Jalgrattavargast Zlataniks: kuidas jääda ellu (jalgpalli)maailmas

Mina, Zlatan Ibrahimovic, ja pall.

FOTO: AFP/SCANPIX

Kui selle üle, kes on maailma parim jalgpallur, võib lõpmatuseni vaielda, siis ühes tegi Zlatan Ibrahimovic kõigile rivaalidele pika puuga ära – tema biograafia pealkiri on lihtne ja võimas ning välistab kopeerimise. No ei ilmu ju lettidele raamatud «Mina, Messi» või «Mina, Ronaldo».

Raamatu pealkirja ei saa kahtviisi tõlgendada, kui võtta aluseks tuntud teos «Mina, Claudius», sest ka Rooma keiser Tiberius Claudius Drusi Caesar Augustus Germanicus arvas endast palju, kuid õigustatult, sest oli tegija. Nagu ka Zlatan.

Enne raamatu pihkuhaaramist soovitaks otsida netist video(d) Zlatani parimatest väravatest ja need üle vaadata. Esmalt loob see lugemiseks õige õhustiku, teisalt on legendaarsetest skoorimistest teoses juttu ja oma silm on siiski kuningas, ning kolmandaks: kaunist kunsti on kena vaadata.

Zlatani lugu ei ole erakordne. Getost murtakse ikka välja spordi abil, sest sport on demokraatlik. Haridust, mis on kallis, tuleb osta, jalgpallisaapad saad aga odavmüügist ning jalgratta, millega seitsme kilomeetri kaugusele trenni vändata, varastad. Teinekord, tõsi, läheb viltu – kui ajad kojuminemiseks ära abitreeneri sõiduriista –, aga tookord oli Zlatan aus, tagastas vara omanikule.

Ei saa öelda, et Zlatan olnuks loomult pätt ja kaabakas. Nii võivad arvata vaid need, kel pole aimu hüperaktiivse poisikese olemusest. Asjad lihtsalt juhtuvad. Mis sa teed, kui hakkad trenni hiljaks jääma ja endal jalgratast pole?

Jalgpall oli see, mis Zlatani, nagu ka kümned teised temataolised, päästis. Kogu oma ahastuse, viha ja kurbuse – no ei suhtu Rootsi sotsialistlik kuningriik omadesse ja tumedaverelistesse Jugoslaavia sisserändajatesse ühtviisi – valas ta välja palliplatsil. Treenides, treenides, treenides. Lihvides videotest nähtud maailma parimate jalgpallurite unustamatuid trikke täiuslikkuseni.

Ja nüüd küsimus noortele Eesti jalgpalluritele, kellele peaks see raamat olema kohustuslik ja kes tahavad saada sama heaks kui Zlatan või Messi: kui te ei tee päevast päeva, tundide kaupa individuaalset tööd, siis kuidas te tippu jõuate? Kuidas te jõuate samale tasemele üliandekate töörügajatega?

Zlatan, muide, jõudis ruttu tõeni: «Kui minusugune kutt tahab tunnustust pälvida, peab ta olema viis korda parem kui Leffe Persson ja kes nad seal kõik olid. Pidin treenima kümme korda rohkem. Muidu polnud mul mingit võimalust. Mitte iialgi! Eriti siis, kui ma olen rattavaras.»

Niisiis sai Zlatanist Zlatan. Kordumatu. Jalgpalligeenius, kuid samas konfliktne, valmis enda eest võitlema viimseni. Loomult tänavakass. Tema individualism võis olla kokkuvõttes meeskonnale kasulik, kuid see surus tiimikaaslasi maha. Noortevõistkondades tahtsid lapsevanemad teda, getopoissi, satsist minema peksta, hiljem läks Zlatan tülli nii mõnegi treeneri ja kolleegiga. Karvad lendasid.

Aga Zlatan oli tõhus. Uskumatult tõhus, kui kokku lüüa riikide tšempionitiitleid. Amsterdami Ajaxiga võitis ta neid kaks, Torino Juventusega kaks, Milano Interiga kolm, FC Barcelonaga ühe, AC Milaniga ühe, Pariis Saint-Germainiga ühe.

Tiitlid tiitliteks, kuid see, mida elab läbi tippjalgpallur, on karm, ja sellest karmusest kirjutab Zlatan ausalt. Ja võimsalt. Näiteks vigastustest.

«Minu tasemel jalgpallur on natuke nagu apelsin. Klubi pigistab teda seni, kuni kogu mahl on väljas, siis on aeg mees edasi müüa. See võib kõlada julmalt, aga nii lihtsalt on. See käib mängu juurde. Me kuulusime klubile, ja me ei olnud seal selleks, et tervist parandada, olime seal vaid selleks, et võita.»

Raske on raamatut ühes lühidas artiklis ümber jutustada, sest märkimisväärset on palju.

Kuidas murda end getost ja vaesusest jalgpallimaailma tippu, Ferraride ja miljoniteni.

Kuidas paljud agendid ja klubid teevad kõik, et palluril nahk üle kõrvade tõmmata.

Kuidas käib jalgpalluri ostmine ja müümine – see ei erine suurt lehmakauplemisest.

Kuidas elada olukorras, kus meedia võimendab iga su liigutust ning varjuda pole kuskile.

Kuidas ühed treenerid on kui jumalad tänu karmusele ja tarkusele, teised – Pep Guardiola näiteks – mannetud tüübid.

Kuidas tõusta meeskonna liidriks ja viia meeskond tiitliteni, kuidas elada üle rasked ajad, kui kõik kulgeb vastuvoolu.

Kõike kokku võttes avaneb raamatus uks jalgpallimaailma, selle telgitagustesse ning palluri hinge. Samas on tegu justkui eneseabiõpikuga, mis annab juhiseid, kuidas jääda ellu ses karmis (jalgpalli)maailmas ning olla võitja, mitte kaotaja.

Raamat

Zlatan Ibrahimovic ja David Lagercrantz

«Mina, Zlatan»

tõlkinud Virgo Siil, Tänapäev, 342 lk

Tagasi üles