Vana korvpallur arvab: see oli väga õpetlik mäng

Foto: TPM

1.

Nüüd, kui Rocki ja Samaara Krasnõje Krõlja mängu jälgimise aegsest peaaegu infarktieelsest seisundist on mõnevõrra aega möödas, on paslik vaadata sellele mängule tagasi.

Mis tõi võidu? Mis olid Rocki plussid ja miinused? Kuidas mäng kulges? Mida tegid samaaralased? Mida sellest mängust võiks kaasa võtta, mida unustada? Mis saab järgmisel teisipäeval Tartus Antwerpeni meeskonna vastu? Peale selle, et üle hulga aja peaks vist tund aega varem saali minema, et mitte ukse taga järjekorda jääda.

Loomulikult on see vaid ühe pealtvaataja mulje, sedagi arvutiekraanilt vaadatuna.

2.

Sissejuhatuseks: veerandaegade järgi oli see mäng vahvalt sümmeetriline: 17:17, 21:13, 17:17, 13:21, 6:7. Nii tuli ühepunktiline võit 74:75.    

Rock tegi 21 pallikaotust Samaara 8 vastu. Kuidas on võimalik nii mäng võita? Aga näe, on.

Paljude nende lohakate pallikaotuste – kehv sööduoskus! – tõttu sai Samaara kiirrünnakuid ja seega lihtsamaid korve. Vaheltlõiked olid Samaara meeskonna kasuks nii koguni 15:4. Kuidas on nii võimalik mäng võita? Aga on.

Samaara sai vabaviskeid 18/14, Rock vaid 8/4. Kuidas on võimalik nii mäng võita? Aga tuleb välja, et on.

Rock sai kahepunktiviskeid sisse 40/19, Samaara mõnevõrra rohkem (52/24). Seega +10 punkti Samaarale (lisaks veel vabavisete +10). Kuidas on võimalik nii mäng võita? On, on.

Vaadakem, kuidas on ...

Lauavõitluse võitis Rock 46:29, ründelauast saadi kaheksa palli rohkem kui vastased (14:6). Siit hakkab paistma võidu võti. Tähendab ju ründelauast saadud pall uut rünnakuvõimalust.

Kolmepunktiviskeid tabas Rock 29/11, vastased vaid 15/4. See kallutaski kahepunktivisete ja vabavisete miinuse (-20 punkti) Rocki kasuks (+21). Seega: vastased said küll kiirrünnakutest palju kahelisi korve ja samalaadseid punkte ka korvi alla murdes, kuid Rock oli kindlam (ründe)lauas ning realiseeris sealt saadud palle kasulikemate kolmepunktivisetega (kui sisse lähevad!).

Aga see on vaid statistika ...

3.

Võit on võit, ükskõik, missuguse mänguga see on saadud. See on spordi suur võlu... ja vahetevahel sama suur valu. Muidugi ei saa ära unustada, et Samaaral oli paar põhimeest puudu ning sisuliselt mängis Samaara kuue mehega Rocki kaheksa vastu (Rockil langes ansamblist välja Doronin vaid 5 mänguminutiga). Aga see oli konkreetne mäng konkreetses olukorras ning mängumeeste vähesus oli rohkem Samaara peatreeneri Sergei Bazarevitsi probleem, mille lahendamisega ta hakkama ei saanud. Tabelis on Rockil võit ja see niiöelda edasikaebamisele ei kuulu.

Korvpall on üks äge mäng, see mäng eriti. Ka sellepärast, et asju, mis tunduvad olevat õpetlikud, võib sellest mängust leida kümneid (mõned neist paistsid silma ehk juba statistikaosast).

Hästi palju maksab ikkagi kogemus, isegi, kui mängijal jalad enam nii väga ei kannagi. Selliste raskete ja oluliste mängude kogemust paljudel Rocki mängijatel pole ning ilmselt just sellepärast ei saanud mänguga hakkama Rocki tagapaar Vincent Simpson-Augustas Peciukevicius. Eks muidugi mängiti nende vastu ka oluliselt tugevamat kaitset, kui meie mehed Eestis või Balti liigas harjunud on.

Meie tagameeste visketabavus oli kehv (Simpsonil 8/1, Peciukeviciusel 11/4), nad ei saanud ühtegi vabaviset, nad tegid priskelt pallikaotusi (Simpson 2, Peciukevicius 4) ning lõpusekundite prohmakaid. Kui nii olulised mehed Rocki ei vea, on Rockil selge et raske võita. Aga näe võitis.

Seevastu Valmo Kriisa, kes saab kaugelt sisse vaid siis, kui jõuab jalad korralikult maha sättida – aga seda aega tippkorvpallis valdavalt ei anta - , tegi kolmanda veerandi lõpul kaks tabavat kolmepunktiviset ning just need tõmbasid Rocki käima ja aitasid teha tol veerandil 7:1 spurdi ja koos neljanda veerandi poolega koguni 22:6 spurdi. Ka ei värisenud erinevalt noorematest Kriisa käsi (pallikaotusi 0), kuigi vähemalt ühe oma hulljulge söödu Kriisa siiski andis (väga hea sööduoskus!). Vot, mida maksab see, et oled nii raskeid mänge ka varem palju mänginud.

Õpetlik võiks olla ka Samaara mängust paar detaili. Nähtavalt lõikas näppu nende peatreener, kui kolmanda veerandi keskel 16-punktilises eduseisus hakkas liiga julgelt põhimeestele puhkust andma. Nii kadus meeskonnalt õige rütm ja hiljem ei suutnud seda leida ka platsile tagasi tulnud põhimehed. Just sealt tegi Rock spurdi 10:2 ning oligi mängus tagasi.

Siit võiks edasi filosofeerida teemal, miks paljud treenerid ei pane nooremaid mängijaid mängu keskel platsile kogemusi hankima, vaid teevad seda heal juhul alles mängu lõpul – siis, kui kõik on juba otsustatud. Mängu kulg võib korvpallis ka väga väikeste mõjurite läbi väga kiirelt muutuda ning seda uuesti omadesse ohjadesse saada on vägagi raske. Samaara meeskond ei saanudki. Seepärast olulistes mängudes ei riskitagi.

Seevastu Rock kasutas just kolmanda veerandi lõpul ära Samaara hetkelise lõdvestuse. Piisas Kriisa sissetulekust (ja Talts ning Kurbas tulid ka), Kriisa kahest kolmesest, maa-ala kaitsest ning kahest ründelauast, kui noppida detaile, ning sellest saigi selle mängu pöördepunkt. Muidugi ei saa kuidagi väita, et need olid juhuslikud juhtumised, need juhtusid ikkagi ainult sellepärast, et treenerid mänguhetke ära tabasid, nii otsustasid ning mehed kirega võideldes selle ellu viisid.

Aga veel teinegi detail Samaarale mõeldes: üks väga hea mees, kes palju punkte toob, on igas meeskonnas väga vajalik. Kuid kas alati ja igas hetkes?

Loomulikult on Samaara mängija Aaron Miles kõrgest klassist ja tema individuaalsed oskused kuratlikult head, kuid kui korve oodatakse vaid ühelt mehelt (kõik kaheksa viimast punkti tõi normaalaja lõpus Samaarale just Miles), siis jäävad teised paratamatult aremaks ja kõrvale. Ükskord väsib ka Miles (lisaajal tegi ta kolm möödaviset).

Rockile tuli punkte nii siit kui sealt (Dorbek, Talts, Eichfuss, Dilys, Kurbas) ja loomulikult teeb see võimalused laiemaks. Ja Rock kasutas need ka hästi ära. Miles sai endale küll vaimustava statistika, Rock aga võidu. Ei ole kahtlust, kumb on olulisem. (Selle pärast on naljakas, kui Eesti meistriliiga kuu parima auhind antakse vahetevahel mängijale, kes teeb oma meeskonnas küll korralikku statistikat, kuid meeskond kaotab).

Nojah, eks Rockil oli õnne ka ...

4.

Vanasti unistasin ma All Stars ketsidest, nüüd unistan sellest, et Rockis oleks rohkem mängijaid ja mänguolukordi, kus kellegi individuaalne meisterlikkus pealtvaatajaid ahhetama paneb. Näiteks Antwerpeni vastu teisipäeval.