Tule ja jää heitlusest väljub võitjana vaataja

Chris Hemsworth (James Hunt, vasakul) ja Daniel Brühl (Niki Lauda). Foto: SCANPIX

James Hunt ja Niki Lauda, kes moodustasid 70ndatel vormelimaailma vihaseima võitluspaari, olid nagu tuli ja jää. Hunt – playboy’st elunautleja, kelle jaoks elu võlu peituski piirideta elamises ning vajadusel ka surma piiril balansseerimises, sest «mida lähemal oled surmale, seda elavamana end tunned», nagu ta filmis deklareerib.

Lauda seevastu külm kalkuleerija, kes mõõdab isegi surmasaamise võimalusi täpsetes protsentides ning võtab oma elufilosoofia kokku pulmaööjärgses mõtiskluses: «Õnn on su suurim vaenlane. See teeb sind nõrgemaks. Paneb kõhklema. Äkitselt on sul, mida kaotada.»

Head spordifilmi vändata on raske ning veel palju raskem on teha head võidusõidufilmi. Ron Howardi lavastajakäe all valminud «Rush» kasutab parimat edu valemit ehk keskendumist karakteritele, mitte vaatemängule. Ning nagu öeldud, on Lauda ja Hunt selleks ideaalne paar. Eduni pole ainuõiget teed – sa pead valima selle, mis on sulle parim.

Popkornilõhnalises Holly­woodis on sisuka võidusõidufilmi väntamine ülikeeruline – piisavalt efektsed kihutamiskaadrid neelavad meeletult raha, väljaminekute õigustamiseks peab aga linateos olema võimalikult laiale massile meeltmööda olev kassahitt. Seetõttu meenubki viimaste aastate katsetuste peegeldusena eeskätt Renny Harlini ja Sylvester Stallone’i halba multifilmi meenutav ühistöö «Driven».

Inimlik külg esiplaanil

Korralikul tasemel kihutamisfilmideks võiks selliste soperdistega võrreldes pigem lugeda juba «Kiirete ja vihaste» seeriat, puhtaverelistest autospordifilmidest tekkinud lünka on aga pidanud täitma dokumentaalteosed. Viimaste aastate ülekaalukalt parim võidusõidufilm ongi seetõttu Ayrton Senna liialt lühikeseks jäänud elu meenutav dokumentaal «Senna». Žanri tipus on aga tänaseni püsinud 1966. aastal vändatud «Grand Prix», mis ühendas endas nii tolles ajas absoluutselt tipptasemel sõidukaadrid kui ka usutava süžee.

«Rushi» lavastaja Howard on aga suutnud panna loo oskuslikult keerlema kahe peategelase inimlike külgede ümber. Võidusõidukaadrid on looga hästi läbi põimitud, mitte efektid iseeneses. Samuti tuleb tunnustada Howardi oskust siduda omavahel mängufilmi- ja dokkaadreid. Pole üllatus, et produtsentide nimekirjast leiab teiste seas ka Eric Fellneri, kes oli tegev faktitäpse ja samas hingekriipiva «Senna» valmimise juures.

Ainest imalaks pisarakiskujaks olnuks Lauda saatuses tegelikult küll ja veel. On ju siiski tegu mehega, kes tõuseb sõna otseses mõttes tuhast, naastes pärast kohutavat avariid – filmi mahub ka kuulus hetk, kus vaimulik teeb haiglavoodis hinge vaakuvale austerlasele viimase võidmise – vaid mõni nädal hiljem rajale, et jätkata võitlust ihaldatud maailmameistritiitli eest. Hooaja viimasel, otsustaval etapil jätab Lauda aga vihmasajus võistluse pooleli, sest peab seda liiga ohtlikuks, loovutades nii tiitli Huntile.

Tugevad näitlejatööd

Kiitust väärib Howardi oskus nihutada filmi algul Huntil (Chris Hemsworth) olnud fookus aegamööda Laudale (Da­niel Brühl), näidates seejuures läbi aastate mõlema mehe inimlikku muutumist. Veenva osatäitmisega üllatab meeldivalt küll ka Hemsworth, ent selle filmi täht on Brühl – kohati on võimalik täielikult unustada, et ekraanil polegi Lauda ise.

Rokkstaari kombel küünalt mõlemast otsast põletanud Hunt lahkus siitilmast paraku juba kaks aastakümmet tagasi, elades vaid 45-aastaseks. Endiselt vormel-1 sarjas tegutsev ja küünilise meelelaadi tänapäevani säilitanud Lauda kiitis filmi aga sõnadega, mida selle mehe suust naljalt ei kuule: «Muljetavaldav. Kõik oli väga täpne. Ja see üllatas mind väga positiivselt.»