve tee sõitmist, laiemates kohtades grupiga sõites peaks liikuma kõrval olevale aeglustus- või kiirendusrajale, et anda selles kohas võimalus grupi taga olevatele sõidukitele võimalus ohutuks möödasõiduks.

Autojuhtide tähelepanu tahaks juhtida asjaolule, et kui ratturite grupp jõuab ristmikule, siis ei saa vaadelda ühte ratturit nagu ühte sõidukit ja sõita ratturite gruppi sisse nagu parema käe reegel mõneti tõlgendades seda võimaldaks. Ratturite grupp on nagu autorong, mis katkematu vooluna ületab ristmiku ja mille lõpp on alles viimase ratturi järel- ja kui grupis on näiteks 30 ratturit on rong päris pikk.

Teine häiriv element autojuhtide poolt on nn topeltmöödasõidud vastutuleva autovoo puhul. Ka üksik jalgrattur on siiski liikleja ja kuigi näiliselt on ruumi piisavalt, et  vastutulevast autost veel keegi omakorda mööda mahub sõitma, on see manööver ratturi suhtes väga ohtlik ja ülimalt häiriv. Eriti ohtlik on muidugi olukord kui tegu on juba ratturite grupiga ja siis nende vahelt veel möödasõitu üritatakse.

Pöörded ja märguanded (linnas ja maanteel). Mida tuleks kindlasti jälgida ja mida kindlasti ei tohiks teha?

Mina isiklikult sõidan linnaliikluses rattaga täpselt sama moodi nagu autoga, kõiki liikluseeskirju arvestades, teen seda juba 25 aastat ja ei ole kordagi liikluses viga saanud! Manöövri sooritamisel näitan alati käega suunda jne. Ja minu arust ongi see ainuke ja kõige kindlam viis liikluses terveks jääda!

Kõikvõimalikud muud variatsioonid ja tegevused on sellised, mida autojuht ei oska ette näha. Seega, alati kui on vaja sooritada vasakpööret tuleb selleks siirduda ka kas vasakusse sõiduratta või siis telgjoone lähedale jne. täpselt nii nagu autoga sõites. Ja sellisel juhul loomulikult alati tuleb ka üle õla vaadata, et tagant kedagi ei tule.

Nagu vaene sugulane rattaga hirmunult ainult paremal teeääres mööda auke kolistades ja seetõttu hirmunult paremalt vasakule manöövri sooritamine on üks kindlamaid võimalusi viga saada. Alati tuleb võimalikult selgesti ja aegsasti oma tegevusest märku anda ja minu kogemuste kohaselt aktsepteerivad autojuhid sind peaaegu alati kui nad saavad aru mida sa teha tahad!
Kellegagi koos sõites tuleb samuti alati käega märku anda kui pöörama asutakse ja samuti on hea ja väga oluline tava ratturitel näidata käega ka tees olevaid auke, kive või muid ohtlike objekte, et taganttulija neile otsa ei põrutaks - ja seda ka kindlasti võidusõidu ajal!

Kindlasti peab vältima jalakäijate ülekäiguraja ületamist rattaga kihutades - autojuhid ei oska ette arvestada ratturi kordades suuremat liikumiskiirust jalakäijaga võrreldes ja õnnetus ongi käes.

Kuigi liikluseeskiri nõuab ülekäigurajal rattalt maha tulemist, siis pean tunnistama, et see on ainuke reegel mida ma rikun, sest rattakingadega kõndida pole just suurem asi tunne. Küll aga pidurdan ma ülekäigu rajale jõudes hoo alati täiesti maha ja veeren üle raja jalakäija kiirusel, veendudes et ohtu pole. Nii palju aega, et ülekäigurajal aeglustada on meil alati!

Linnaliikluses osalemine ja ümbritseva olukorra jälgimine. Millised on erinevused linna- ja maanteesõidul (suurimad ohud trenni minnes ja tulles)?

Eelneva küsimuse vastuses on palju juba ära räägitud! Linna- ja maanteesõidu erinevus on eelkõige teiste sõidukite liikumiskiirus millega peab arvestama.

Linnasõidul ka vaatevälja piiratus - alati pead olema valmis, et kuskilt hoovist ootamatult keegi välja ei tagurda jne. Tähelepanu ja kontsentratsioon ümbritsevale peab olema linnasõidus oluliselt suurem. Maanteel on tavaliselt aega natukene rohkem ette näha mis tulemas on (juhul kui tegu ei ole vastu tuleva sõidukiga)

Andke hinnang Eesti liikluskultuurile jalgratturi pilgu läbi võrreldes seda näiteks Prantsusmaa – Hispaania-Itaalia või Hollandiga.

Kahjuks ei oska Prantsusmaa ja Hispaania osas hinnangut anda kuna kogemus puudub. Holland on kogu muu Euroopa osas nagunii peajagu üle, Eestist rääkimata. See süsteemselt väljaehitatud jalgrattateede võrgustik, jalgratturite hulk ja sellest tulenevalt autojuhtide poolne harjumus jalgratturitega arvestada on super!

Meie jalgrattateede puudus on tihti see, et nad ei moodusta ringi. Viivad su kuhugi ja lõpus pead ikka tavaliiklusesse sukelduma.
Itaaliast rääkides on minul isiklikult ka ainult positiivsed kogemused- jalgratturite üldiselt arvestatakse, kuna teedel liigub neid ikka väga palju (Kesk- ja Põhja-Itaalias).

Isiklikult on huvitav kogemus Lõuna-Itaaliast, mis üldjuhul pidavat olema küllalt tsiviliseerimata ja metsik paik ja kus jalgrattureid ka eriti ei ole.

Olin 2006.a. seal 2 nädalat kevadel puhkamas/ rattaga sõitmas! Esimestel päevadel ärritas mind asjaolu, et peaaegu iga teine auto lasi selja taga törtsu signaali! Olin nii tee ääres kui sain ja möödaminekuks oli piisavalt ruumi, kirusin ise, et «no kuhu mul enam minna»!

Aga lõpuks mõistsin! See ei olnud sõnum - «Kao eest, mina tulen!», vaid hoopis - «Ettevaatust, olen Sul selja taga ja hakkan mööduma!».

Peale seda äratundmist oli alati seljataga väikest törtsu kuuldes sama hea soe tunne, nagu meil siis kui möödasõitev auto sind ohutuledega tänab märguande eest «tee on vaba, anna minna»!

Sellistest väikestest märkidest võiksime ka meie Eestis õppida kuidas suur ja tugev ning väike ja õbluke koos sõbralikult teedele ära mahuks!

Aga üldiselt mina siiski Eesti liikluskultuuri väga ei sarjaks ja seda ka ratturi pilgu läbi! Aasta aastalt asjad paranevad, kasvab mõistmine ja ratturitel on endal väga palju siin ära teha, just selgete märguannete osas, põhjendamatult suure teepinna haaramise vältimise osas jne.

Mis veel muret valmistab?

Eesti rattavõistlustel torkab silma üks pahandav asjaolu! Autojuhid on täiesti ära unustanud, mida tähendab kui vastutuleval operatiivsõidukil punane ja sinine vilkur põlevad! Mina olen 25.a. tagasi õppinud, et see tähendab korraldust koheselt teepervel peatuda, kuni kolonni möödumiseni.

Reaalsus on aga see, et enamus sellisele politseiautole vastutulevaid sõidukeid heal juhul alandavad natuke kiirust, kuid politseiauto möödumisel jätkavad sõitu, selle asemel, et peatuda ja kolonn mööda lasta. Ja sellest tulenevalt tekkib väga palju ohtlike olukordi, kus võistluse käigus liigub ratturitele vastu liikuv sõiduk.

Kui ühe rattavõistluse käigus trahvida kõiki punase vilkuri reegli eirajaid, siis saaks selle võistlusega sama palju trahve välja kirjutada nagu Tallinn-Tartu maantee kiiruskaamerate abil ööpäevas!

Teine teema: Kindlasti teen paljudele korralikele bussijuhtidele liiga, kuid ma ei saa mainimata jätta, et minu ühed ohtlikumad olukorrad rattaga trennis käies on tingitud  SEBE busside möödasõidul Tallinn-Tartu maanteel!

Üldiselt väldin sellel maanteel treenimist kuid mõned korrad aastas sinna ikka satun ja millegi pärast ikka juhtub, et suured bussid sõidavad sinust mööda vaid ca 20 cm kauguselt hoolimata sellest, et sõidad rattaga täiesti parempoolse valge joone peal ja vastutulev sõidurada on täiesti tühi.

Arusaamatu, kas tegu on enesekehtestamise või millega, aga selline möödasõit suure bussiga on väga ohtlik. Eriti arusaamatuks teeb selle asjaolu, et vastutulevat liiklust pole olnud ja selle tõttu igasugune põhjendatus sellisteks napikateks täiesti puudub!

Nagu roolilukk oleks bussil peal, et keerata ei saa! Loomulikult ei taha ma näpuga näidata ainult SEBE peale ja öelda, et teiste firmade bussijuhid nii ei tee, kuid kuna Tallinn-Tartu liinil on just SEBE bussid domineerivad ja need 3-4 juhtu on kahjuks kogu firmale minu silmis sellise jälje jätnud!

Küsimused Indrek Kelgule esitas Raimo Ronimois, Lõuna Regionaalse Maanteeameti direktori asetäitja liiklusohutuse ja liiklusregistri alal.