Valusate hoopide aasta Eesti spordis

Eesti Olümpiakomitee pidas eile 90. sünnipäeva, kuid lõunasöögil osalenutele kõnet pidanud president Neinar Seli teab, et lahendamist ootavad paljud probleemid. Foto: Liis Treimann

Raske hinnata, kas see on juhus või riigi teadlik poliitika, kuid lõppeval aastal on Eesti sporti tabanud suuremal hulgal rahaliselt karme tagasilööke.

Sportlikus mõttes oli lõppev aasta Eestile hea – tiitlivõistlustelt võideti kuldasid ja muid väärt medaleid ning pallimängumeeskonnad pakkusid meeliülendavaid hetki. Eesti spordisüsteemile oli aga lõppev aasta keeruline – valusaid hoope jagasid riik ja nii mõnedki kohalikud omavalitsused.

Võimukoalitsioonilepingus on ühe punktina kirjas spordi rahastamise süsteemi korrastamine. Pisut rohkem kui kaks ja pool aastat võttis aega, et selle küsimuse arutamiseks saada ühise laua taha Eesti Olümpiakomitee ning riigikogu spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühma inimesed. Detsembri esimesel päeval peetud kohtumise tulemusena tõdeti, et lahendusi veel pole ja nende leidmiseks peaks kohtuma kultuuriministeeriumi, EOK ning spordi- ja liikumisharrastuse toetusrühma esindajad. Kõik.

Sarnaste «tuleb» ja «peaks» sõnadega vürtsitatud tõdemustega on esinetud mitmel eelmisel, üsna sisutühjaks jäänud spordikongressil ja nõupidamistel, kus teemaks spordi rahastamine. Umbmäärase udutamise asemel sooviks teada konkreetsetest lahendustest, selle asemel oleme lõppeval aastal kuulnud spordi pihta antavatest hoopidest.  

Hoop number üks

Eestis valitseb suhtumine, et spordiklubid, sportlased ja treenerid vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Eredalt kumab see läbi tegudest – või nende puudumisest –, mis järgnesid maksuameti soovile keelustada senisel kujul stipendiumide maksmine. Riik ega ka spordirahvast esindav EOK pole sellest sammust tekkivale probleemile adekvaatset lahendust pakkunud.

Seni võis treeneritele ja sportlastele töötasu asemel stipendiumi maksmist pidada üheks riigipoolseks spordi rahastamise hoovaks. Nüüd on maksuamet kinnitanud, et senist süsteemi enam kasutada ei saa – vähe sellest, mõne seni heas usus tegutsenud klubi kohale on kerkinud terav maksukirves ning pole võimatu, et stipendiumide maksmine kuulutatakse takkajärgi ebaseaduslikuks ja nende summade pealt nõutakse maksude tasumist.

Arusaamatu, kas tõesti keegi kujutab ette, et näiteks laste treenimisega tegeleval klubil on tagantjärele maksude tasumiseks raha? Olgem ausad, raha pole isegi stipendiumidelt palkadele üleminekuks. Kui riik – maksuamet on ju riigi esindaja – võtab ära ühe rahastamise võimaluse, peab seesama riik pakkuma asemele alternatiivi.

Spordirahvas vajab selgust, kuidas edasi. Kust tuleb raha, et klubid saaksid maksta treeneritele palka ja lisaks ka makse? Kas lastevanemate taskust – selleks tuleks aga tõsta treeningutel osalemise tasu, kuid lapsevanemate jaoks on see juba praegugi viimase piirini kõrge. Või hoopis sponsoritelt – aga miks peaks mõni ettevõte tegelema sponsorlusega, kui seadused seda ei toeta? Äkki tulevad appi kohalikud omavalitsused – lootusetu, sest nemadki vajaksid spordi suuremaks toetamiseks riigi abi.   

Loomulikult on õigem, kui treenerid ja tippsportlased saavad oma töö eest palka ja neile tagatakse sotsiaalsed garantiid, kuid ühtegi asja ei saa teha kirvemeetodil – enne otsuste langetamist on vaja selgust, millised on tagajärjed ja kuidas hoida pärast muutusi süsteemi elus. Avalikkuse ette on jõudnud vaid hägused jutud, et EOK, kultuuriministeerium ja rahandusministeerium istuvad ühise laua taha ja arutavad probleemi. Seni pole arutelud kuhugi viinud, kuid 2014. aasta on kohe-kohe saabumas ja lahendustega on kiire.

Hoop number kaks

Eestis valitsevad nõukogude ajast jäänud pained, sest mille muuga seletada valitsuse paanilist seisukohta, et saavutus­sport pole mingil juhul riigi asi ja tiitlivõistluste medalitel pole riigi mõttes tähtsust – see kõik olevat vaid totalitaarse riigikorra tunnus. Mis sellest, et paljud meie naabrid tegutsevad teistsuguste põhimõtete järgi.

Senini polnud riigiettevõtete poolses spordi sponsoreerimises midagi kriminaalset, vähemalt Tallinna Sadam on aastaid pakkunud spordile hindamatut abi. Sellest sügisest on kõik teisiti – EOK presidendi ja Tallinna Sadama nõukogu esimehe Neinar Seli ning majandusminister Juhan Partsi poliitilise maiguga kemplus viis selleni, et Sotši olümpia eel jäi Eesti sport olulise toetuseta. Mis aga veelgi hullem, Partsi eestvedamisel on riigiettevõtete rahakraanid spordi jaoks ilmselt üldse kinni keeratud. Seda vaatamata sellele, et seadus annab riigiettevõtetele kasumi arvelt sponsoreerimiseks rohelise tule.

Eesti spordil jäi Tallinna Sadamast saamata 250 000 eurot, tervikuna võib spordi rahakotti löödud auk olla veelgi suurem. Kuidas seda korvata? Minister Partsi auks tuleb ütelda, et ta pakkus välja võimaluse, et riik tõstab riigiettevõtete dividende ja see summa antakse sihtotstarbeliselt läbi riigieelarve spordile. Kas nii ka läheb, ei tea veel keegi, nagu ka seda, kas tegemist oleks ühekordse toetuse või tulevikus süsteemse spordile lisaraha eraldamisega. Vastuseid on vaja aga ruttu, sest kohe algab uus aasta ja Sotši olümpiani jääb vaid kaks kuud – kas suusatajad saavad otsustava mäestikulaagri ja olümpia­järgse MK-hooaja lõpuni sõitmiseks raha ning laskesuusatajad lubada endale soomlasest määrdemeistri?

Hoop number kolm

Põhimõtteliselt näitab seegi riigi suhtumist sporti. Aastaid premeeris riik tiitlivõistlustel medaleid võitnud sportlasi ja treenereid reservfondist. Uuest aastast pannakse see kohustus EOK õlule ning premeerimiseks eraldatakse 200 000 eurot.

Tõsi, viimastel aastatel on sellest summast piisanud, kuid mis saab väga heal spordiaastal? Tegelikult piisab ühest olümpiavõidust, et sportlane ja treener saaksid summa, millest jääb üle veel heal juhul ühe olümpiapronksi preemia, kuid seda juba treenerita. Või võtame kasvõi tänavused medalid – preemiatena maksti välja 192 000 eurot.

Aga mis saab siis, kui medaleid tuleb rohkem? Riigi esindajad on sellisel juhul oma abi välistanud. Seega tuleb heal aastal preemiasummasid koomale tõmmata – nii nagu kultuurministeeriumist soovitati.   

Hoop number neli

EOK ja mitme alaliidu juhid on rääkinud soovunelmast saada oma projektidele (rahalist)tuge kohalikelt omavalitsustelt. Paraku on linnadel ja valdadel tegemist oma elanikele esmatähtsate teenuste tagamisega ja spordile lisaraha leidmine on võimalik vaid mõnes üksikus kohas. Raha juurdeandmise asemel on mõned omavalitsused otsustanud klubisid hoopis pitsitada. Eredaks näiteks oli hiljuti Tallinnas kehtestatud kord, mis kohustas koole tõstma alates 1. jaanuarist spordisaalide rendihindu kuni 50 protsenti. Seda selleks, et koolid saaksid teenida rohkem omatulu.

Spordirahvaga seda mõistagi ei arutatud ja selles, et lastega tegelevate spordiklubide eelarvesse lööb hinnatõus suure augu, ei nähtud probleemi. Justkui halbade kavatsuste varjamiseks lubati lastegruppidele teha hinnasoodustust kuni 60 protsenti, kuid tegelikult tähendab see ikkagi 20-protsendilist hinnatõusu. See, kuidas klubid, kes on kehtestanud laste treeningute kuutasu terveks hooajaks, selle raha leiavad, pole linnaisade ja riigi asi.

Muuseas, leidub ka omavalitsusi, kes annavad lastele spordibaasid tasuta, kuid kui treeningugruppi kuulub ka mõni naabervallas või linnas elav laps, peab tema eest eraldi maksma. Mis sellest, et tegemist on näiteks pallimänguvõistkonna liikmega. Sest äkki kulub naaberküla lapse tõttu varustus oluliselt kiiremini, elektripirn näitab rohkem valgust ja lisaks veel see tohutu veekulu, mis pärast trenni pestes tekib…    

Mis suurte projektide toetamisest saab sellise suhtumise juures rääkida? Tühi lootus, ei muud.