Esimene võit tuleb enda üle

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Kui teil peaks tekkima soov tuhandete eeskujul rahvaspordiüritustel kaasa lüüa, siis olge klubi Tartu Maraton võistluste näitel aegsasti hoiatatud:

jooksumaraton – kurnavalt raske, pärast on jalad mitu päeva valusad;

rattaralli – suurtes gruppides hirmutav, lõpus hakkavad jalad väsimusest värisema;

rattamaraton – tüütult pikk ja porine, peksab taguotsa mätastel-juurikatel korralikult läbi;

suusamaraton – pikkamisi energiast tühjaks imev, lõpuosas hakkavad käed paaristõukeist tulitama;

rulluisumaraton – kogemust mul seni pole, aga kuuldavasti pidi reielihased hirmus kangeks tegema.

Aga ükski neist hoiatustest, mitte ükski, ei saa olla argumendiks, et endale öelda: ah, ega minust olegi neil suurtel üritustel asja, mis ma sinna ikka trügin.

Uskuge mind, teist on asja. Igaühest. Olen rattamaratonil näinud mehi, kes kaaluvad minust kaks korda rohkem, aga pedaalivad sama väledalt kui mina. Olen suusamaratonil tulnud lõpusirgele kõrvuti rahvariideis naljamehega. Olen jooksumaratonil näinud kandu mehelt, kes ühte jalga lausa liipas. Olen rattarallil kaotanud kümnetele naistele.

Olen kunagi startinud rahvaüritustel sealt, kust alustaksite algajana teiegi – tagantotsast. Aga regulaarse harjutamisega nihkunud üha ettepoole.

Ja seal eesotsas rühkijaile nood eeltoodud hoiatused kehtivadki. Ülejäänuile jääb puhas osalusrõõm.