Tanel Kangert austab tõde ja õigust

Mõtlik mees: Tanel Kangert on end elus paika saanud, aga samas ei ole ka: tal puudub kodu, on vaid elupaigad. Foto: Toomas Huik

Tanel Kangertit – profiratturit, Eesti parimat – on raske avada. Sest ta ei avane. Hoiab madalat profiili, vähemalt laiema publiku ees. Aga muidu on igavesti äge sell: vaatab maailma laiemalt, kaitseb teatud seisukohti järjekindlalt, teeb rasket tööd kui künnihobune, ei hädalda iial ja viskab lahedat nalja...

Kangerti saamisega Arteri külgedele oli tegu. Viimase õlekõrrena kasutatud väitele, et kui intervjuud ei tule, saab lehemees hundipassi, vastas Kangert muigelsui: «Mis mul sellest, minu töökoht jääb ju alles!»

Ta ei võta pattu siiski oma hingele: «Millest intervjuu tuleb? Kassidest ja koertest?»

«Kassidest ja koertest. Rattasõitu võimalikult vähe.»

«Hea küll, olgu siis kassid ja koerad.»

Intervjuu eel annab Kangert siiski uues suuna: «Väga palju ma end avada ei tahaks, keskendume põhiliselt spordile.»

Niisiis...

Räägime alustuseks kassidest ja koertest.

Olen koerainimene ja veel mõni aasta tagasi olin kindel, et kui võtan, siis suure koduvalvuri. Täna on mul vähem kui kaks kilo kaaluv vene toiterjer.

Koerad, kuni nad kanda ei karga, näikse olevat ratturite sõbrad. Ning peegeldavad mingil määral omanikku. Jaan Kirsipuul oli koer samasuguse kurja ilmega nagu peremees finišeerides.

Tal või tema vanematel oli bokser ja mingil hetkel prantsuse buldog.

Rein Taaramäe koer...

...itaalia väike hurt...

...on sama nõtke ja kiitsakas kui Taaramäe.

Ikka otsitakse koera ja peremehe vahel sarnasusi. Mina end koeras igatahes ära ei tunne. Loom sai võetud pigem sellepärast, et viibin väga vähe Eestis ja et elukaaslasel oleks kaaslane, kes teda koju ootaks ja üksindust peletaks.

Kus sul kodu on?

Olen seda palju mõelnud. Vanematekodu on Vändras, seal tunnen end suurepäraselt. Tallinnas Nõmmel on pigem elukoht. Ma ei näe end seal väga pikalt paiknemas. Pole linnainimene ja Tallinn on minu jaoks selgelt liiga suur, aga asukoht sobib – saab mugavalt sisse ja välja. Ei hakka ennustama, kuid tõenäoliselt kolin tulevikus Pärnusse.

Aga Hispaania kodu?

Ai, see läks hoopis meelest. Girona – seal on sobiv kliima, head treeningpaigad ja lennuliiklus – kannab minu jaoks peatuspaiga tiitlit. Girona, muide, ei asu Hispaanias, vaid Kataloonias, kui kohalike tõekspidamine omaks võtta. Meeldiv linn, toredad inimesed... Kes Barcelonat avastama läheb, võiks paar päeva Gironas veeta.

Kas sul on Gironas korter või villa?

Tagasihoidlik korter ehk normaalne treeninglaagri elamine, mida jagan Cofidise ratturi Gert Jõeäärega.

Kuidas sa jalgrattatrenni jõudsid?

Ringiga. Käisin Vändras eelnevalt kõik trennid läbi. Julgen öelda, et kui üks sport ei sobi või ei meeldi, peaks järgmist avastama minema. Sundida last ei tohi. Mitmekülgsus tuleb kasuks ning küll ükskord õige ala juurde jõutakse.

Seega oled sa ka maadlust proovinud nagu sama küla poiss Taaramäe?

Olen ikka, aga matimeest polnud minust kauaks – maadlemine pani pea valutama. Jalgpall, kergejõustik, skautlus ... kõik sai läbi proovitud.

Pikamaajooksjat sinust ei saanud, ka suusatajat mitte.

Jooks oli kergejõustikus mu põhi­ala tõesti, kuid eredamalt on meeles teivashüpe – pidin võistlema vastu tahtmist, et koolile punkte tuua.

Kuidas läks?

Kehvasti. Hüppasin 2.30 või 2.50.

Suusatamist Vändras suurt ei harrastatud, pole olusid. Kilomeetrisel pargiringil end meistriks ei treeni. Aga mulle meeldib suusatada, õigemini sporti teha. Usun, et ei jää ühelgi alal teistele jalgu.

Tartu suusamaratoni oled läbinud, nagu õigele Eesti mehele kohane?

Olen. Otepääl Audentese filiaalis käies. Ei tahtnud end ribadeks suusatada ega kellelegi midagi tõestada, vaid mahutrenni teha. Aeg tuli kuue tunni kanti.

Nii mõnigi rattur on õhanud: hea, et trenni sattusin, muidu läinuks pätiks kätte. Sina ei tundu päti tüüpi olevat.

Tagantjärele räägitakse, jah, pätist pääsemisest, aga ma ei usu väga neid jutte. Poleks mehed sporti avastanud, oleks leidnud midagi muud mittekriminaalset, kus energiat kulutada ja silma paista. Valikuid on palju, sport pole ainus. Kui minust poleks saanud ratturit, keskendunuks ilmselt õpingutele. Nüüd läks nii, et pühendusin koolile vähem kui keskmine noor inimene.

Hinded olid eeskujulikud?

Põhikoolis küll, sealt edasi elasin vana rasva ja talendi najal. Hätta ei jäänud, kui ei pingutanud kah. Ega kahetse valikuid.

Kõrgkooli poole mõtted ei liikunud?

Sain üsna ruttu selgeks, et mul on väga head eeldused rattasõiduks. Samal ajal õppida... Võimatu! Üks kahest kannataks. Kui tekib tahtmine, jõuan ka hiljem tarkust taga ajada. Kool ei jookse eest.

Oled sa siis viks ja viisakas? Õunaraksus käisid? Tead, kus kasvavad Vändra mahlasemad ubinad?

Ei käinud. Ma pole iial võtnud midagi ilma loata. Isegi kaalukommi ei ole poes taskusse libistanud.

Kuidas sul saksofonimäng edeneb? Tahtsid ju seda pilli õppida, kui muusikakooli läksid, aga olid nii väike, et pidid leppima klarnetiga.

Nüüd jõuaks saksofonist juba hääle välja puhuda, aga ei hakka seda tegema. Ma pole muusikaline talent ja vaevalt sel alal läbi lööksin. Küll aga tuli neli aastat muusikakooli ja klarnetimängu rattasõidule kasuks – pillimänguoskus on aastatega kadunud, kuid üle seitsme liitri kopsumahtu kenasti alles.

Hobisid sul on?

Lugemine. Raamatuga veedetud aeg pole raisatud aeg. Hoian ka silma peal autoajakirjandusel, huvitun autodest samal määral kui jalgratastest.

Milline kirjandus paelub? Kergem? Raskem? Dan Brown või Anton Hansen Tammsaare?

Brown kindlasti mitte, Tammsaare – «Tõde ja õigus» peaks kõigile eestimaalastele olema kohustuslik – küll. Viimasel ajal avastan Ernest Hemingwayd, kolm viimast lugemiselamust on temalt.

Ratturid pole vati sees hoitud. Verinoorena põrutate kõik Prantsusmaale, selle asemel et elada kodus turvalist elu.

Kui tahad tippu jõuda, tuleb minna. Olin 18, kui amatöörklubisse läksin. Prantsuse keele oskus oli null, hilisem karastus aga kõva.

Hirmu polnud?

Väga polnud. Ratturite seltskond on sõbralik. Pole iial tundnud vanusebarjääri ega aukartust kellegi ees. Üksteist aidatakse. Mitte tugevamad nõrgemaid, vaid neid, kes abi vajavad.

Rattaklubides noori kiusatakse?

Ikka leidub mõni vana, kes tahab noori paika panna. Jõuvahekorrad selguvad siiski võistlustel ja väga magus on mehele, kes endast liiga palju arvab, koht kätte näidata.

Prantsuse keel on sul nüüd selge, inglise keel kah, aga kolmandik Astana tiimist on itaallased, kolmandik venelased. Kuidas nendega suhtled? Ja kuidas hispaania keelega lood on?

Itaalia keele rääkijaks ma end ei pea, kuigi tööalased väljendid ja hädapärased sõnad on selged. Meeskonna liidri Vincenzo Nibaliga saan kuidagiviisi suheldud. Austusest Nibali vastu, et ta ei peaks purssima inglise keelt, mida eriti ei oska. Paari aasta pärast on itaalia keel mul loodetavasti juba suus. Vene keelt, häbi küll, räägin vaid paar sõna. Kooliaegne laiskus maksab kätte. Hispaania keelt kuuleb Gironas harva, katalaani keelega pole end kurssi viinud.

Hispaania keelt sa ei oska, aga Hispaania veine tunned?

Ei. Kui ostan, siis kohaliku piirkonna või Itaalia veine.

Oled sa veini- või õllejooja?

Oleneb tujust, seltskonnast ja eesmärgist. Üheselt end ei liigita. Ka seetõttu, et ei tarvita joovastavaid jooke tihti ega palju.

Astana meeskonnas tuleb vist mõnikord pits viina hinge alla visata?

Võistlushooajal mitte. Pärast viimast võidusõitu pole pits viina patt. Sind ei vaadata väga vihase pilguga.

On juhtunud küll, et profiratturid panevad Tartus pärast laupäevast GP-sõitu peo püsti, magavad tunnikese ja higistavad end järgmisel ennelõunal Rattarallil vormi tagasi. Organism on teil seega kõva.

Ise pole pärast pidutsemist võidu sõitnud, sestap ei tea rääkida. Ent tippratturi organism töötab veidi teistmoodi küll kui tavainimesel, kannab hästi, nagu olen hoomanud. Inimkatseid sooritada ei soovita ma siiski kellelgi, sest pärast rasket õhtut võib järgmisel päeval koormus osutuda südamele liiaks.

Kas ülikoolis suudaksid ratturi füsioloogiast loengut pidada?

Kindlasti mitte! Üht-teist tean, paljut ei tea. Kusjuures ma ei tunneta oma keha piisavalt hästi ega suuda isegi vormi kohta adekvaatset hinnangut anda. Võistlustel selgub.

Kas toitud läbinisti tervislikult või teed hapukapsasuppi pekise lihaga?

Ainus rasvane liha, mida mõnikord tarvitan, on seaprae koosseisus. Kamarat, pekiäärega sinki ja vorsti ma ei osta ega söö. Olen teadlik toituja – ajan teinekord pilli lõhki –, minuga koos elada ja sama rooga süüa pole lihtne. Tarvitan palju kõiksugu salatit, süsivesikuid... Need saan pastaga ja mul pole vahet, kas pasta peal on oliiviõli või peen kaste.

Toit peab eelkõige olema kvaliteetne. Paljud noored hoiavad amatöörmeeskondades, kus palka ei maksta, vaid antakse iga kuu  300–400 eurot toiduraha, söögi arvelt kokku, et raha muule kulutada. Ei saada aru, et toit on ratturi kütus. Mida kvaliteetsem söök, seda paremini keha selle omandab ning organism töötab ja taastub. Õige toitumine on investeering tulevikku.

Kui pastast rääkida, siis see peab olema keedetud al dente? Muidu saadad kööki tagasi?

Mina elan üle, kui pasta on liiga pehme, kuid meie klubis leidub neidki, kes roa tagasi saadavad. Kategooriliselt.

Rahast ei taha profiratturid eriti rääkida, kuigi elavad hästi – Kirsipuu omab hotelli, Taaramäe pesitseb Monacos. Kuidas sul läheb? Sul on hea auto, korter Tallinnas...

Mul läheb normaalselt. Eelmine aasta oli esimene, kui õnnestus raha kõrvale panna. Sinnamaani mitte, kuigi sõitsin heades klubides. Korter on soetatud pangalaenuga, õigel ajahetkel, hea investeering. Tegelikult teenib 60–70 protsenti proffidest kaks-kolm Euroopa keskmist palka, mis polegi palju, arvestades karjääri lühidust. Sporti, arvan, ei tasu raha nimel teha. Sport annab palju väärtuslikumat kui materiaalne tulu.

Sa oled kuidagi tagasihoidlik, oled aina olnud. Kõik su prognoosid võistluste eel jäävad allapoole tegelikku tulemust. «Ära hõiska enne õhtut»?

Ka see. Aga ma hindan neidki, kes hõikavad välja, et lähevad võitma ja võidavadki – à la Erki Nool. Mõne arvates oli Nool liiga sõnakas, ent ta teadis oma tugevust ja julges eesmärgi välja öelda. Minu loomule pole sihte – kuigi need on küllalt kõrged – välja kuulutada omane. Olen realist ega tõuse ootustega pilvedesse.

Kui kõva rattur sa tegelikult oled? Kui ei peaks Nibalit aitama, trüginuks Itaalia ja Hispaania velotuuril raudselt esikümnesse?

Tänavu ilmselt küll, ja ükskord trügingi. Kuid ma ei tunne teragi kahetsust, et pole saanud oma tulemuse nimel võidu sõita.

Kas sulle dopingut on pakutud? Tead, milline EPO välja näeb?

Pole keelatud kraami, mis sportlase võimekust parandab, käes hoidnud ega sisse võtnud. Publikule võib tunduda ulme, kuid kolme Astana-aasta jooksul ei ole ma teinud midagi niisugust, millest peaksin vaikima. Isegi piiripealset mitte. Nii mõnigi harrastaja tarvitab rohkem toidulisandeid ja vitamiine kui tipp­rattur. Me ei tohi endale tilkagi – ka taastusaineid – sisse süstida, kõike tuleb tarbida suu kaudu. Kuid seedimisel on omad piirid, mistap tuleb teha väga täpne ja kindel valik, mida ja kui palju.

Tanel Kangert 20 aasta pärast?

Olen siis 46... Jään vastuse võlgu. Ei oska öelda ega ennustada. Loodan, et olen endiselt spordiga seotud ja harrastan aktiivset eluviisi. Tunnen end halvasti, kui ei saa liikuda – võistelda või trenni teha. Hooaja lõpus, mil väsimus on akumuleerunud, võin nädala puhata, aga kui mootor töös, siis üle kahe päeva vedeleda ei suuda.

Läheks hetkeks päevakajaliseks: kas sa Sirpi loed?

Ei. Väiksest peale olen kõik päevalehed läbi uurinud, kuid Sirp pole näppu jäänud.

Kas ETV peaks jalgpalli MMi üle kandma?

Mina MMist puudust ei tunne. Kuulun selle vähemuse sekka, kes julgeb öelda, et talle ei meeldi jalgpalli vaadata.

Palju sa üleüldse telerit vaatad?

Väga vähe. Ma ei väldi telesaateid, see oleks poos, kuid ei säti end ka teadlikult teleri ette. Aeg-ajalt heidan mõnele saatele pilgu peale. Samas viskan mõnikord nalja, et telerivaatamine teeb lolliks.

Palju sa rattasadulas kilomeetreid oled läbinud?

Ei tea, aga seda pole raske kokku arvutada. Neli viimast aastat 30 000, enne seda... Kokku julgelt üle 200 000 kilomeetri. Mis pole kaugeltki inimvõimete piir. Kuskilt jäi silma, et Guinnessi rekord on 90 000 kilomeetrit aastas.

Oled mõnikord mõelnud, et milleks see enesepiitsutamine?

Ikka olen! Tänavu Girol ja Vueltal, kui liikusin päevi ja päevi läbikülmununa finiši poole, mõtlesin, et tegelikult saaks ka lihtsamalt elatud. Õnneks on pärast finišit nii palju kohustusi, nii et uitmõtetest kaugemale ei jõua.

Lõpetuseks. Kuivõrd vastab tõele selline legend? Kord helistatud Prantsusmaa politseisse: kaks hullu sõidavad jalgratastega rängas lumesajus, ju on vaimuhaiglast põgenenud. Mundrikandjad tulnud kohale ja avastanud kaks eestlast – Kangerti ja Taaramäe – rahulikult trenni tegemas. Teid eskorditud sireenide saatel kenasti koju.

Politsei polnud asjaga seotud, küll aga helistati amatöörklubisse, kus Taaramäega võidu sõitsime, ja küsiti, kas need kaks hullumeelset, kes tuisus trenni teevad, on teie omad. Tegime trenni jah, aga sadu tabas meid ootamatult ning kuidagi tuli koju jõuda. Me ei läinud teadlikult hangedesse ukerdama. Samas on legend ilus, las elab oma elu.

Tanel Kangert

Sündinud 11. märtsil 1987 Vändras

Hüüdnimi: Kanks

Pikkus ja kaal: 176 cm ja 65 kg

Elukoht: Tallinn ja Girona

Haridus: kesk. Lõpetanud Audentese Otepää filiaali

Elukutse: profirattur

Esimene treener: Erich Perner

Profiklubid: Ag2r (2008–2009), Astana (2011–....)

Eesti meistri tiitleid: noorte ja juunioride seas arvukalt, täiskasvanute tšempion eraldistardis 2008, 2010 ja 2013 ning grupisõidus 2012

Parimad tulemused suurtuuridel: Vueltal 11. ja Girol 13. koht

Parim tulemus MMil: 13. koht temposõidus

Koht maailma edetabelis: 44.

Arvamus

Jaan Kirsipuu

endine rattaproff, praegune Astana spordidirektor

Tanel Kangert on kõrge IQga poiss, loeb palju ja väga huvitavat kirjandust. Ta kirjutab muide ka ise, teeb seda väga hästi ja lahedalt, paraja huumoriga, kuid kahjuks harva. Kangertil on lai silmaring, ta teab maailma asjadest palju ning kui ta poleks profirattur, siis lööks läbi mõnel teisel elualal. Hätta ei jääks mingil juhul.

Tegelikult jääb Kangert paljuski mõistatuseks, sest ta ei kipu end avama, hoiab pigem tagumisse ritta, kui tegu pole rattasõiduga. Viimastel aastatel on ta kõvasti enesekindlust juurde ammutanud, kuid kohati jääb sellest siiski puudu. Veel.

Kangerti lastetuba on eeskujulik. Korrektne poiss. Isegi peomeeleolus – pidutsejana on ta samuti tagasihoidlik – ei loobi karvaseid sõnu.

Jalgratturina on Kangerti parimad päevad üsna kindlalt alles ees – ta areneb nii vaimselt kui ka taktikaliselt, mootori töövõimet peaks samuti kõvasti lisanduma. Tahtmise taha ei jää midagi, sest tegu on piisavalt ambitsioonika profiga, kes seab enesele kõrgeid eesmärke.