Teini karjäär – linnalegendid, kriitika, valu ja korvpalliarmastus

Venemaalt naastes kandis Tanel Tein numbrit 21.

FOTO: Toomas Huik

«Kaks korda päevas läbi treeningute longata… see polnud enam mõnus. Valu ongi üks põhjusi, miks ma korvpalliga lõpetasin. Kui seda poleks, suudaksin mängu nautida ja lükkaks lõpetamise edasi,» räägib Tanel Tein oma kodu terrassil istudes.



Neliteist hooaega Eesti meistriliigas, aastake USAs, kaks hooaega Euroopas – selline on Teini profikarjääri minimalistlik kokkuvõte. Möödunud reedel mängis ta viimast korda ja lõpetas oma teekonna Eesti meistri tiitliga.

Esmaspäeval vaatas ta viimase mängu veel kord video vahendusel üle ning tundis järsku, et muutub ikkagi eksimuste peale vihaseks. «Sain aru, et see ei peaks mulle enam korda minema, aga ikkagi läks.

Kui korvpall mulle enam midagi ei pakuks, siis ma seda ei vaataks, kuid tean, et Tartus on raske jääda korvpallivõõraks,» tõdeb Tein, kelle otsus 32-aastaselt ketsid varna riputada tekitas isegi tema lähedastes paraja šoki.

Tein pole mees, kes leiab end karjääri lõppedes lõhkise küna ees – vastupidi, juba kümmekond aastat on ta mõtetes mõlgutanud ideed oma reklaamifirmast, nüüd hakkab ta seda täie energiaga teostama.   

Kui inimene on kogu oma teadliku elu olnud tippspordis, pole elustiili päevapealt muutmine kuigi reaalne – väidetavalt mõjuvat see isegi tervisele halvasti. Teingi ei kavatse lähitulevikus diivanil lösutades kõhtu kasvatada.

Tein: «Korvpalli ei taha vist küll mängida. Hoopis jäähoki on see, millega tegeleks. Meil olid kooli kõrval jääväljakud, poisikesena sai talveti seal elatudki. Nüüd olen sõpradele rääkinud, et võiks sügisest hokipundi kokku ajada – kõik on nõus. Poistele see hokivärk ikka meeldib, pealegi annab see väga mõnusa koormuse.

Tegelikult ootab mind ees huvitav aeg ning ma ei reageeriks oma lõpetamise otsusele üldse valuliselt, ent lähedased on ikkagi šokeeritud. Samas olen varem öelnud, et paras aeg oleks korvpalliga lõpetada 30-aastaselt, see tähtaeg läks nagunii üle. Tahan elus muid asju ka teha – usun, et keegi ei soovi 38-aastaselt endalt küsida, et millega nüüd tegeleda…»

Just nende muude asjadega tegelemise jutu eest on Tein aastaid kiibitsejatelt sarjata saanud: Tein pole spordimees, Teini jaoks pole korvpall elus kõige tähtsam jne. Ise suhtub ta kriitikute juttudesse üsna rahulikult.

Tein: «Usun, et igal sportlasel on muud asjad mõtetes, kuid nad ei ütle seda välja. Mina ei näe küll mingit põhjust, miks peaksin seda varjama. Võistlustel annan ju endast ikkagi kõik, aga ma teadvustan, et mängin korvpalli – kõigest mängin. Mingil hetkel on vaja tulla reaalsesse maailma.

Jah, ma mõistan, et olen Eestis tänu korvpallile tuntud, kuid tegelikult on ju staari staatus illusioon. Väikeses Eestis mängime väikest Balti liigat, ent laias plaanis on see väike asi. Oleme siin harjunud kõigele kaasa elama, aga saadame näiteks meie presidendi New Yorki jalutama ning isegi tema pole seal mitte keegi. Olen suurlinnades elamisega oma maailmapilti avardanud.»

Enamik tippsportlasi on lapsepõlves kirjutanud oma treeningupäevikusse unistuse – vanasti sooviti pääseda Nõukogude Liidu koondisse, jõuda olümpiavõiduni, tänapäeval oleks noorte pallurite unistuste tipp pääseda Ameerika profiliigadesse. Tein polnud selles mõttes erand, kuigi teda on hurjutatud ka liiga madalate eesmärkide püstitamise eest – välismaa karjäär jäi liiga lühikeseks.  

Tein: «Unistused jäävad lapsepõlve ja on ebareaalsed. Mäletan, et klassi raamatusse, kuhu tuli kirjutada, kelleks tahan saada, ning oma tahtmist põhjendada, kirjutasin soovi mängida NBAs, et saaksin teenitud raha eest kinkida pinginaabrile pilvelõhkuja.

Unistused olidki ebareaalsed, täismehena väljakul olles hakkad tundma, et kuskil on piir ees. Seepärast tunduvadki imelikuna jutud, et kui oleks teinud mõnda asja teisiti, võinuks ma mängida kus iganes. Kui lihtne on seda öelda! Aga ma ei usu, et oleksin saanud väga palju paremaks. Olen ju elus palju treeninud, kui suur see varu sai ikka olla.

Mängisin Poola klubiga Euroliigas ning see oli jõukohane tase. Kahes kohtumises viibisin väljakul 40 minutit, see oli väga tore ning pakkus omaette kogemuse, kuid edasise pärast ma ei tõmbaks endale vett peale.

Hea lepingu saamisel sõltub pool mängijast ja teine pool agentuurist. Mind esindas SDG heaks töötanud Heino Enden. Olin agentuuri esimene toode ja pidin olema kõige kõvem nimi, aga paraku see ei töötanud. Kordagi ei tekkinud selliseid variante nagu praegu Kristjan Kanguril, kus agentuur töötab mängija jaoks välja lisavõimalusi ja mõtleb mängija arengule pikas perspektiivis. Tol ajal ei saanud ma ilmselt aru, kui suur tähtsus on agentuuril ja usaldasin liialt olemasolevat agentuuri.

Kogu SDG asjaajamine oli kuidagi kesine – pärast Venemaalt koju saatmist öeldi, et sealt pole võimalik raha kätte saada, kuid mu abikaasa Triin võttis asja käsile ning klubi maksis ikkagi küllaltki kopsaka kompensatsiooni ja esitas oma kodulehel ning ka FIBAle tegeleikud põhjused selle kohta, miks ma lahkusin.»

Tein mängis kaks hooaega Euroopas kõrgel tasemel – Poola Wroclawi Slaskiga osales ta Euroliigas, Berliini Albaga ULEB Cupil. Kuid mees ise ei julge väita, et need olid aastad, mil ta mängis oma karjääri parimat korvpalli. Ta meenutab hoopis USAs veedetud aastat, mis andis kogemuse, mille abil ta Euroopaski edukalt pallis.

Kuid miks jäi Euroopa vallutus nii lühikeseks – Venemaalt Moskva oblasti Dinamost lahkus ta üsna pea pärast hooaja algust. Seda peetakse senini Teini karjääri kõige mustemaks plekiks, jäi ju mulje, et mees oli juhtunus ise süüdi.


Tein: «Toonased väited, et käisin treeneri käest midagi nõudmas, olid ebareaalsed. Hoian alati treeneriga distantsi, isegi siin Tartus, kui vanad sõbrad istuvad treeneripingil.  
Probleem oli tegelikult keerulisem: käisin Venemaal turistiviisaga ning kui meeskond sõitis pärast Prantsusmaal peetud euromängu koju, pidin mina tulema läbi Eesti ja taotlema uue turistiviisa. Nädal hiljem kordus kõik samamoodi. Millegipärast ei suudetud mulle toona tööviisat muretseda ning klubi pidi langetama mingi otsuse.

Vene värk on ju üsna äkiline, nii tehtigi asjad kiiresti ära. Lahkusin rahulikult, suure tülita, aga nädalaid hiljem hakkas klubi president paugutama. Toona tehti sellest ajalehtedes suured lood – Enden võttis sõna ja rääkis, et pean asjade üle järele mõtlema, kuid ta oli ju minu agentuuri poolne esindaja ja oleks pidanud mind kaitsma.

Lõpuks saime kohtus ikkagi võidu ja klubi maksis kõik raha välja ning isegi vabandasid, kuid sellest ei kirjutanud Eestis enam keegi.

Dinamo oli mul lisaks USAs veedetud aastale kolmas välisklubi ning olin juba varem öelnud, et viibin välismaal kolm aastat. Tegelikult oli mul võimalus minna kohe Saksamaale Kölni, ent hinges tundsin, et õigem on tulla koju. Taas Eestis mängides kogesin väga mõnusat tunnet.

Tegelikult on lihtsam mängida seitse või kaheksa aastat välismaal kui pidevalt siin kõigi silme all lõhkuda.»

Veel üks ajakirjanduses ja fännide hulgas liikuv arvamus kuulutab, et Tein polnud  mingi töömees. Trennis ei viitsinud ta pingutada ning vähegi ebaolulisemas mängus muutus ta platsil nähtamatuks.

Tein: «Karjääri jooksul olen näinud igasuguseid treeninguid. Näiteks USAs – seal harjutati kord päevas, ent kolm tundi jutti. Soojendus ja venitamine sinna sisse ei kuulunud. Enne hooaja algust tegime esimesed poolteist tundi kaitsemängu tõhustavaid harjutusi, kõik ilma pallita. Usun, et olen siiani Rockis kuulijännis number üks.

Samas ei meeldi mulle joosta suure hooga vastu seina – ma tahan teada, mis on selle mõte ja miks me ei või minna läbi kõrval oleva ava. Ma ei usu mõttesse, et harjutades treeningul vaid eesmärgiga kiiremini, kõrgemale ja kaugemale, oledki korraga mängija. See pole päris nii, peab tegema õigeid ja läbimõeldud asju.

Tegelikult võinuks ma ka pidevalt ühtlasel tasemel mängida, kuid osaledes korraga kolmes erinevas sarjas, austades kõiki vastaseid, tekib näiteks Pärnu vastu tegutsedes ikkagi mõte, et mis vahet selles on, kes palli korvi viskab. Tähtsates mängudes seda tunnet pole, võib-olla ma ei usalda teisi piisavalt ja hakkan ise tegema.»

Kuid seegi pole veel kõik. Teini on nimetatud ka Tartu ööklubide kuningaks, kes õhtuti tihti lõbustusasutustes lõõgastub. Mõistagi arvatakse, et see pärsib spordimehe võimekust. Just liigses pidutsemises nähti Teini puhul surmapattu.

Tein: «Loomulikult olen ma klubides käinud, aga aastatega jääb seda aina vähemaks. Kui ma juba välja lähen, püüan inimestega suhelda, lähen leti äärde ja ajan seal juttu. Aeg lendab kiiresti ning mõnikord olen võib-olla tõesti kauemaks jäänud.

Samas võin veendunult kinnitada, et see pole pärssinud minu treeninguid või mängu. Kui järgmine päev on mäng, pole ma väljas käinud, kuid see, mis juhtub paar päeva varem, ei ole minu ega ühegi teise mängija kvaliteeti mõjutanud. Mõnikord võib lõõgastumisel ja pingete maandamisel olla positiivsed tagajärjed.

Gert Kullamäe on hästi öelnud – trennis on trenni aeg, vabal ajal on aga iga mehe enda asi, millega tegeleb. Järgmine päev peab trennis jälle kõik korras olema.

Siin tuleb mängu jälle Eesti väiksus. Välismaal käivad sportlased samuti väljas, kuid seal ei panda seda nii täpselt tähele. Seepärast ei suuda siia saabuvad leegionärid mõista, miks ei võiks nad laupäeval pärast mängu välja minna, pühapäev on ju vaba.»

Kes midagi teeb, selle kohta leidub ka ütlejaid. Leidub neidki, kes hea meelega sportlase rahakotti piiluvad ning väsimatult rõhutavad, et korvpallurid on üks mõttetult ülemakstud kamp logardeid. Pole saladus, et folklooris on Teini üks hüüdnimesid 70-kilo-mees.

Tein: «Tegelikult mängime ju sarjades, kus vastased teenivad meist palju rohkem, ent sellest kirjutatakse harva. Eestisse naastes teadsin, et palk väheneb, ent see oli minu valik – tasu on täpselt selline, nagu tase ja turuolukord võimaldavad. Teine võimalus oleks anda noortele kätte 500 krooni ja panna nad mängima. Kas seda on siis huvitav vaadata? Ei ole ju!

Tean, et mõni mees püsib korvpallis kauem seepärast, et rohkem teenida, usun, et minagi võiks veel vabalt kolm-neli aastat mängida – palk langeks veidi, aga poleks hullu. Minu mõttemaailm seda ei luba.

Soovin proovida midagi muud ja kas või ebaõnnestuda. Kui ei proovi, ei saagi kunagi teada.»

Spordi mõte on tekitada emotsiooni – nii pealtvaatajatele kui ka sportlasele endale. Vaevalt teeks keegi meeletult trenni ja võistleks, kui ei saaks nautida ilusaid hetki. Tein ei suuda meenutada ühtegi konkreetset sündmust, ent toob esile tähtsate mängude lõpus hinge valdava tunde.  

Tein: «Kui oled kaks minutit enne kohtumise lõppu kümnega ees ja ei tea, mis võib veel juhtuda, tunned, kuidas sees miski närib.

Umbes 30 sekundit enne lõppu aga taipad, et võidad – siis tunned erilist pingelangust. Kui teed tööd ja pingutad lõpuni, võib juhtuda uskumatuid asju, aga seda kõike ei saa planeerida.

Selliseid tundeid olen kogenud juba lasteklassis mängides, noortekoondisega, mõnel Euroliiga esitusel.

Loomulikult tahtsin tänavu Eesti finaalseeriat ja viimast mängugi lõpetada pauguga. Aga asjad ei tulnud nii välja nagu soovinuks. See on saatus, midagi muuta enam ei saa.

Teine asi on valusate kaotustega. Võimaluse korral vaatasin alati õhtul videost mängu üle, nägin vead must valgel ära ja sain kerge südamega magama minna. Kui aga linti polnud, võis ka poole kolmeni öösel ärkvel olla.»

Intervjuu lõpus nendib Tein, et on kogu oma karjääri olnud meedias pildil – mängude ja muude tegevustega. Ka tobedate juhtumitega, kus teda on patuseks tembeldatud. Ise võtab ta jutte rahulikult, ent naise käest on ta nende juhtumite pärast korduvalt riielda saanud. «Mulle läheb väga korda, kuidas lähedased asju võtavad. Nad ei suuda suhtuda kõigesse nii kergelt nagu mina,» tunnistab ta.

Enam pole seda ehk vajagi – värvikas korvpallurikarjäär on läbi
.

CV

•    Tanel Tein

•    32-aastane

•    193 cm, 93 kg

•    Eestis mänginud 14 hooaega Tartu esindusklubis

•    Mänginud ka Poolas Wroclawi Idea Slaskis, Saksamaal Berlini Albas ning USAs St. Francise kolledži meeskonnas.

•    Eesti korvpalli meistriliigas jooksis esimest korda platsile juba 15-aastasena.

•    Lõpetanud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna füsioterapeudina.

Vanameistrid tooksid Eesti korvpalli rõõmsat elevust

Tanel Tein viskab nalja, et äkki tuleb ta juba järgmise hooaja lõpus Martin Müürsepa kombel tagasi ja teeb mõne meeskonna särgis eduka hooaja lõpu.

Kuigi mees räägib seda muigelsui, selgub, et mõte polegi päris utoopia ning semude ringis on spekuleeritud isegi vanameistrite satsi loomisest.

«Mina, Valmo Kriisa, Martin Müürsepp, Tarmo Kikerpill, Heiko Rannula,» loetleb Tein nimesid, kes võiksid selles meeskonnas mängida. «Sellise seltskonnaga ei läheks lihtsalt medali peale, vaid ikka kulda püüdma. Sellise meeskonnaga mängimine oleks puhas mõnu ja rõõm – selline Pirita moodi asi, kus trenni tehtaks ainult õhtuti.»

Tein mõtiskleb edasi ning jõuab selleni, et meeskonna sponsor võiks olla A. Le Coq ning Rocki vastu oleks kohe intriig püsti.

Idee on küll ilus, kuid… «Aga kuhu siis hokitiim jääb?» küsib ta korraga justkui iseendalt ning kuulutab mõtte siiski fantaasia valda kuuluvaks.

«Kui sellist asja teha, siis peaks eeldatav õnnestumise protsent olema üle viiekümne. Kui aga vastased meie vastu jooksma hakkavad, pole meil vist midagi teha.» (PM)

Tagasi üles