Kuhu kadus risk?

Tosin aastat tagasi: Margus Hernits Salt Lake City olümpiakülas kontrollimas, kas uisutera on ikka piisavalt vahe. Nüüd töötab ta Eesti Paraolümpiakomitee peasekretärina ning paneb uisud alla siis, kui hobi korras trenne annab. Foto: Egert Kamenik

Margus Hernits uisutas kolmel olümpial. Kahjuks, paratamatult, valel ajal. Praegune süsteem soosinuks teda palju rohkem.

Jää mälestus kestma!
Mis meenub esimesena – peale enda võistluste, muidugi! –
Lillehammeri, Nagano ja Salt Lake City taliolümpialt?
Hernits: «Mul õnnestus käia kõigi nende mängude avatseremoonial. See on sündmus, mis jääb kõige rohkem meelde. Mul on natuke kurb, et sportlasi sinna nii vähe satub. Valitseb suhtumine, et avatseremoonia väsitab. Aga ei tasu alahinnata positiivset emotsiooni, mille sealt saab. Avapidu on ikkagi üritus, mille järgi saad aru, et oled olümpiamängudel. Mina küll seal ei väsinud ja külm ka ei hakanud.»

Asjades peitub võlu...

Margus Hernitsal leidub kodus nii üht kui teist, mis olümpiaid meelde tuletavad.

1994 Lillehammer, 25. koht: «Sain organiseerijatelt kingiks hõbedase juustunoa. Nad väitsid, et see on nende leiutatud.»

1998 Nagano, 20. koht: «Jaapanlased on suured uisutamisfännid. Mulle visati pärast esinemist jääle kotitäis igasugust nodi, näiteks olid seal mingid lõngapallid. Kõvemad mehed said nodi suurte kilekottide kaupa. Nemad seda kõike kaasa ei võtnud, see läks vist jagamisele. Ma vedasin ikka kõik endaga Eestisse.»

2002 Salt Lake City, 27. koht: «Vahetasin ühe vabatahtlikuga oma Eesti koondise jope – mitte sinise, mis oli ilusam, vaid musta-punase – tema vesti vastu, mis mulle jubedalt meeldis. Sellel olid suured olümpiarõngad selja peal ja see on mul siiamaani kapis alles, kuigi ma seda tihti ei kanna.»

Enne poodi, siis võistlema

Mis on saanud teie kolme olümpia esinemisriietusest?

«Salt Lake’i olümpia uiskudega sõidan seniajani, kuigi väga tihti ma jääle ei satu. Eelmiste olümpiate uiskude saatuse kohta ei oska täpselt öelda: võib-olla need vedelevad kusagil, mõned sai ka ära jagatud, osa läks katki... Lillehammeri olümpia esinemiskostüüm on väljas Tehvandi spordimuuseumis, teised seisavad kuskil kapis. Salt Lake’i originaalkava kostüüm oli selline, et püksid võtsin eelmise aasta omad, ja kuna sõitsin kitarrimuusika järgi, siis läksin lihtsalt Stockmanni kaubamajja ja ostsin 300 krooni eest musta T-särgi. Mulle ei ole väga peened kostüümid kunagi meeldinud.»

Millest jäi puudu, et pretendeerida olümpial esikuuikusse?

«Puudu jäi esitusest, artistlikkusest – teise hinde teema. Sain karjääri lõpupoole seda rohkem lihvida, aga päris niisuguseks, nagu see võiks olla, seda siiski ei saanud. Hüpped oleksin suutnud oma kõige paremal päeval esimese kuue tasemel tehniliselt ära teha.»

Ajad muutuvad, kavad ka

Millised on suurimad muutused iluuisutamise üksiksõidus võrreldes teie karjääri tippaegadega?

•    Peamine muudatus on see, et uus süsteem ei soosi riskimist, vaid soosib elementide puhast sooritamist. See oleks mulle väga hästi sobinud.

•    Kuna teine hinne on löödud viieks komponendiks, on kavad läinud elementide vahel oluliselt tihedamaks. Kui «lõigata» 1990. aastate kavadest hüpped ja piruetid välja, jääb peamiselt alles vaid hoovõtt. Ehk kava oli põhimõtteliselt ainult elementide tegemine. Aga kui «lõigata» nüüdisaja kavadest hüpped ja piruetid välja, jääb nende vahele ikkagi kava.

•    Elemendid, v.a hüpped, on läinud mitmekülgsemaks. 1990ndatel oli vaja piruette teha ja tegid lihtsalt midagi ära, mida võib teha ka 10-aastane, ja sellest piisas. Aga nüüd tuleb hüpete ja piruettide vahel samuti vaeva näha.

Ja parimatest parimad on...

Nimetage viimase kümnendi maailma viis parimat meesüksiksõitjat!

Daisuke Takahashi (27),

Jaapan, Vancouveri

olümpiapronks.

Yuzuru Hanyu (19), Jaapan, 2012 MM-pronks.

Patrick Chan (23), Kanada,

viimase kolme hooaja maailmameister.

Jevgeni Pljuštšenko (31, pildil), Venemaa,

Torino olümpiavõitja, Vancouveri ja Salt Lake City olümpiahõbe, kolmekordne maailmameister.

Stéphane Lambiel (28),

Šveits, Torino olümpiahõbe, kahekordne maailmameister.

Kes aitaks alast aru saada?

Kuidas tuleks muuta iluuisutamise hindamist, et see saaks lihtsamaks ja arusaadavamaks?

«Nõus, et süsteem on keeruline ja enamik ei saa aru, kust need punktid tulevad. Aga kui analüüsima hakata, siis on näha, et aastate pikku on hindamissüsteem enam-vähem paika loksunud. Mis minu silma natuke kriibib, on see, et lühikava ja vabakava on nii sarnaseks muutunud. Kui üks on olnud ajalooliselt tehnilisem kava, siis nii see võiks ollagi, mitte et on kaks kava, millest üks on lühem ja teine pikem. Kavatsen selle teema tõstatada Rahvusvahelise Uisutamisliidu inimestega.»

Vaatame lähitulevikku!

Mis koha saavad Sotši olümpial Eesti iluuisutajad Jelena Glebova ja Viktor Romanenkov?

«Kui Romanenkov suudab sõita 24 hulka, on ta väga hästi esinenud. Eelmine aasta sõitis ta MMil ja EMil minu hinnangul üle ootuste hästi (sai vastavalt 22. ja 17. koha), arvestades seda, et Eesti meistrivõistlustel oli ta päris nirus seisus. Aga see, kuidas ta EMil ja MMil end kokku võttis, oli mulle suur üllatus. Et noid tulemusi ületada – ma ei näe seal varianti. Tehniliselt ei ole ta edasi läinud ja esituse poolest samuti mitte, kuigi selle hooaja algul on ta olnud palju parem kui eelmisel aastal.

Glebova (pildil) kohta käib enam-vähem samasugune jutt. Ta on võimeline kordama oma eelmise aasta MM-tulemust, mis oli 16. Ma ei ole teda sel hooajal veel sõitmas näinud, aga olen kuulnud, et esituse pool on tal läinud paremaks. See on tal läinud kogu aeg paremaks sellest ajast, kui ta 2011 Ameerikasse läks. Aga tehniline pool on jäänud maha aastatetagusesse aega.»