/nginx/o/2010/05/20/371054t1hbc66.jpg)
17 minutit väljakul, kallistused koondisekaaslastega, kummardused 5600 pealtvaatajale ja läinud ta oligi. Niimoodi võib lühidalt kokku võtta legendaarse Eesti ründaja Indrek Zelinski viimase mängu rahvusmeeskonnas.
Tütar viis Zelinski viimasele mängule
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tavapäratul moel väljakul liikunud – Zelinski ei sattunud kordagi suluseisu – Pärnust pärit pallur aitas Andres Operil sepistada Eesti esimest väravat.
«Oper jooksis ristiga minu taha. Nägin, et Sander Puri tsenderdus on piisavalt kõrge, ja hüppasin üles, et Soome väravavahti segada,» kirjeldas Zelinski. «Mängu tempole pidasin vastu. Kurk muutus natukene kuivaks, sest pole harjunud sellise palavusega mängima.»
Ajaloolist mängu olid tulnud kohapeale vaatama lisaks Zelinski perele ka tema vanemad, sugulased ja paremad sõbrad. Esimest korda kodupubliku silme all kaptenipaela kandnud Zelinskile puges eriline tunne sisse alles vahetult enne kohtumise algust.
Nimelt tõid koondised väljakule Zelinski tütre Johanna-Liisa Laagri kooli 3.t klassi õpilased. Pole raske arvata, kes oma käe Zelinski pihku pistis. «Siis käis väike värin läbi,» tunnistas koondises 103 mängu pidanud ja 27 väravat löönud vanameister.
A. Le Coq Arena jalgpalliväljakut ümbritsevas hoones asuva alaliidu kommertsosakonna projektijuhina igapäevaleiba teeniv Zelinski ei tahtnud nõustuda väitega, et see oli tal viimane kord Eesti esindusstaadionil palli taga ajada.
«Äkki viib loos minu amatöörklubi kunagi FC Floraga vastamisi või toimub siin mõni heategevuslik üritus, milles palutakse kaasa lüüa,» märkis ta.