MM-kullaga Eesti parimaks sportlaseks ei pruugi saada

Rattamees Jaan Kirsipuu võitis küll Tour de France’il mitu etappi, kuid Eesti parima tiitlit see ei toonud. Foto: Reuters/ScanPix

Eesti aasta sportlase tiitlit ja sellega kaasnevat Kristjani kuju on teinekord raskem võita kui MM-kulda. 2006. aastal krooniti maailmameistreiks Heiki Nabi, Andrei Inešin ja Marko Luhamaa, kuid kõik pidid taanduma olümpiavõitja Andrus Veerpalu ees. Ehk siis: kui tahad saada Maarjamaa parimaks, võida medal õigel aastal. Paraku on hulk neid, kes väärinuks Kristjanit, kuid jäid sellest ilma.

Üldiselt on siinmail tavaks, et aasta parimaks sportlaseks pärjatakse see, kel ette näidata kirkamat karva medal. Samas on alates taasiseseisvumisest seitsmel korral tiitli saanud medalita sportlane (Ago Markvardt ja Margrit Tooman 1994, Erika Salumäe 1996 ja Jane Salumäe 1998 ning Kristina Šmigun-Vähi 2000, 2002, 2004) ning vaid korra atleet, kel polnud isegi võimalik medalit võita – Kaia Kanepi 2008. aastal. Tiit Sokk tunnistati parimaks sportlaseks kui Nõukogude Liidu korvpallitšempion anno 1991.

Küll aga leidub mitmeid, kes korjanud hulga väärt võite ning tiitlivõistluste medaleidki, kuid keda pole iial parimaks kroonitud.

Jaan Kirsipuu kandis 1999. aastal Tour de France’il nädala kollast liidrisärki, kerkis maailma edetabelis kaheksandaks ja oli hooaja võidukaim maanteerattur. Ent samal talvel riputati Veerpalule Ramsaus kaela MM-medal, hõbe, tema esimene, ning Kirsipuu lootused purunesid. Kusjuures Eestimaa jagunes kaheks, kuid mitte võrdseks osaks, ja vaidlusi peeti palju. Veerpalu tunnistati seejärel veel neljal korral parimaks, Kirsipuu hea hoog maanteel jätkus, kuid sama säravat aastat enam ei tulnud.

Mart Poom, kui keegi jalgpallureist üldse, võinuks võita parima aunimetuse. Näiteks 1997. aastal, kui ta Inglismaa meistriliigas Derby County väravasuul unustamatuid tõrjeid tegi. Ent valijad pidasid toona väärtuslikumaks Erki Noole sise-MMi seitsmevõistluse hõbedat. 2000. aastal tunnistati Poom Derby parimaks mängijaks, kuid Nool võitis olümpiakulla.

Martin Müürsepp võitis Kaasani Unicsi ridades 2004. aastal FIBA EuroCupi ja kuulutati finaalide parimaks, kuid sellest ei piisanud. Jüri Jaansoni legendaarne tuhasttõus ja Ateena olümpiamängude hõbe ühepaadil kallutasid kaalud jõudsalt tema kasuks.

Indrek Pertelson on võitnud üheksa tiitlimedalit ning ta jagab koos Kristina Šmigun-Vähi ja Noolega Eesti võidukaima sportlase tiitlit. Kui Šmigun-Vähi on aasta parimaks valitud kaheksal ja Nool neljal puhul, siis Pertelson mitte kordagi. Alati oli kellelgi kaelas kirkam autasu või Pertelson pidanud taanduma võrdsete heitluses: 1999 oli nii temal kui Veerpalul kirjas MM-hõbe, 2003 nii temal kui Andrus Värnikul MM-hõbe, 1996 temal EM-kuld absoluutkategoorias, Noolel sise-EMi kuld seitsmevõistluses. Valituks osutusid teised.

Aleksei Budõlinil on auhinnakapis kaheksa tiitlimedalit, kuid aasta sportlase tiitlit ta saanud pole. Budõlini super­aasta oli 2001, kui talle riputati kaela EM-kuld ja MM-hõbe ning ta tunnistati hooaja parimaks judokaks maailmas. Ent Veerpalu esimest maailmameistritiitlit hindasid valijad kõvemaks saavutuseks.

Jaak Mae suurpäev saabus Val di Fiemme MMil 2003, mil ta võitis hõbeda. Sama karva autasu said MMilt ka Pertelson ja Värnik, neist teine hõigati ka aasta sportlaseks.

Marko Luhamaa, Heiki Nabi ja Andrei Inešini MM-tiitlid kahvatusid 2006. aastal Veerpalu olümpiavõidu kõrval. Sven Järve oma MM-pronksi ja Margus Hunt kahe juunioride MM-kullaga ei pääsenud pildi äärelegi.