Jalgpalliliit loodab luua ainulaadse spordisüsteemi

Mullu mais kaotas Eesti U19 jalgpallikoondis valikmängus pea täismaja ees Hispaaniale 0:3. Et tulevikus oleksid resultaadid paremad, tuleb noorpallurite arenemiseks luua head tingimused. Foto: Priit Simson

Spordikoolid – jaa või ei? See küsimus on viimase aja sündmuste valguses mitme tähtsa tegelase peas vasardanud. Eesti Jalgpalli Liit aga mõtles välja ainulaadse süsteemi, mis tulevikus ellu püütakse viia.

Siinne vutiliit sai 20 aastat tagasi sama hästi kui väljatöötamata struktuuri. Praeguseks on saavutatud jalgpalli harrastajaskonna suur kasv. Nüüd on otsustatud astuda samm edasi tasemes – tasapisi luuakse üle-eestilist regionaalsete jalgpallikeskuste süsteemi. Tegemist poleks aga tavalise jalgpalliakadeemiaga.

«Tavalisest jalgpalliakadeemiast ma väga lugu ei pea,» kinnitas Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak. «Poisid võetakse varakult kokku, vaid üksikud jõuavad tippu ja ülejäänud lähevad kahurilihaks. Sellega võetakse neilt muud võimalused.»

Milles siis jalgpalliliidu uus mõte täpsemalt seisneb? Plaanis on luua kaheksa regionaalset keskust (praegu on alustatud selliste keskustega Tallinnas, Virumaal, Tartus, Pärnus ja Viljandis), kuhu koonduvad ala parimad U17 ja U19 mängijad.

Kuna süsteemi ei reguleeriks ükski suurklubi, vaid jalgpalliliit, ei peaks oma palluri ära lubanud tiim kartma, et oma kasvandiku õigustest ilma jääks. Regioonid moodustaksid oma koondised, mis mängiksid omavahel noorte eliitliigas. Kusjuures üksused ei tegeleks mitte ainult noorte kasvatamisega, vaid ka näiteks kohtunike ja treenerite koolitusega.

«Kui näiteks mõnes klubis on 20 poisist üks väga heade eeldustega, kaks-kolm heade eeldustega, viis kuni kaheksa keskmiste eeldustega ja neli-viis kehvade eeldustega pallurit, siis koos treenides kannatavad parimad. Kõik peavad saama võimaluse, ka andekas,» selgitas Pohlak.

«Eestis on igas vanuses umbes kaheksa võistkonna jagu tasemel mängijaid. Kui need oleks ühte liigasse koondunud, saaksid nad üksteise arengut toetada. Lisaks säästab see mängija kasvatajaklubi raha ja pealegi pole neil mängija arenemiseks vajalikke tingimusi.»

Uue süsteemi väga oluline osa on ka eespool mainitud idee, et väikeklubile jäävad noorpalluri õigused. See tähendab, et kui keegi peaks kaugele jõudma – miks mitte isegi mõnda välisliigasse –, saab kasvataja iga ülemineku pealt tasu.

«On tähtis, et raha jõuaks ka rohujuuretasandile, mis loob eeldused klubide arenemiseks,» arvas Pohlak. «Väikeklubidel endal pole võimalik üleval pidada sellist mänedžmenti ja praegu jäävad nad tehtud töö tasust ilma. Sellise süsteemi abil saaks klubide arengut toetada ja taset tõsta.»

Võrreldes teiste riikidega tuleb Eesti jalgpalli juhtimisele läheneda teisiti. Eesti on oma 1,3 miljoni elanikuga nõnda väike riik, nagu Hollandis on umbes Amsterdami Ajaxi mõjupiirkond ehk siis keskmise või keskmiselt suurema klubi mängumaa.

Siinset jalgpalli tuleb suunata süsteemselt, mitte nii, et iga klubi tõmbleks oma poole. Siiani on seda tehtud suures plaanis ja nagu Tallinna Ülikooli professor Kristjan Port on öelnud: «Eesti Jalgpalli Liitu on juhitud nagu superklubi.»

Ka eespool mainitud visioon on enda välja nuputatud. «See on puhas meie enda väljamõeldud lugu, kuna igale süsteemile tuleb selle eripärade poolest läheneda isemoodi,» märkis Pohlak, kes küll polnud kindel, millal süsteem täies ulatuses toimima hakkab. «Suund on meil käes ja teame, mille poole püüelda.»