Kas valiksüsteemi muutus aitab mängijaid säästa?

Igal triumfil on oma hind – mõnikord võib koondise aitamine viia klubihooajal vigastuste ravimiseni. Foto: Andres Haabu

Pooled Eesti korvpallikoondise mängijad oli suvise valiksarja järel hädas vigastustega.

1. septembri õhtu. Siim-Sander Vene põrgatab Eesti ja Bulgaaria kohtumise lõpusekunditel palli, laseb selle juba enne lõpusireeni käest ja tõstab kaks kätt võidu märgiks taeva poole. Ilus hetk, millega kulmineerub Eesti korvpallikoondise teekond EM-finaalturniirile. Paraku on igal võidul on hind.

Kolm kuud hiljem on mitme toonase kangelase seis keeruline. Seesama Vene vaevleb seljavalude käes ja on Kaunase Žalgirise särgis jätnud vahele juba mitu Euroliiga kohtumist. Aastavahetuseni on mängudest eemal samuti Euroliigas osalevasse Milano meeskonda kuuluv Kristjan Kangur. Vigastused on hooaja esimesel poolel jätnud jälje ka Janar Taltsi, Rain Raadiku, Rain Veidemani ja Reinar Halliku tegutsemisele. Kõik see sundis Siim-Sander Vene treenerist isa Priit Venet Eesti raadiole antud intervjuus ütlema, et koondis täitis suve lõpus küll oma eesmärgi, kuid sellega kaasnesid liiga suured kaod.

«Seal peab midagi väga läbi mõtlema või ümber mõtlema, kuidas seda asja tehakse. Kui pooled mehed on klubikorvpalli jaoks audis, siis võib ühel hetkel juhtuda, et nad ei tule enam koondisse,» kõlasid Žalgirise abitreeneri ametit pidava mehe sõnad. Ta lisas, et Eestil on ressurss piiratud ja kui me selle kadu suurendame, teeme ilmselt midagi väga valesti.

Eesti Korvpalliliidu peasekretär, möödunud suveni koondiste juhi ametis olnud Keio Kuhi möönis, et mängijate vigastused on probleem, kuid ei soovinud avalikkuse ees koondise toimimise üle väidelda.

«Ühtegi ettepanekut, kuidas asju teisiti teha, pole ju tulnud,» lausus ta. «Iga mängija vigastusel on omad põhjused ja tagamaad, kuid neid teemasid pole õige avalikult lahata.» Kuhi lisas, et mängijatele pikema puhkuse andmiseks on koondise ettevalmistustsükkel muudetud nii lühikeseks kui võimalik. Mida keegi aga puhkuseks mõeldud ajal teeb – kas harjutab, sõidab Hiina turneele või tõesti puhkab –, on iga mängija enda otsustada.

Koondislaste elu muudaks lihtsamaks tiitlivõistluste valiksüsteemi muutmine. Sest selge on see, et suve teisel poolel toimuv EM-valikturniir on mängijatele koormav. Pika hooaja klubimeeskonna eest rassinud pallurite väärtuslik puhkeaeg jääb napiks ning üsna varakult tuleb hakata end vormi ajama – seejuures tuleb seda teha kiirendatud korras, nii et õige põhi jääb eelolevaks hooajaks ladumata.

Muudatused on tulemas, kuid kas need aitavad probleeme vältida, on iseküsimus. FIBA Euroopa võistluskomisjoni liikme Karel Loide sõnul peaks praegusel kujul valikturniirid lõppema 2017. aastal. Novembris töötas FIBA Kuala Lumpuris välja ettepaneku tiitlivõistluste kalendrite koostamiseks aastani 2030. Seal pannakse ette juba varem jutuks olnud variant, et maailmajagude meistrivõistlused hakkavad kaheaastase tsükli asemel toimuma iga nelja aasta tagant, ent nende vahel saavad riikide koondised osaleda MM-valikturniiril.

Näiteks 2019. MMi valikturniir algaks 2017. aasta novembris ning mängud jätkuksid 2018. aasta veebruaris, juunis, septembris, novembris ning ka 2019. aasta veebruaris. Sama aasta septembris peetakse finaalturniir ning novembris algab EM-valiksari, mille mängude aknad on samadel kuudel nagu MMilgi. Valiksari kulmineeruks EM-finaalturniiriga 2021. aasta septembris.

«Euroopa on sellise süsteemi vastu, sest siin ei olda huvitatud, et üks EM vahelt ära kaob,» tõdes Loide ja lisas, et uus süsteem tooks tagasi ka alles hiljuti Euroopas kaotatud divisjonide süsteemi. «FIBA pakutud variant ei sobi kuidagi ka Euroliiga korraldajatele, kuna see lõhub nende kalendrit. Kahel viimasel aastal on nad muutnud oma mängukalendri väga tihedaks.»

Euroliiga juhtide arvates poleks koondiseturniire üldse mõtet pidada. Loide rääkis, et Euroopa tugevaima sarja korraldajad näevad tulevikku NBA-sarnasena, kus riikide koondistel pole kohta.