Lugejate küsimustele vastab Gert Kullamäe

Rocki korvpallimeeskonna peatreener Gert Kullamäe.

FOTO: Sille Annuk/ Postimees

Tartu Postimehe veebiküljel said lugejad esitada küsimusi TÜ/Rocki korvpallimeeskonna peatreenerile Gert Kullamäele.

1. Mis on olnud viimastes euromängudes Rocki võitude võti?

Hooaeg on poole peal, meeskond on juba kokku mänginud, mängijad on neis mängudes olnud üldjuhul terved, välja arvatud Joosep Toome – mis siin muud ikka on. Oleme praegu mänginud heas rütmis ning võidud on tekitanud mängijates hea enesekindluse. Nii need võidud ongi tulnud. 

2. Kui tõsiselt Gert Kullamäe kaalus Tartust lahkumist poole hooaja pealt, ajal, mil mängud ei sujunud, vigastused kummitasid ning nina näis norus olevat kõigil, kel Rocki särk seljas (või kapiski)?

Jah, oli üks raske hetk küll siin hooaja ühel hetkel. Aga siin pean tänama eelkõige Toomas Kandimaad ja Meelis Pastakut, et nad toetasid mind sel hetkel. Aga oli küll üks raske hetk, jah, sel hooajal. Ma ei tahaks sel pikemalt peatuda, niisuguseid hetki tuleb ikka ette, kui asjad ei suju. Ütleme, et hea on, et kõik on nii läinud nagu on.

 3. On teada, et Aivar Kuusmaa on teie hea sõber. Kas küsite tema käest vahel nõu, kuidas kellegi vastu mängida? Ja kas abitreeneri kohta on pakkumine tehtud? Kumb oli väljakul kõvem käsi? Millal poeg murrab Eesti täiskasvanute koondisse?

 Ei küsi otseselt Aivarilt nõu. Aivar on hea sõber, käime perekonniti läbi, aga tõele au andes, ega me kokku saades enam väga palju korvpallist ei räägi. Siis, kui Aivar oli Kalev/Cramo eesotsas, siis rääkisime küll korvpallist palju. Praegu on neid kokkusaamisi juba vähemaks jäänud, sest mina töötan ju siin Tartus. Kui kokku saame, siis püüamegi mitte niivõrd korvpallist rääkida kuivõrd muust elust-olust. Viskame nalja ja oleme koos perekonniti. Varem oli seda korvpallijuttu muidugi rohkem.

 Ka ettepanekut abitreeneri kohale pole teinud. Need asjad ei sõltu üldse minust. Oleme abitreeneritest küll siin Tartus isekeskis rääkinud. Pärast seda, kui Indrek Visnapuu lahkus, jäi meid, treenereid ju vaid kaks meeskonnaga tegelema, mina ja Kandimaa. Enne oli kolm treenerit, nüüd on kaks. Oleme ikka rääkinud, et peaks keegi kolmas appi tulema, aga sõnadest kaugemale pole see jõudnud. Siin on hästi mitmeid argumente, finantsilisi ja muidki.

 Aivar oli ikka kõva mängumees. Tal olid omad trumbid, mul omad. Niimoodi on raske võrrelda. Mina nii kõvasse klubisse ei jõudnud kui tema. Aga ma arvan, et me koos, kui me olime koos väljakul – nii Eesti koondises kui ka Kalevis –, siis oli temaga hea mängida. Minu meelest me olime päris ohtlik tandem.

 Seda näitab aeg, kas poeg murrab Eesti koondisesse või mitte. Praegu saab ta alles 15, siiani on tal hästi läinud, loodame, et läheb ka edapidi. Eesmärgid on endale ise küll väga kõrged seadnud, loodame, et need tal ka täituvad.          

4. Kas tagantjärgi tarkusena pidanuks Ivan Neljubovi eelmisel aastal koju saatma ja parema mehe asemele otsima nagu tehti sel hooajal Uros Lukoviciga?

 Kõigepealt tuleb öelda, et meie ei saatnud Lukovici koju, see oli tema enda selge valik, et tema tahab siit lahkuda. Mis puutub Neljubovisse... Ega siin ei ole nii, et saadad inimese koju, siin on lepingud ja neid tuleb täita.

 Mina arvan, et Ivan andis endast siin parima – jalg tal kogu aeg liiga tegi ja sellega me arvestasime. Eks ta ise ka lootis, et see läheb tal järjest paremaks. Arvan, et me ei oleks pidanud saatma, miks me oleksime pidanud saatma, ta oli meie meeskonna liige.       
 

5. Kuuldavasti on Rock viimastel aastatel hakanud tõsiselt noortetööga tegelema. Millal võime selle vilju näha?

 Mul on tõesti hea meel, et kui me täna räägime Tartu Rockist, ei räägi me ainult esindusmeeskonnast, vaid ka noortesüsteemist. Arvan, et Rock on siin astunud küll väga häid samme, võrreldes näiteks teiste Eesti korvpalliklubidega. See noortetöö on tähtis ka klubi püramiidi silmas pidades.

 Nüüd on küsimus materjalis. Tänapäeval enam ei lähe kõik lapsed korvpallitrenni, neid valikuid on lihtsalt nii palju. Millal esindusmeeskond saab neid vilju maitsta ... Kui igast aastakäigust tuleks vähemalt üks mängija, kes lõpuks jõuaks Rocki, siis see oleks väga väärt asi. See oli ainuõige samm, et klubis noortetööga alustati ja et mõned klubid liitusid. Ühel tõsiselt võetaval klubil peab kindlasti olema oma järelkasv.             

6. Mis mõte on noorte mängitamisel stiilis - saadame suures edus kolm noort platsile, mehed ei saa isegi oma kohta mängida aga vahet pole - edu on suur. Mingit vastutust samas noortel pole, riski kui sellist pole - mängu ei kaota niikuinii. Kas poleks mõtekam panna üks noor nelja kogenud mängijaga platsile siis, kui mängus veel pinge on? Siis on äkki arengut ka?

 Need asjad nii lihtsalt ei käi, nagu küsija siin mõtleb. Meil on meeskonnas kaks noort meest, Kristen Meister ja Kent-Kaarel Vene, kui Saimon Sutti ka arvestada, siis kolm. Oleme nii kokku leppinud, et kui trennis on kaksteist meest, siis Saimon meie juures ei käi, ta käib oma trennis. Kui meil on vigastuste pärast vähem mehi, siis liitub Saimon meie trenniga.

 Eks igal treeneril on oma käitumismall, omad mõtted-teooriad, kuidas ta liidab meeskonna kokku, kuidas ta noortega käitub. Minu selge mõte on, et nende kahe noore, Meistri ja Vene areng peab sel hooajal tulema eelkõige trennist. See, et nad saavad iga päev mängida endast tugevamate, kogenumate ja paremate meeste vastu, nendele seal kõvasti keha anda, nende elu raskemaks teha – sellel hooajal peab nende areng toimuma nii. Kui neile aga jätkub mänguminuteid teatud mängudes, siis need on kulla hinnaga, ja ükskõik, kas need on mängu lõpus või alguses, nad peavad need ära kasutama.       

7. Olen täheldanud, et kui noored platsile saavad, hakatakse kohe kolmeseid uhama, samas kui kaitse on nagu Sveitsi juust. Kas see on ka teemaks nendega rääkides?

 Mina pole küll aru saanud, et nagu noored platsile saavad, nii hakatakse kohe kolmepunktiviskeid uhama. Minu kui treeneri kreedo on ikka olnud see: alati, kui ma saadan noore mängija platsile, siis saadan ma ta sinna jutuga, et alustada tuleb kaitsemängust. Kui rünnakul tekivad kohad ja võimalused, siis tuleb julgelt mängida ning võimalusel ka kolmeseid visata, kuid oluline on, et ta ennast eelkõige kaitses käima tõmbaks. Nii küll ei ole, et noorele öeldakse: mine kolmeseid uhama.

8. Miks Gert Kullamäe suhtub pealtvaatajatesse ja fännidesse, osalt ka ajakirjandusse, kui lootusetutesse korvpallivõhikutesse. On Delfi otse-eetrissegi öelnud, et "mis ma teile ikka räägin, te niikuinii aru ei saa". Kas peatreeneri nägemuses peab olema miskit väga spetsiifilist nagu kosmoseteadus, kus pole lootustki kõrvalseisjatele asja olemust, põhjuseid ning tagajärgi selgitada või on see ala ikkagi nagu teater, kus publikule peaks pakkuma emotsioone, meelelahutust ning vastama ilma pirinata ka nende "lollidele" küsimustele?

 Minul pole küll kordagi olnud probleeme ei ajakirjanike ega fännidega suhtlemisel, hea meelega seletan neile oma nägemust korvpallist või konkreetsest mängust. Seda juhtumit, mis küsimuses on jutumärkides ära toodud, ma mäletan küll, see oli öeldud Delfi ajakirjanikule Ivar Jurtšenkole. Muidugi naljaga pooleks – alati on ju lihtsam suhelda, kui naljast aru saadakse.

Eestis on grupp ajakirjanikke, kes on minuga koos läbi käinud kogu mu korvpalluritee, juba mängijaajast alates ja nüüd siis treenerina. Kui mina oli noor, olid nemad noored, koos oleme olnud paljudes kohtades, mängusaalides, lennujaamades jne. On juhtunud ka nii, et mitmetes meeskondades, kus olen mänginud, olen olnud kapten – see aga on andnud võimaluse ajakirjanikega rohkem suhelda. Nii on meil tekkinud ka omavaheline huumor. Mina tean neid, nemad teavad mind, need on omavahelised naljad. Ei maksa võtta kõike üks ühele ja nii tõsiselt.

9. Tanel Kurbas tundub olevat teinud võrreldes varasemaga väikese sammu edasi, aga endiselt tuleb tal liiga tihti ette mänge, kus ta on rünnakul suhteliselt väheagressiivne ning pole korvile orienteeritud meelsusega. Kas tegelete ka mängijate personaalse esituse analüüsimisega peale mänge ning rõhutate neile konkreetseid vajakajäämisi, mis tulenevad pigem nende psühholoogilise meelestatuse miinustest?

Ei oleks meil sellist süvapsühholoogilist analüüsi aegagi teha. Tanel Kurbas on sel aastal arenenud, see on selge, kuid tahaks temalt näha rohkem enesekindlust. Ta kahtleb endas, kahtleb liiga, kuigi hea füüsise pealt, mis tal on, saaks ta väga hästi mängida. Mängija peab sellises olukorras ise endaga töötama ja kui ta näeb, et treenerid suhtuvad temasse ja tema töösse soosivalt, see aitabki. Arvan, et see pole ka päris hea, kui keegi kõrvalt hakkab pidevalt mängija psühholoogiaga tegelema, teatud hetkel saab mängija ise küpsemaks ja areneb. Kurbas on minu meelest õigel teel – mida rohkem saad mänguaega, mida enam on õnnestumisi, seda rohkem enesekindlus tõuseb.   

10. Kas Rocki treenerid abistavad mängijaid ka nende individuaalsete oskuste puhul, mis vajavad enim järeleaitamist või on see puhtalt iga mängija enda töö (a la Eicfussi olematu parem käsi, Kurbase kehv pallikäsitluse oskus jne)?

Individuaalsed oskused – see on tegelikult väga pikk teema. Kui meeskond koosneb kogenud mängijatest ning see meeskond mängib kolmes liigas nagu Rock – Eesti liigas, Balti liigas ja eurosarjas –, siis jääb aega individuaalsete oskuste arendamiseks väheks. Lisaks veel sõidud, mida on kõigis kolmes liigas. Minu kui treeneri jaoks on tähtis ka puhkuse moment, et nende mängude ja sõitude vahel saaksid mängijad ka puhata.

Kindlasti saaks neile individuaalsetele oskustele rohkem tähelepanu pöörata, kui meil oleks oma saal, praegu ei ole igal hetkel lihtsalt võimalust saali minna. Seega on sel teemal hästi palju nüansse. Aga kui meil on pikem trenn, siis ma näen, et nii mõnigi mees tuleb varem ja teeb ise. Reaalne elu aga on selline, et meie mängugraafiku juures on sellist individuaalset trenni keeruline teha.  
 

11. Eelmisel aastal jäite mitmel korral silma vahetustega, kus võtsite rünnakul järjest tabanud mehe väga pikkadeks minutiteks pingile puhkama (Veidemani ning Ingramiga juhtus nii korduvalt) ning selle asemel, et peale paari minutit puhkust kutt tagasi saata, tuli mängijal ca 6-8 minutit pingil istuda, kust juba selgelt "jahtununa" senine hoog minetatud oli. Sel hooajal on vahetuste loogika kõrvalvaatajale pisut parema mulje jätnud. Kuidas kommenteerite?

Need vahetused ... alati saab öelda pärast mängu, mis oli õige, mis mitte. Treener ju tunneb oma mängijaid, mis seisus nad on, sellest teadmisest tulevad paljud vahetused. Mina usaldan oma mängijaid, ükskõik, kes nad on. Mul on näiteks mängijatega kindel kokkulepe, et kui keegi tunneb, et ta vajab puhkust, siis ta annab sellest mulle märku.

Meeskond aga peab funktsioneerime tervikuna. Kui teen palju vahetusi esimesel ja teisel veerandil, siis nendega ei võideta ega kaotata veel mänge. Aga mängija saab oma puhkuseminutid kätte ning on kolmandal-neljandal veerandil värskem. Siis, kui otsustatakse võitja ja kaotaja. Pärast viimast mängu Antwerpeni meeskonnaga küsisid ajakirjanikud ka, et kas ma läksin algul vahetustega liiale ning kaotasin rütmi. Jah, kaotasin, aga see ei tähenda, et ma tegin valesid vahetusi. Sa pead need puhkuseminutid meestele leidma, et nad jõuaksid erksad olla ka mängu lõpus.

Vahetused sõltuvad ka meeskonnast. Kui sel aastal on meil meeskonnas 10+2 meest, siis eelmisel hooajal oli 12 ühel tasemel meest, keda oli vaja töös hoida. Sel aastal on koosseis natuke teistsugusem, mis teeb ka vahetuste tegemise natuke teistsuguseks.

12. Kas see, et paljude noorte meistriliiga korvpallurite visketehnika (ja sellest tulenevalt visketabavus), on pehmelt öeldes ebastabiilne, on noortetreenerite tegemata töö või pigem mängija enda tehniliste võimete lagi?

Siin ma ei taha küll vastutust võtta ja hakata siunama noortetreenereid. Ma olen ikka öelnud, et viska, kuidas tahad, peaasi, et sisse viskad.

13. Teie enda visketehnika võimaldas teil praktiliselt igalt positsioonilt viskele pääseda, kuid kui mängijal pikkusega alla 180cm puudub korralik hüppelt vise (leidub ka Eesti koondises), siis kas seda kompenseerib ainult mängujuhiks olemine ja pigem viskamise vältimine?

 Igal mängijal on oma plussid ja miinused. Kui oled lühike, siis pead millegagi seda kompenseerima: kes on kiire, kel on hea platsinägemine, kel hea kaitsevõime ... Tänapäeval on korvpallis raske läbi lüüa, kui sul pole oma kindlat trumpi, millega meeskonnale kasulik olla. 

14. Miks tehakse nägu, et karika võit on pigem hea treening. Samas kekutamiseks kõlbab küll. (näiteks Tarvase Andres Sõber). Kas see ei ole mingil moel fännide petmine? See eri linnades korraldatav kossu mitme päevane pidu peaks ju eeskujuks olema noortele finalistidele.

 Kui minnakse platsile, siis minnakse ikka mängima ja võitma. Aga neid mänge ja liigasid on nii palju, et olgem ausad, meeskonna eesmärgid ja suuremad sihid on seatud muude sarjadega kui karikavõistlused. Kui juba oled väljakul, siis loomulikult mängid kogu jõust, kuid eesmärgid on mujal liigades. Nii on ka teistes riikides karikavõistlustega lood. See aga ei tähenda, et vaevalt keegi suhtub karikavõistlustesse üleolevalt. Viimased karikavõistlused ju näitasid, et kui publik on saalis ja elab võimsalt kaasa, siis antakse ka platsil vihaselt. Aga jah, spetsiaalselt selleks võistluseks tõesti ei valmistuta.     

15. Iga aastaga kogub NBAs ja eriti selle tütarliigas järjest enam populaarsust nö. statistikal põhinev korvpall: keskpositsioonivisete sisuliselt vältimine, teadlikult kolmepunktivisetele ning lay-upidele rõhumine, erinevate +/- näitajate kasutamine, minutipõhine statistika mängupõhise asemel ning palju analoogset. Kas üldse/ kui palju kasutatakse Rockis sellist numbrilist analüüsi? Mänguplaanis, mängijate hankimisel?

 Me vaatame ja arvestame mitmesugust statistikat. Näiteks vastaste mängu analüüsimisel: kes viskab kahepunktiviskeid, kes kolmeseid, kes on lauavõitluses aktiivne jne. Samuti vaatame seda mängijate hankimisel. Eriti välismängijate puhul, sest oma mängijaid tunneme niisamagi. Vaatame statistikat, aga näiteks uurime ka meeskonna mänedzmendilt, mis inimesega on tegu, kuidas sobib kaaslastega jne. Aga jah, kasutame ka statistikat, see on tänapäeva profikorvpalli üks elementaarne osa.

16. Pange kokku oma nägemuse järgi Eesti vilemeeste top 3.

 Ma ei hakka nende küsimuste juures küll nimesid välja tooma. Vilemehi meil on, nii nagu mängijad ja treenerid, arenevad ka nemad. On ju meil ka vilemehi, kes käivad vilistamas rahvusvaheliste liigade mänge, seegi näitab midagi. Aga las nad ise järjestavad ennast.

17. Reastage palun oma Eesti korvpallitreenerite top 5.

 Sama seis, ka siin ei hakka ma kedagi ritta panema. Treenereid on ju mitmesuguseid, neil on erinevad käekirjad, erinevad mõtted, erinevad arusaamad mängust, erinevad kogemused.

 18. Kas TÜ/Rock plaanib oma noorte arendamise eesmärgil meistriliigasse tuua ka teise võistkonna, kus ei ole välismängijaid ning eesmärgiks on oma klubipüramiidile väljundit anda?

 See küsimus on rohkem suunatud klubi juhtidele. Ehk peab veel aega minema, siis, kui meie oma klubi poisid saavad vanemaks. Klubi juhid tegelevad sellega, millal see aga teoks saab, eks seda näita aeg.

19. Kas praegusest meeskonnas on mehi, kes ise plaaniväliselt saalis käivad ja ise trenni teevad?

 Jah, on. On. Treenerina teeb see mulle vaid heameelt, et meeskonnas on mehi, kes seda teevad. Kes käib ise kangiruumis, kes saalis, kui ajad seda võimaldavad. See on hea teadmine treenerile.

20. Kas Rockil on piisavalt treeningvõimalusi ja saaliaegu?

 On. Meil on tegelikult Eesti meistriliiga meeskondadest kõige paremad treeningutingimused. Kõik on siin käe-jala juures: korvpalliväljak, maneez, jõusaal, staadion, saab ka maastikule jooksma minna. See kõik on väga oluline, nii ei lähe aega tühja erinevate kohtade vahel sõites. Muidugi, saali me jagame, ka võrkpallimeeskond kolis nüüd siia, kuid me saame nendega väga hästi läbi. Kui on normaalsed inimesed, saab alati kõik asjad aetud.

21. Küsimus puht emotsionaalses, mitte majanduslikus mõttes: kas Rockil võiks olla oma päris saal, 3-4000 pealtvaataja kohaga?

 Emotsionaalsele küsimusele tuleb ka emotsionaalne vastus. Minu jaoks oleks see unistuste täitumine, kui ma saaks Rocki peatreenerina astuda Rocki areenile. Tegelikult väärivad Rocki fännid, Tartu inimesed 3000-3500 kohaga korvpallihalli, muidugi väärivad. See teeks paljud asjad poole paremaks ning annaks edasisele arengule olulise tõuke. Need, kes on seda asja aastaid ajanud, ka nemad väärivad seda, et ükskord selline areen – just 3-3,5 tuhandele pealtvaatajale – Tartusse tuleks.

Üksikutel õhtutundidel ma isegi vahest unistan, et mis värvides see hall on, kus on õlleputka või saiakiosk, kus on treenerite ruum jne. Unistada ju tohib. Unistan, et äkki olen isegi siis veel Tartus, kui see asi ükskord teoks saab. Korvpall Tartus väärib seda – oma selget, mõnusat, hubast areeni.

 22. Tundub et lõpuks on saadud üle mitme aasta hingega mängiv meeskond kokku. Meestel tundub olevat klappi, hingestatus on hea ja koostöö sujub. Küsiks siiski sedasi, et kas pöörate tähelepanu ka meeskonna psühholoogilistele teguritele ja meeskonna häälestamisele. Sest olen päris kindel et eelmisel hooajal jäi nii mõnigi võit selle taha, et mehed polnud psühholoogiliselt häälestatud. Tihtipeale ongi korvpallis kaalukeeleks see, kuidas mehed on psühholoogiliselt ette valmistatud. Kui oluliseks peate meeskonna psühholoogilist ettevalmistust enne mänge? Kuidas see Rockis käib?

 Eks igal treeneril on oma nipid, kuidas ta suudab meeskonda toonuses hoida. Olen ikka ja jälle sellele mõelnud, näiteks on Kalev/Cramo vahetevahel kasutanud Peep Vainu abi. On olnud ka meil mõtteid kasutada teatud hetkedel spordipsühholoogi abi. Siiani on see tegemata jäänud. Kõigile see kindlasti ei mõju, kui seda kasutab mõni individuaalalade sportlane, siis ma usun seda rohkem kui meeskonna puhul. Mõtteid on olnud, aga siiamaani pole kasutanud, siiani olen lootnud selles küsimuses enda peale.

 23. Kuidas kommenteerite hetkel väga aktuaalset stipendiumide teemat? Teada on, et maksuamet on paljusid klubisid kontrollimas/trahvimas, kas see on teie arvates tippkorvpalli (tippspordi) surm?

 Jätaks selle küsimuse neile kommentaarida, kes sellega iga päev tegelevad. Loodan siiralt, et tippsport ei kao. Nii nagu vaadatakse noortetreenerite asja, nii peaks vaatama ka tippsporti – mõlemad on ühe arengu osad. Milleks me siis noortega tegeleme, kui tippsporti enam poleks. Loodan, et mõistus võidab. 

 24. Kõigepealt tänusõnad, et olete selleks aastaks komplekteerinud meeskonna, mida ei ole viimased 3-4 aastat olnud ja mida Tartu fännid tõesti väärisid. Küsiksin seda, et kui pärast käimasolevat edukat hooaega tekib juurde sponsoreid ja suureneb eelarve, kas järgmine aasta võiks näha Tartu Rocki ka Eurocupi sarjas? Palju edu ja paugutage edasi!

 Praeguseks on uued sihid mõnevõrra kõrgemad, kui hooaja alguses. Kui need 80...100% täituvad, siis kas on võimalik säilitada võistkonna tuumik? Kas on plaanis järgmisele hooajale vastu minna samade leegionäridega või on juba luubi all mõned uued? Kas olete kaalunud võimalust teha Augustas Peciukeviciusele lepingu uuendamist, sest on ju mees üks meeskonna vedureid? Kas plaanite järgmiseks hooajaks praeguse toimiva tuumiku säilitada nagu seda tegi sel hooajal Kalev? Mõtlen eriti mängijaid nagu Simpson, Peciukevicius, Talts, Dorbek jne.

Need on küsimused eelkõige Rocki mänedzmendile. Kuid nii kaua, kui mina olen korvpallis olnud, ega siin suurt kindlustunnet pole, et saaks pikemaaegseid plaane teha. Treenerina on sellest siiralt kahju, ka mina tahaks teha kaugemaid plaane, kuid reaalsus on ikkagi ühe aasta pikkune. Hästi õrnal jääl käimine on see Eesti klubide sport ja korvpalliklubide sport. Võrreldes kasvõi Lääne klubidega, kellega meile ikka meeldib ennast võrrelda.

Aitäh kõigile küsijatele küsimuste ja Gert Kullamäele vastamise eest!

Tagasi üles