Paljusid eestlasi vaevanud küsimus, kes ostis novembri alguses Londonis toimunud oksjonilt Erika salumäele kuulunud Barcelona olümpiakulla, on saanud vastuse. Postimehele teadaolevalt ostis eestlaste jaoks emotsionaalselt ülisuure väärtusega medali Pärnu Sadam. Oksjonil tegi kaupa sadama suuromaniku Rein Kilgi poeg Sander Kilk, kes ka ise kuulub sadama juhtkonda.
Seega jääb medal Eestisse tulevastele põlvedele. Hinnalise sporditrofee taasesitlus toimub tuleval neljapäeval Pärnu Sadama korraldataval pidulikul üritusel. Postimehele teadaolevalt toob seni Londonis asuva medali Eestisse Londoni oksjonipidaja Graham Budd isiklikult. Kui seni arvati, et Barcelona kulla ostja valdusesse läks ka ratas, millega olümpiasõit tehti, siis kuuldavasti pole kollane sõiduvahend siiski Kilkide ja Pärnu Sadama omanduses. Ratta jälgi ei õnnestunud Postimehel ajada.
Kumbki Kilk ei soovinud medaliostu otseselt kinnitada. Ilmselgelt soovisid nad hoida kogu teemat neljapäevani saladuses, et kavandataval peol oma firma külalisi üllatada.
«Ei oska kommenteerida… päris nii see ei ole,» otsis Sander Kilk sõnu ja püüdis korduvalt juhtida juttu küsimuseni, kas sellel teemal kirjutamisega ei saaks oodata järgmise nädalani. Kidakeelseks jäi ka papa Kilk. «Ma ei saa seda kinnitada ega ka ümber lükata,» ütles ta justkui mitmeti tõlgendatava, kuid tavaliselt ilmselgeks vihjeks oleva klassikalise lause.
Pärast seda kui ilmus uudis, et kahekordne trekisõidu olümpiavõitja Salumäe on pannud karjääri jooksul võidetud medalid, meened ja suurte võitudeni viinud spordivarustuse müüki, teatas Eesti Olümpiakomitee president Neinar Seli soovist osta ärimeeste toel olümpiakullad Eesti spordimuuseumile. Paraku õnnestus 4. novembril Londonis peetud oksjonil osalenud Selil osta 25 000 Inglise naela eest vaid Souli olümpiakuld.
Taasiseseisvunud Eesti esimeseks olümpiakullaks olnud Barcelona trofee hind oli samuti 25 000 naela, kuid Seli asemel ostis selle esialgu tundmatuks jäänud isik.
Seli kinnitas pärast oksjonit, et ei tea, kes medali ta nina eest napsas, kuna võitja tegi pakkumise telefoni teel. Samas levis kohe arvamus, et ka teine kuld jõudis Eestisse.
Tegelikult pole see, et Barcelona kulla ostis just Kilgi juhitav sadam, kuigi suur üllatus. Juba enne Londoni oksjonit rääkis Kilk, et erakapitalile kuuluv Pärnu Sadam soovib kahekordse olümpiavõitja väärtuslikumad medalid suurema kärata oksjonilt koju tuua. Eile lisas ta: «Öeldakse küll, et Salumäe võitude juures oli kõige tähtsam saadud emotsioon, kuid medali kaudu ja abil on võimalik hoida järjepidevust ning uuele põlvkonnale justkui teatepulk edasi anda.»
Seepärast on Kilk kaugel arvamusest, et olümpiakullad peaksid lebama vaid spordimuuseumi klaasvitriinis. Tema arvates tuleks neid eksponeerida ka paljudes teistes kohtades. «Medali põhiline hoiukoht oleks muuseum, aga miks ei võiks Barcelona kuldmedal olla ka saalis, kus avalikustatakse kasvõi Pärnu aasta sportlased?» püstitas ta küsimuse. «Seal saaksid noored seda katsuda ja kasvõi keelega üle tõmmata – sellest ei juhtu tegelikult midagi.»
Seega, medal on ostetud ja jõuab neljapäevaks Eestisse? «Kõige parem oleks sellest rääkida neljapäevasel peol,» vastas Kilk ilmselge vihjega.
Salumäe sporditrofeede oksjon, millest osa raha läks noortespordi toetuseks, viis Kilgi mõttele, et ka Eestis võiks korraldada siinsetele tippudele kuuluvate esemete müügi. Seega ootab neljapäevasel üritusel osalevaid inimesi vahva oksjon.
Kas sellel üritusel liigutab oksjonipidaja haamrit parasjagu Eestis viibiv oksjonipidaja Budd, pole selge. Kilk vastas ka sellele küsimusele klassikaliselt: «Ma ei saa öelda «jah». Seega, ma ei kinnita ega lükka ka ümber.»