Dopingudoktor: ma ei ütle komisjonile midagi

Vitali Bernatski.

FOTO: PokerNews.ee

Teisipäeva hommikul avalikuks saanud dopingu­skandaal, kus Tartu endine arst Vitali Bernatski avalikustas, et on aastate jooksul varustanud kergejõustiklasi ja suusatajaid dopinguainetega, näib olevat jõudnud ummikseisu, kuna loo peategelane keeldub sportlaste nimesid avalikustamast. Eesti Olümpiakomitee ja SA Eesti Antidoping loovad küll juhtumi uurimiseks komisjoni, kuid Bernatski ei kavatse ka neile ütelda ühtegi nime.

«Milleks sportlasi sellesse loosse segada?» põhjendas ta oma vaikimist ja rõhutas korduvalt, et tema jaoks on tähtis vaid väidetavalt arsti ja sportlaste vahendajana tegutsenud Margus Kübara mõjutamine. «Soovin, et meie perekonnale tagastataks meilt võetud vara.»

Postimehega vestelnud inimeste hulgas on siiski vähe neid, keda huvitaks Bernatski rahavaidlus endise odaviskaja Kübara ja tema tuttavatega, küll aga soovivad kõik teada, kes on need sportlased, kes aastatel 1995–2007 arsti käest dopinguaineid hankisid.

Mida me kogu loost teame? Bernatski jutu järgi vahendas ta aastaid Kübara kaudu, keda eile Postimehega vesteldes nimetas oma kunagiseks väga heaks sõbraks, kergejõustiklastele ja suusatajatele dopinguainete nimekirjas olevaid kasvuhormooni ja EPOt. Kuna Bernatskil polnud õigust retsepte välja kirjutada, hankis ta sportlaste jaoks keelatud aineid apteegist tellides ja nende eest arvega tasudes. Seega tegutses ta niinimetatud retseptivabriku põhimõttel.  

Kui Bernatski jutt vastab tõele, on puhta spordi jaoks ülioluline saada teada patustanud sportlaste nimed. Kuna prokuratuur keeldus aegumisele viidates kriminaalasja algatamast, on tõe väljaselgitamine jäänud EOK ja Eesti Antidopingu moodustatava komisjoni õlule.

Komisjoni juhib Kristjan Port ja eile käis veel kibekiire töö selle liikmete värbamiseks. EOK president Neinar Seli rääkis, et kaalub sinna seltskonda mõne uurijakogemusega inimese kutsumist. Ta loodab, et selline inimene suudab mõjutada Bernatskit nimesid avalikustama.

Päevalehe ajakirjanik Kärt Anvelt on kinnitanud, et teab patustanud sportlaste nimesid ja on neist mõnedega ka vestelnud, ent kõik need inimesed on dopingu kasutamist eitanud. Bernatski tunnistas, et on jutuajamisel Anveltile ütelnud kolm nime, ei rohkemat.

Oletame, et komisjon saab Anvelti käest need nimed teada ja endised sportlased kutsutakse vestlusele. Kui nad aga ka seal jäävad enesele kindlaks ja kõike eitavad, ollaksegi tupikus. Kui just ei leidu mõnda «heatahtlikku» konkurenti, kes midagi teab või mäletab. Sellele loota siiski ei maksa.  

Postimehele on kahtlusaluste ringi sattunud kergejõustiklaste nimed teada. Nii nagu on teada ka omapärane väide, et suusatajatest pole kindlasti selle dopingusaagaga seotud Kristina Šmigun-Vähi ega Urmas Välbe. Teiste toonaste Eesti tippsuusatajate kohta info puudub.

Seega on loo võtmed ikkagi Bernatski käes. Postimees vestles temaga eile pikalt, saades veel kord kinnitust, et mees peab oma isiklikku võitlust ja Eesti spordi puhtus pole talle seejuures tähtis.

Vitali Bernatski, olete veendunud, et peate võitlust enda silmis õigluse saavutamiseks. Kuid kas te mõistate, et sportlastele dopingu vahendamisest rääkides olete tekitanud olukorra, kus kogu Eesti ootab nüüd teilt dopinguaineid saanud sportlaste nimesid?

Mina soovin vaid seda, et tütar saaks tagasi talle kuuluva vara. Enne ei ütle ma midagi, kui Margus Kübarat ja tema sõpru sunnitakse meie perele vara tagastama.

Kas seejärel olete valmis komisjonile avalikustama teilt dopinguaineid saanud inimeste nimed?   

Ma ei taha sportlastele halba. Mis mõtet sel kõigel oleks? Saate aru, ma ei saanud ju kusagilt abi – rääkisin Margus Kübara tegevusest ka prokuratuuris, aga neid see ei huvitanud. Ühel kohtuistungil näitasin tõenduseks ka tühje dopinguainete ampulle, aga nendegi kohta ei öeldud midagi.  

Mõned nimed on siiski liikvele läinud – räägitud on kergejõustiklastest ja suusatajatest. Mitme sportlase nime te Päevalehe ajakirjanikule avalikustasite?

Jutu see mainisin kolme nime. See on kõik.

Olete korduvalt väitnud, et võtsite teema üles, kuna soovisite selle abil mõjutada Margus Kübrat. Esialgu tundub, et mingit mõju siiski ei järgnenud. Kas teil on plaan, kuidas asjaga edasi minna?

Ma ei tea. Ootan ära tütrega seotud kohtuistungi, mis peaks toimuma märtsis. Pärast seda sõidan Itaaliasse ja palun poliitilist varjupaika. Aga võib-olla sõidan juba enne seda sinna… kui mind siin enne muidugi maha ei lasta. (Naerab.)

Teie esitatud süüdistused on tõsised. Kas te ei pelga teatud inimeste kättemaksu?

Olen juba 53-aastane, mida mul enam karta. Ma ei näinud enam mingit muud võimalust, kui sellest asjast rääkida. Tegelikult polnud see minu enda idee – üks advokaat kuulis sellest loost ja küsis, kas ma ei tahaks kõigest ajakirjandusele rääkida.

Oleme hädas. Mu naisel on 89 000-eurone käendusvõlg, aga seda raha pole kusagilt võtta. Mina ise ei tööta kusagil ja naine ka ei tööta. Lisaks on meil pooleli mitu kohtuasja. Neist üks on meie endise advokaadi vastu, kes võttis meie raha endale.

Millest te praegu elate?

Poeg toetab mind. Lisaks saan seoses haigusega abi 40 eurot kuus. Vahepeal sain tööle koristusfirmasse SOL. Meid saadeti koristama Võrus asuvat sõjaväeosa, kuid mind ei lastud seal väravast sisse, öeldi, et olen Venemaa agent. Ma ei mõista, milliste pattude eest mind nuheldakse – ma pole Venemaal käinudki.

Olete ka usin pokkerimängija. Kas selle tegevusega olete teeninud või hoopis kaotanud?

Oleks mul raha, võiksin mängida suurte summade peale. Praegu saan aga mängida vaid mõne euro suuruste panustega ja nii ei teeni midagi. Tase on mul korralik, olin eesotsas nii Eesti kui Balti meistrivõistlustel.

Aastate eest teenisite ilmselt hästi – dopinguainete vahendamine peaks olema ju tulus äri.

Mis äri see ikka on… Kübar vahendas inimesi, mina sain iga visiidi eest 500 krooni, see on ju pisut üle 30 euro. Kogused polnud suured, sest Eestis polegi palju sellisel tasemel sportlasi, kellele neid aineid pakkuda. Kuid need, kel abi vaja, pöördusid minu poole, olin sellel alal Eestis ainus spetsialist. Nimedest, kellele ma neid aineid muretsesin, ma aga kindlasti ei räägi.

Tagasi üles