Jaan Martinson: Eesti hävitab tulevikku

Jaan Martinson Foto: Tiina Kõrtsini / Õhtuleht

Räägitakse, et möödunut ei tasu taga igatseda, saati Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi aega. Aga miks mitte? Miks mitte taga igatseda aega, kui riik – oli see, milline oli – hoolitses järeltuleva põlvkonna eest? Tegi kõik endast oleneva, et lapsed oleks terved ja tugevad ja haritud. Maksis kinni trennid ja muusikatunnid ja loodusringid. Oli see inimvihkajalik käitumine?

Ironiseeritakse, et Nõukogude Liidu kasvatuse produkt pidi olema valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Kas Eest Vabariigi noor ei peaks?

Ei tea vanemat, kel poleks esmatähtis lapse tervis, haritus ja haridus. Kõik muu taandub. Välja võib kannatada karmi elu Kalevipojana lahe taga, tasakaalutu eelarve, kehva auto ja kehvad teed, parteide sigadused, kuid mitte seda, et laps on kehva tervisega ja kehva hariduse tõttu tööturul kõlbmatu.

Tegelikult on täielik jama, et spordiklubid ei saa treenereile maksta palka, vaid stipendiume, mis jätab nad ilma sotsiaalsetest tagatistest. Paraku ei jääks  vähemalt lastega tegelevad klubid palka makstes ellu. See ei ole arvamus, vaid maksuameti analüüsi tulemus.

Kui riik appi ei tule, langeb lapsevanema õlgadele lisakoormus. Teemat arutades üritas üks vestluspartnereist väita, et aluseks ei tohiks võtta madalapalgalist kassapidajast üksikema. Vale! Just tema tulebki aluseks võtta! Kõrgepalgaline ja/või sporditaustaga vanem kas saab hakkama või näpistab kõhu kõrvalt, et laps trennis käiks. Kui on, mida näpistada.

Martin Reim ja mitmed teised on kokku löönud, et kui treenerile hakatakse palka maksma, tuleb lapsevanemal tasuda 50 eurot kuus. Kui on kaks last, siis 100. Kui üks laps käib kahes trennis ja teine lisaks ka näiteringis, siis 200. Eurot. Kuus. Seda ka juhul, kui oled üksikema ja kassapidaja või õpetaja.

Kui keegi – rübliku isa või ema kindlasti mitte, kui, siis riigiametnik – üritab väita, et ühest trennist piisab, siis on see täiesti väär lähenemine. Täies elujõus aktiivsele lapsele on kaks-kolm harjutuskorda nädalas ilmselgelt vähe ning lisakoormus tuleb ainult kasuks. Eriti tänapäeval, kui hoovisport on hääbunud.

Ent kui peres on kolm-neli-viis last? Spordiklubid teevad paljulapselistele soodustusi, aga kas see on nende kohustus? Soodustused tulevad ju kellegi või millegi arvelt.

Paratamatult kujuneb Eesti Vabariigis välja nii, et lapse kehaline harimine on kõrgepalgaliste privileeg. Me räägime ju praegu vaid klubimaksust, aga maksavad ju ka varustus, võistlusreisid, laagrid. Kümneid ja sadu eurosid.

Valitsus leidis tänavu, et lapsed ei vääri lubatud huvihariduse toetust, Tallinna Sadamal keelati sponsoreerimine, omavalitsused vähendavad pearaha, nüüd see jama stipendiumidega... Kas tõesti ei huvita Eesti riiki laste tulevik? Või on tõesti meie valitsejad võtnud nõuks Eesti rahva välja suretada?