Leedukad veavad Rocki rongi ülesmäge

Rocki leedulastest võõrmängijad Augustas Peciukevicius (paremal) ja Vilmantas Dilys tõusevad koos meeskonnaga aina kõrgemale tasemele. Enda sõnul teevad nad vaid seda, mida neilt nõutakse, ning ei pea ennast teistest mängijatest tähtsamaks.

FOTO: Margus Ansu

See väike leedukas on suurepärane ja see uus ka, kes seal keskel on. Kui nii edasi läheb, siis nad võivad ükskõik keda võita, õhkas kirjanikust korvpallisõber Mart Kivastik detsembris, kui Rock oli võtnud järjekordse eurosarjavõidu.

«Väikese leeduka» all pidas Kivastik silmas 192-sentimeetri pikkust Augustas Peciukeviciust (22) ning see uus «seal keskel» oli loomulikult äsja Rockiga liitunud 208-sentimeetri pikkune vasakukäeline keskmängija Vilmantas Dilys (26).

Möödunud nädala teisipäeval viskas neist esimene Belgia klubi vastu 24 punkti ning Dilys lisas 20. Nemad kaks olidki ülipingelises võidumängus Rocki suurimad punktitoojad. Suurepärase esituse tulemusena valiti Rocki mängujuht Peciu-kevicius EuroChallange’i sarja möödunud nädala sümboolsesse viisikusse.

Pea kogu oma elu Kaunases elanud Peciukevicius ning Vilniusest pärit Dilys ei ole siiski ise nõus väitega, et nendest on kujunenud Rocki liidrid.

«Korvpall pole kergejõustik, kus sa jooksed üksinda. See on meeskonnamäng ning iga mäng on erinev,» lausub Peciu-kevicius.

Oma jutu kinnituseks toob noor mängujuht Samaaras peetud võidumängu, kus ta viskas üheksa punkti. Seevastu Janar Talts, Gert Dorbek, Timo Eich-fuss ja Dilys kogusid kõik kahekohalise punktisumma. «Meil pole nii, et kaks on teistest paremad. Meeskonnas on seitse-kaheksa kutti, kes kõik võivad väga hästi mängida,» ütleb ta.

Korvpall on jumal

Peciukevicius alustas korvpalliga seitsmeaastaselt, kui isa ta käekõrval trenni viis. «Ma ei mäleta, kas ma tahtsin või mitte, aga nii see läks. Leedus mängivad ju kõik korvpalli,» ütleb pere ainukese lapsena üles kasvanud Peciukevicius ning noogutab ütluse peale, et korvpall on Leedus nagu jumal.

«Võib vist öelda küll nii,» naerab Rocki mängujuht, keda meeskonnakaaslased hellitavalt Augustiks kutsuvad.

Dilys lükkab aga naljatades ümber levinud arusaama, et Leedus ongi vaid üks spordiala. «Nüüd on kaks. Teine on ujumine,» lausub ta ning viitab imelapsele Ruta Meilutytele, kes võitis kaks aastat tagasi Londoni olümpiamängudel vaid 15-aastasena kuldmedali.

Ujumine on seetõttu saanud Leedus tõesti palju tähelepanu, kuid korvpalliga seda võrrelda ei saa. Välisklubides mängivaid eestlasi saab vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, leedukaid seevastu leiab üle kogu maailma. Seetõttu pole ka imestada, et Peciukevicius ja Dilys teineteist enne Rocki tulekut peaaegu ei tundnudki.

«Ma teadsin Augustast kui mängijat, aga isiklikult ei tundnud,» lausub Dilys. Mõlema mehe «maaletoojaks» võib kaudselt nimetada praegust Žalgirise abitreenerit Priit Venet. Just Vene noppis Peciukeviciuse möödunud aastal Pärnusse ning rahalistesse raskustesse sattunud Nevežisest lahkuda soovinud Dilyst soovitas Rockile samuti tema.

Emakeel aitab

Peciukevicius näitas head mängu juba hooaja alguses, aga Dilyse tulekuga hakkas kogu Rocki vanker hoogsalt ülesmäge kulgema.

«Nüüd saame mängida sellist mängu, mida püüdsime juba Uroš Lukovici ajal, aga Uroš oli täiesti teist tüüpi mees,» märgib Peciukevicius ning peab eelkõige silmas kiiremat mängutempot.

Kaasmaalase tulek on toonud teisigi plusse. «Meeskonnakaaslastega räägime inglise keeles, aga nüüd saan kasutada ka oma emakeelt,» lausub ta.

Dilyse sõnul annab see platsil olles suure eelise. «Nii saab palju täpsemalt ära seletada, mida mina tahan temalt või tema minult. Mõnikord on selleks ainult paar sekundit aega ja võib-olla inglise keeles ei saagi kohe aru. Aga leedu keeles mõistad kohe. See teeb platsil suhtlemise palju lihtsamaks,» selgitab Dilys.

Rahvuskaaslane samas meeskonnas annab leedukatele võimaluse rääkida rohkem ka Leedu asjadest.

«Näiteks kui loeme mingeid uudiseid, siis saame üheskoos nende üle arutleda,» märgib Peciukevicius ning muigab koos Dilysega, kui nimetada majandusminister Juhan Partsi nime.

Nõndanimetatud «Leedu jobude» skandaal jätab mehed siiski külmaks. «Muidugi teame seda, aga ma ei huvitu poliitikast. Mul pole selle kohta oma arvamust, sest ausalt öeldes ei hooli ma sellest,» tunnistab Dilys.

Aga seda, et leedukad eestlaste üle aegluse pärast nalja viskavad, teavad mõlemad vägagi hästi. «Ma ei tea, kust see tulnud on, aga mäletan seda juba lapsepõlvest saadik. Olin pisike poiss, kui juba sellised naljad liikusid. See pole meie generatsiooniga tekkinud,» muigab Dilys ja ei jäta lisamata, et naljal on oma tõetera sees.

Vastuseks alati «ei»

Teist aastat Eestis mängiv Peciukevicius oskab eesti keeles lugeda juba sajani ning teab palju teisigi sõnu. Sealhulgas ka neid, mis trükimusta ei kannata.

«Aga kui ma lähen poodi ja keegi tuleb mult midagi küsima, siis ma vastan alati «ei». See töötab väga hästi. Mind jäetakse kohe rahule,» naerab ta.

Oma vähese vaba aja veedavad nad enamasti internetist uudiseid lugedes või kodustega suheldes. Mõnikord vaadatakse meeskonnakaaslastega ühiselt Euroliiga kohtumisi või mängitakse videomänge. Nende tavapärane kodune söök on kana riisiga või pasta ning lemmiksöögikohad Tartus La Dolce Vita ja BabyBack.

Eesti ja Leedu võrdlemisel suuri erinevusi nad ei leia. «Meie elu pole väga muutunud. On treeningud, on mängud ja vabad päevad. Nii nagu igal pool. Ainult erinevad linnad ja inimesed. Aga inimesed on siin normaalsed,» kirjeldab Dilys, kes teadis varem Tartust vaid ülikooli.

«Kui elaksin Hiinas, siis oskaks paremini võrrelda, aga siin on elu nagu igal pool Euroopas. Eriti Balti riikides,» lisab Peciu-kevicius.

Klubide võrdluses leiavad nad siiski rohkem erinevusi. «Pärnus tegin rohkem individuaalset tööd, sest meeskonna treeningud olid seal hoopis kergemad,» toob Peciukevicius näite ning kiidab siinseid tingimusi. «Tartus on meie jaoks kõik tehtud: meditsiiniline pool, taastumine, treenimisvõimalused. Me ei pea muretsema kõrvaliste asjade pärast ja saame keskenduda mängule.»

Samamoodi märgib ka Dilys. «Siin on tõesti kõik suurpäraselt korraldatud. Ikka palju paremini, kui oli Nevežises,» tunnustab ta Tartu klubi.

Kiidusõnu jätkub neil ka Tartu publikule. «See annab mängijale emotsionaalselt palju juurde, kui rahvas tulihingeliselt kaasa elab. See annab energiat, eriti siis, kui tunned ennast väsinuna,» märgib Peciukevicius.

Kõiki tuleb võita

Küsimusele, kui kaugele Rocki rong tänavu sõita võiks, lausub Dilys talle omase enesekindlusega, et eesmärk on eurosari ära võita. Selle ütles ta välja juba Tartusse tulles ning see eesmärk pole muutunud. «Ei saa olla õnnelik üksikute võitude üle. Me peame võitma kõiki. See on meie töö,» lausub ta.

«Kui õnnestub eurosarja kodumängud ära võtta, siis peaks edasipääs olema kindlustatud,» lisab Peciukevicius. Tema sõnul hoiavad meeskonnas kõik kokku ja see loob eelduse ka headeks esitlusteks. Uus proovikivi on Rockil juba sel teisipäeval, kui kohtutakse Rumeenia klubiga.

Leedulaste senised esitlused on pannud paljusid arvama, et nii Dilysel kui ka Peciukeviciusel peaks varsti lahti olema ka Leedu rahvuskoondise uks, kuid ise on nad teist meelt. «Minule ei hakka rahvuskoondisest küll keegi helistama, aga Augustasele ehk küll,» lausub Dilys.

Kaheaastase lepinguga Rocki palgatud Peciukevicius jääb samuti tagasihoidlikuks, kuid näha on, et see mõte teda ükskõikseks ei jäta.

«Ma ei usu eriti. Leedu rahvusmeeskond on nii kõrgetasemeline. Kui me võidaks Rockiga kõik sarjad, siis ehk tõesti, aga praegu pole ma sellele mõelnud,» lausub ta.

«Kui küsida, kas ma tahaksin viie-kuue aasta pärast mängida Euroliigas või Leedu koondises, siis muidugi. Aga et ma võiksin juba järgmisel suvel edasi liikuda, siis seda mitte. Tuleb ikka jääda realistiks,» lausub «väike leedukas».

Tagasi üles