Saada vihje

Kilk jätab Salumäe kulla tema sünnilinna

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

«Esialgne idee oli medalid oksjonilt välja osta ja siis Erikale tagasi anda, kuid see oli ilmselt naiivne mõte,» rääkis oksjonil osalemist koordineerinud Pärnu Sadama omanik ja Eesti Sõudeliidu president Rein Kilk. «Kogu Salumäe medalite müümise teema läks minu meelest algusest peale käest ära ja inimesed hakkasid seda vale nurga alt käsitlema, seetõttu tahtsime teema võimalikult kiiresti maha tõmmata,» põhjendas ta, miks otsustas oksjonil osaleda.

«Tunnen Erikat ammusest ajast, oleme koos rajoonivõistlustel osalenud, kuhu ta alati kohale tuli, ka siis, kui oli juba mõndagi saavutanud. Erika on sümpaatne inimene ning soovisin teda aidata. Arvasin, et tema jaoks ei ole see väga meeldiv, kui kogu riik arutab, milleks tal seda raha vaja on, ja sellega seoses korraldatakse igasuguseid küsitlusi,» lisas Kilk, kes ise pole siiani Salumäega ühendust saanud.

Õhtusele medaliesitlusele eelnenud päev möödus Kilgil Londoni oksjonipidajale Graham Buddile ekskursiooni tehes – käidi Toompeal riigikogu tegemisi vaatamas, Kadrioru lossis ja vanalinnas jõuluturul. See oli Buddi enda idee, et medal isiklikult Eestisse tuua. «Kui mu poeg Sander Buddiga pakkumisi tehes suhtles, tal tekkis Eesti vastu väga suur huvi. Uuris, et mis tähendus neil medalitel meie rahva jaoks on ja millise riigiga on üldse tegu. Ning lõpuks küsis, kas ta võiks selle ise siia kohale tuua. Mul polnud selle vastu midagi,» selgitas Kilk. «Ta nägi riigikogus Erki Noolt ja teadis kohe, kes Nool on, teadis Sydney olümpiavõidust ja muidugi, et Noolt on treeninud Daley Thompson. Budd on spordifänn ning seetõttu pakub kogu Salumäe medalitega seonduv talle ka suuremat huvi.»

Kilgi sõnul käis kogu oksjonil osalemise protsess väga kiiresti ja suuresti improvisatsiooni korras. «Poeg helistas, kui oksjon juba käis, ning küsis, et mis me teeme. Otsustasime pakkuda,» rääkis Kilk. Taasiseseisvunud Eesti esimeseks olümpiakullaks olnud Barcelona trofee hind oli 25 000 naela. Kuni eelmise nädalani oli aga saladus, kelle valdusse Barcelona medal läks, teada oli vaid, et see on Eestis. Salumäe Souli kulla ostis teatavasti ärimees Neinar Seli.

Kui esialgu arvati, et Barcelona kulla ostja valdusesse läks ka ratas, millega olümpiasõit tehti, siis nii see siiski pole. «Kuulda on, et ratas on samuti Eestis, ent kelle käes, seda ei oska ma öelda,» sõnas Kilk. Esialgu soovisid Kilgid ka ratast osta, ent see polnud nende sõnul peamine eesmärk.  Oksjonipidaja Graham Budd kinnitas, et ratas jõudis Eestisse esmaspäeval. Kelle valduses see on, ei saanud ta avaldada.

Kilk on oksjonitel korduvalt osalenud ja tunneb asja. «Olen USAs peetavatelt oksjonitelt ostnud muusikainstrumente ja ühe maailma tippsõitjale kuulunud jalgratta, see teema ei ole mulle sugugi võõras,» sõnas ta.  

Salumäe medalitega seonduv on Kilgi jaoks tähtis. Ta on otsustanud medalit inimestele näidata Salumäe sünnilinnas Pärnus, mitte Eesti spordimuuseumis. «Usun, et see polegi nii halb idee, omamoodi sümboolne ju, kui olümpiakuld olümpiavõitja sünnilinna muuseumis on. Siin on medal justkui oma kodus,» põhjendas Kilk. «Niisugune medal on spordi propageerimiseks hea võimalus. Nii näevad Pärnu lapsed, et väikesest linnast on võimalik väga suurte tegudeni jõuda. Miks mitte näidata seda ka koolides või spordivõistlustel.»

Lisaks olümpiakulla esmakordsele esitlusele korraldatakse Pärnu Sadama peol mitme teise Eesti spordisangari esemete oksjon. Müüki tulevad näiteks kolmikhüppe olümpiavõitja Jaak Uudmäe naelikud, samuti olümpiavõitja Erki Noolele, suusataja Jaak Maele ja jalgrattur Tanel Kangertile kuuluvad esemed. «Kangerti kiivriga oleks endalgi päris pull trenni teha, sellega tegi ta ju Vueltal tegusid,» sõnas sportlikke eluviise hindav Kilk. Seda, milleks heategevuseks oksjonilt saadavat raha kasutada, saavad spordisangarid ise otsustada.

Tagasi üles