Kaheksakümnendate lõpus Eesti suusakoondisse kuulunud Urmas Välbe meenutas toona meeskonnaga tegelenud doktor Vitali Bernatskit kui muhedat selli ja head arsti. «Meeskonna peatreener Hain Kinks polnud rumal, ta ei oleks soolapuhujat, kehva tohtrit ju palganud.»
Bernatski töötas Välbe sõnul suusatajatega nii, nagu üks koondise arst töötama peab, mitte ei käinud laagrites ja võistlustel päikest võtmas: «Vajalikud rohud ja vitamiinid – mõistagi lubatud kraam – olid tal alati kohvris. Kui vaja, keetis raviteed ja viskas nalja. Käisime aeg-ajalt koos suusatamas. Äge mees!»
Välbe meenutas, et tema esimene kohtumine Bernatskiga jäi lühikeseks: «Ta tuli meiega Kirovski laagrisse. Kevadel. Käisime ka slaalomit sõitmas. Bernatski polnud elus slaalomimäele saanud. Võtsime talle laenutusest suusad ja saatsime tõstukiga üles. Alla tulles ta kaugele ei jõudnud, kukkus. Jalaluu lahtine murd. Ta viidi kohe haiglasse, jalg oli kaks kuud kipsis. Järgmine kord kohtusime juba suvel.»
Bernatski pidi koondise juurest lahkuma, sest Eesti taasiseseisvus ning spordist kadus raha. «Käisime Elmo Kassiniga kahekesi MK-etappidel, määrisime ise suuski,» rääkis Välbe rasketest aegadest. «Sealtmaalt pole ma Bernatskit enam näinud ega tea, millega ta tegeleb.»