Uus iluuisuprintsess: olen jääle loodud

Helery Hälvin tegi arengus suure hüppe ja nüüd julgeb ta juba kõrgemaid eesmärke seada, suuremalt unistada. Foto: Andres Haabu

Kui Helery Hälvin seitsmeaastase plikatirtsuna koos emaga esimest korda uiskudega jääle läks, ütles ta pärast esimest tiiru, et ei lõpeta uisutamist iial. Alates sellest päevast on jäähall olnud tema jaoks nagu teine kodu, kuid alles nädalapäevad tagasi jõudis ta 22-aastasena esimese võiduni – Hälvinist sai naiste iluuisutamise üksiksõidu Eesti meister.

Hälvin on omapärase arengulooga sportlane. Kuigi iluuisutamine talle väga meeldis, ei seadnud ta koolitüdrukuna endale erilisi eesmärke. Hälvin mäletab, et treeningukaaslased rääkisid ikka sellest, kuidas nad soovivad jõuda maailmameistrivõistlustele või olümpiale, kuid teda see ei huvitanud.

«Toona tahtsin lihtsalt uisutada,» meenutab ta. «Tõsisemalt hakkasin võitude peale mõtlema alles 16-aastaselt, kui sooritasin esimest korda kahe ja poole pöördelise hüppe. Selles hetkest alates mõistsin, et võiksin paremaks pürgida.» Kuid ka veel siis ei mõtelnud ta suurvõistlustest, vaid lihtsalt sellest, kuidas paremini uisutada. «Mulle meeldib see, mida ma teen, ja mind pole painanud soov, et pean kindlasti kuhugi jõudma. Alles nüüd võtsime koos treeneriga eesmärgi pääseda järgmisel talvel EMile.»

Treener süstib kindlust

Just treener Irina Kononovaga seostab Hälvin enda esiletõusu. Aastaid valitses iluuisutamise ringkondades arvamus, et Hälvin pole kuigi perspektiivikas sportlane. Elu viis ta aga kokku Kononovaga, kes on värske Eesti meistri kolmas treener. Alles nüüd tunneb iluuisutaja, et on leidnud enda jaoks õige juhendaja.

«Kononova suudab süstida minusse palju positiivsust ja enesekindlust, eelmistel treeneritel pole see õnnestunud. Ma tunnetan, kuidas ta usub minusse,» kiidab Hälvin treenerit, kellega ta alustas koostööd möödunud aasta suve lõpus. «Treeningud on hoopis teistsugused, kui varem kogesin,» lisab ta.

Tiitlivõistlusele pääsemine pole siiski kerge. Näiteks tänavu ei anna Eesti meistri tiitel Hälvinile rohkemat kui alaliidu stipendiumi saamine. EM ja Sotši olümpia jäävad endale aastatega esinumbri staatuse välja võidelnud Jelena Glebova pärusmaaks. Vaid juhul, kui Glebova peaks nendel võistlusel põruma, võib kevadisel MMil tekkida võimalus kellelgi teisel. Näiteks Hälvinil, kes Eesti meistrivõistlustel alistas mõned aastad tagasi komeedina kohalikku tippu lennanud Gerli Liinamäe.

Kusjuures see polnud niisama võit, vaid mõlemad kodus võistelnud piigad püstitasid punktisummas isikliku rekordi ja Hälvin ületas ka esimest korda elus 150 punkti piiri – see näitab juba teatavat taset. Samal ajal Saksamaal võistelnud Glebova kogus vaid 0,6 punkti rohkem ning Hälvini vaba­kava punktisumma oli esinumbrist omast parem.

Hälvini trumbiks on tehnika ja hüpped ning tema järgmiseks eesmärgiks on sooritada võistluskavas kaskaad, mis koosneb kahest kolmekordsest hüppest. «Kui teed midagi sellist, mis alguses näis võimatuna, tekib alati soov edasi proovida. Tean, et mul on veel väga palju õppida,» räägib ta. «Treeningud on rasked, niisama ei tule sellel alal midagi. Hüppeid õppides tuleb esmalt saada üle hirmust, et võid valusasti kukkuda. Kui hirm on alistatud ja esimene kord mõni raske hüpe tehtud, on edasi juba kergem.»

Koolitüdrukuna harjutas Hälvin jääl vaid korra päevas. Alles nüüd, kui kool on läbi ja kogu elu on pühendatud iluuisutamisele, treenib ta kaks korda päevas. Nädalas viibib ta jääl umbes kümme tundi, lisaks veel koreograafia harjutamine, üldfüüsilised treeningud jõusaalis ja jooksuotsad.

«Tüdimust pole ma veel tundud, aga loomulikult tuleb ette perioode, kus asjad ei klapi, ja siis tekib ka loobumismõtteid. Tegelikult juhtus seda korra ja siis oli ka loobumismõte peas vaid ühe päeva,» sõnab Hälvin ja lisab, et püüab areneda samm-sammult ega kahetse, et noorena eakaaslastest vähem harjutas. «Võib-olla tänu sellele olen pääsenud suurtest vigastustest. Noored tüdrukud, kes praegu peale tulevad ja palju harjutavad, on tihti vigastatud.»

Hälvin on tänulik oma vanematele, tänu kellele saab ta ainult sportimisele pühenduda. Ema ja isa iseloomustamiseks kasutab ta sõna «super» ja on veendunud, et paremaid vanemaid pole võimalik endale tahtagi. «Nad on kõiki minu otsuseid toetanud,» märgib ta ja räägib sellest, kuidas ta koos isaga pani paika toitumiskava. Tänu sellele on kehakaal paigas, mis omakorda on aidanud kaasa tulemuste paranemisele.

«Nooremana oli mul kaaluga probleeme, aga nüüd olen juba piisavalt vana, et suudan neid asju kontrollida. Tegelikult söön ma kõike, kuid püüan jälgida, et teeksin seda õigetel kellaaegadel ja menüüs oleksid õiged toiduained,» räägib 168 cm pikkuse juures 54 kg kaaluv neiu.

Võiks ju eeldada, et 22-aastase kena naisterahva ellu mahub palju muud kui pidevad treeningud jahedas jäähallis või higilõhnalises jõusaalis. Hälvini sõnul on aga tema elus kõik paigas – ta tunneb, et on jäähalli loodud. Jahedus on talle meeltmööda.

«Ma ei fänna sooja. Kui on valida, kas sõita soojale maale või minna jäähalli harjutama, valin ma igal juhul jäähalli,» tutvustab ta oma eelistusi. «Tõsi, pärast hooaja lõppu olen lubanud endale ka ühe soojamaareisi.»

Tulevik täis iluuisutamist

Hälvinit ei peleta iluuisutamise juurest minema seegi, et treeningud ja võistlused pole tegelikkuses kaugeltki nii glamuursed, kui väikesed plikatirtsud telerist suuri tiitlivõistlusi vaadates arvata võivad. Seni on tema osaks jäänud osaleda väiksematel võistlustel, kus tribüünidel istub vähe rahvast ja esineda tuleb hokilitrist tekkivate mustade jälgedega «kaunistatud» väljakupiiretega jääplatsidel. Näiteks nädal tagasi toimunud Eesti meistrivõistlustel oli publikut väga vähe.

«Sellega tuleb leppida,» ilmutab ta leplikkust ja meenutab, et on siiski esinenud ka säraval areenil – mõned aastad tagasi Tallinnas toimunud EMil esines ta võistluste avamise ja lõpetamise peol. Kuid isegi toona ei mõtelnud ta veel sellest, et võiks ükskord ise sellisel võistlusel osaleda. Nüüd on see juba omaette eesmärk.

Iluuisutamist peetakse siiski rohkem nooremate tüdrukute alaks ning sugugi harvad pole juhtumid, kui tippu jõutakse juba hilises teismeliseeas. Hälvinit see ei häiri, ta toob näiteid, kus tipptasemel sõidavad ka juba 30. eluaastale liginevad naised – seega usub ta, et on võimeline veel arenema.

Ja kui võistlemisega peakski ükskord saama kõik, ei kavatse ta iluuisutamise juurest kuhugi kaduda. «Näen end tulevikus treenerina tegutsemas. Aastatega olen ma selle ala kohta kogunud juba päris palju teadmisi,» lausub ta enesekindlalt. Kuid lähimad eesmärgid on seotud siiski veel sellel hooajal väiksematel rahvusvahelistel võistlustel osalemise ja järgmise aasta EMiga.