Dopingukütt: norralased ja suusatamine on patused

Norralased on pettunud. Nende oma mees räägib, kuidas asjad tegelikult Norra spordis käivad. Foto: AP / Scanpix

Norras lõhkes dopingupomm. Endine dopingukütt Mads Drange avaldas raamatu, kus kirjutab, et paljud Norra tippsportlased tarvitasid ja tarvitavad regulaarselt keelatud aineid. Kirjutab sedagi, et suusatamine ja laskesuusatamine pole huvitatud patuste püüdmisest, nagu ka Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK). «Võitlus on kaotatud. Tänapäeval jäävad dopinguga vahele vaid rumalad või need, kel on halvad nõuandjad,» kinnitas Drange.

Drange raamat «Suur dopingubluff» jõuab lettidele täna, kuid meedia sai seda eelnevalt lugeda ning eile purustasid dopinguteemalised artiklid müüdi Norra puhtusest. Drange töötas aastaid Norra antidopingus, kuid lahkus, sest sai aru võitluse mõttetusest: «Raiskasin elust kuus aastat, olles kasulik idioot, kelle ülesanne oli tõestada Norra spordi puhtust.»

Norralastel veredoping?

Esmalt Norrast. Drange sõnul vastavad jutud Norra tippsuusatajate kahtlasest verepildist üheksakümnendatel tõele. Ja mitte ainult toona. Aastani 2008 uuris Drange just norralaste vereprofiile ja nähtu oli ebameeldiv üllatus. «Verepildi järgi selgus, et paljud erinevate alade tipud tarvitasid väga suure tõenäosusega pidevalt dopingut,» kirjutas Drange raamatus. Ta selgitas, et vastavalt tol ajal kehtinud seadusnormidele ei saanud ette võtta muud kui informeerida alaliite. Nood võtsid tulemused teadmiseks ja sellega asi lõppes.

Paljud kahtlase verepildiga Norra atleedid võistlevad Drange sõnul tänini. «Kahtlane oli ka ebanormaalse verepildiga sportlaste käitumine – nad muutsid pidevalt reisiplaane ning teatasid dopingukontrollidele viimasel minutil, et on lahkunud sealt, kus pidid olema. Ometi olid kõik uriiniproovid negatiivsed, kuid kahtlustan, et tegu oli veredopinguga.»

Kui 2009. aastal võeti vastu seadus, mis lubas kahtlase verepildi eest sportlasi süüdi mõista, muutus asi päevapealt, kirjeldas Drange: «Mõni lõpetas keelatud ainete tarvitamise, mõni võttis kasutusele uued droogid. Arvan, et doping on Norras väiksem probleem kui mujal maailmas, kuid ka meie praeguste tippude hulgas leidub pettureid. Tean seda.»

Järgmisena võttis Drange ette suusa- ja laskesuusamaailma, mis olla patupesa.

«Täiesti vale, et jalgrattureid sõimatakse suurimateks dopingutarvitajateks. Rahvusvaheline Jalgrattaliit on ainus spordiorganisatsioon, mis teeb tõhusat tööd, ja seetõttu võetakse ka palju sportlasi vahele,» kuulutas Drange.

Suusatamises ja laskesuusatamises olla asi täiesti käest ära, keelatud ainete vastu ei võidelda. «Kahe ala peale võeti aastal 2012 tuhat dopinguproovi ning neist vaid 81st otsiti EPO jälgi ning omakorda neist proovidest oli kõigest 43 võetud võistlusvälisel ajal.

Vahele jääb vaid rumal

Mida siis proovidest otsiti, kui EPO on kestvusaladel levinuim dopingaine? Need alaliidud ei soovinud välja selgitada patuseid ei üheksakümnendatel ega ka praegu. Näiteks ei võeta kedagi vahele ebanormaalse verepildi alusel, kuigi seda peaks tegema.»

Drange väitel ei tehtud aastal 2009 ühelegi laskesuusatajale EPO-testi maist kuni novembrini. Ta olevat oma sõnul kohtunud IBU juhtidega ja viidanud probleemile.

Norra meedia küsis selgitust IBU presidendilt Anders Bessebergilt, kes ei mäletanud kokkusaamist, ning ütles, et alaliit võitleb dopingu vastu täiega, testib piisavalt, ja üleüldse, kuidas sai Drange ligi andmetele, mida teab kõigest kaks inimest.

Edasi materdab Drange oma raamatus ROKi, kelle alluvusse kuulub Rahvusvaheline Antidopingu Agentuur (WADA).

«ROK on huvitatud vaid sellest, et fassaad oleks ilus, mitte võitlusest dopinguga. Pole vaja kuulutada, et olümpiamängudel tehakse 7000 testi, sest sellega ei võeta vahele kedagi. Kõik teavad, et sportlased lõpetavad keelatud ainete tarvitamise enne võistlusi. WADA töö on liiga kaootiline ja vähetõhus. Kinnitan: need, kes tahavad petta, ka petavad. Võitlus on kaotatud. Tänapäeval jäävad dopinguga vahele vaid rumalad või need, kel on halvad nõuandjad.»