Rehemaa: kui tulemus paraneks 0,1%, oleks psühholoogist abi

Seni on Aivar Rehemaa ammutanud võistlusrajal jõudu energiajoogist, nüüd võib ta koos koondisekaaslastega saada abi ka psühholoogilt.

FOTO: Margus Ansu

Eesti suusakoondis teeb esimest korda ja kollektiivselt koostööd spordipsühholoogiga. Võimaluse pakkus välja EOK, kes lähetas noore vaimutugevdaja Kristel Kiensi kümneks päevaks Davosi treeninglaagrisse. Kuivõrd ja kas üldse suusatajal psühholoogist tulu tõuseb – Aivar Rehemaa sõnul piisaks sellestki, kui tulemus paraneks 0,1 protsenti –, näitab aeg.

Sportlased jagunevad kahte leeri, õigemini kolme. Ühed arvavad, et kes on tugev, see on tugev ning psühholoog ainult segab, teised vajavad vaimutugevdust, kolmandad kõhklevad.

Suusatreener Mati Alaver tõdes, et leidub neidki, kes psühholoogi abi vajavad, kuid saadavat tulu pole võimalik mõõta. «Võidul on tuhat isa, kaotus alati orb,» meenutab Alaver kuulsat mõttetera. «Seega ei saa me iial öelda, kes lisaks sportlasele hea tulemuse taga seisab. Küll aga on kindel, et psühholoog ei põhjusta põrumist. Niisiis vaatame, katsetame...»  

Tugev ei vaja hingeabi?

Alaver arvas, et ehk oleks parem nimetada spordipsühholoogi tööd mitte psühholoogiliseks nõustamiseks, vaid atleedi vaimse tugevuse tõstmiseks, kõlavat paremini. Tööpõldu sel ametimehel oleks: abi taastumisel, autogeensel treeningul, parimate isikuomaduste esiletoomisel ning kaotuste talumisel – et sportlane suudaks hinnata tulemust kui tervikut ja selle komponente. «Küll aga näitab aastatepikkune kogemus, et sellest, kes pärast pikalilöömist oma jõul ja nõul tõusta suudab ning uuesti võitlusse asub, pöörates kaotusest õpitu enda kasuks, saab lõpuks tegija.»

«Kui psühholoog aitaks tulemust parandada kasvõi 0,1 protsenti, oleks temast juba kasu,» rääkis Aivar Rehemaa, kes Davosis üleeile esimest korda Kiensiga kokku sai ja veidi juttu puhus. «Kas tulemus paraneb, selgub tulevikus. Ent kui EOK säärase võimaluse välja pakkus – suusaliit nii hästi paraku ei ela, et suudaks koondisele vaimutugevdajat palgata –, siis kasutame ära.»

Rehemaa tunnistas, et tema suhtumine psühholoogi oli pigem tõrjuv ning mitte ülemäära optimistlik. Kuid esimene jutuajamine Kiensiga jättis meeldiva mulje ja sellest oli ka pisut kasu. «Ta selgitas paari asja – mis need olid, jäägu minu ja psühholoogi vahele –, mida teadsin, kuid ei teadvustanud. Ühe kohtumise põhjal ma kaugeleulatuvaid järeldusi tegema ei siiski hakka, kuid järgmise kokkusaamise panime juba paika. Kui ma tundnuks, et see kõik on jama, poleks hakanud kummagi aega raiskama.»

Paari-kolme seansiga inimest teiseks ei muuda, ütles Rehemaa, kuid tera siit, teine sealt võib kokkuvõttes tuua tulu. «Vaimujõud on jõud. Näiteks Petter Northugi füüsilised näitajad pole maailma parimad, kuid ta suudab hävitada konkurente vaimuga.»

Tulemust heaks ei räägi

Eesti suusa(sprindi)koondise liider Peeter Kümmel on enda sõnul Kiensiga seni vaid põgusalt kokku puutunud, kuid kavatseb temaga siiski ka pikemalt vestelda. «Ära iial ütle «iial». Äkki on spordipsühholoogiast mulgi midagi võtta. Samas arvan, et mu tulemused ja enesekindlus psühholoogi puudumise taha pole jäänud.»

Karel Tammjärv on Kiensiga kohtunud ja kohtub veel: «Temalt võib saada mõistlikku abi ja õpetust. Suusarajal kihutades tulevad kõiksugu mõtted pähe ja hea oleks neid endale kasu tooma suunata. See vennike, kes võistlustel, kui raskeks läheb, õla peale istub ja kõrva hõikab, et enam ei jõua, tuleb minema pühkida. Organismil on varjatud ressursse, neid tuleb õppida kasutama.»

Psühholoogi töö peab kajastuma tulemuses, arvas Tammjärv: «Sellest, et keegi tuleb ja räägib võistlustel saavutatud kehva koha positiivseks, pole kasu. Koht peab reaalsuses paremaks muutuma.»

Tagasi üles