/nginx/o/2014/02/04/2795016t1h0a7e.jpg)
Dopinguvastane võitlus on tõhus vaid siis, kui iga riik paneb sinna palju raha ja tööd, leiavad maailma spordijuhid ja Rahvusvaheline Antidopingu Agentuur (WADA). Paraku on Eesti dopinguküttide eelarve vaid kümme protsenti vajaminevast, seega loodetakse heale ennetustööle ja õnnele, et meie sportlased on piisavalt ausad.
Norra Antidopingu endine töötaja Mads Drange kirjutas skandaalses raamatus «Suur dopingubluff», et ei alaliidud ega Rahvusvaheline Olümpiakomitee ole huvitatud võitlusest keelatud ainetega. Teste, eriti võistlusväliseid teste, tehakse vähe. Edasise arutelu käigus selgus, et põhilise töö peaks ära tegema riiklikud dopingukütid, kuid selleks ei jätku neil raha.
Drange leidis, et ka Norras tuleks antidopingu eelarvet suurendada kolm korda, alles siis võiks rääkida edukast võitlusest tänapäevase pahega spordis.
Norra Antidoping saab igal aastal kulutada 2,6 miljonit eurot, selle summa kolmekordistamine tähendaks 7,8 miljonit. Mis on Eestil kõrvale panna? Arvestades, et meil on elanikke Norraga võrreldes neli korda vähem, peaks Eesti Antidopingu (EA) eelarve olema 650 000 ja kerkima kahe miljoni euroni.
EA juhatuse liige Kristel Berendsen tunnistab, et nende käsutuses on kõigest 200 000 eurot. Raha tuleb riigi eelarvest, EOKst, lisa küsitakse hasartmängumaksu nõukogust ja kultuurifondidest. Samas olla summa iga aastaga suurenenud, kuid mõistagi jääb raha ikka väheks. «Peame katma palju valdkondi – testimine, teavitamine, ennetamine, dokumentide tõlkimine-trükkimine... Kuna äsja võeti vastu uus WADA koodeks, kulub meil ainuüksi selle tõlkimiseks viiendik eelarvest. Küll aga saame tänavu palgata hariduse ja koolituse projektijuhi.»
Antidopingu peamine ülesanne on siiski testimine. «Alaliidud tellivad meilt testimist harva ja väikestes kogustes,» kurtis Berendsen. «Eks neilgi ole vähe raha ning oluline hoopis muu. Sestap langeb kontrollitöö meie õlgadele. Põhiliselt teeme võistlusväliseid teste. Ühele proovile kulub 300–500 eurot, tahad uurida teatud dopingaineid – näiteks EPOt – tuleb maksta lisa. Proovime kokku hoida, kust võimalik.»
Berendsen tunnistas, et tal on kade vaadata teiste rahvuslike antidopingu agentuuride eelarveid. «Kui saaksime summat suurendada poolegi võrra, töötaksime märksa tõhusamalt. Olümplasi ja tippe suudame praegugi enam-vähem kontrollida, kuid näiteks pallimänge me väga katta ei jõua. Testida tuleks jõudsalt ka noorsportlasi ning asjaarmastajaidki.»
EOK president ja EA nõukogu liige Neinar Seli tõdes, et üks asi on rahapuudus, kuid ka inimesi, kes suudaks ja tahaks dopingukontrollija tööd teha, napib. «Üritame eelarvet järk-järgult suurendada, kuid tegelikult peaks raha tulema riigi eelarvest, sest nii säilitaks antidoping oma sõltumatuse ja riik saaks näidata, et on huvitatud spordi puhtusest.»
Seni kuni raha pole piisavalt, tuleb teha teavitustööd ning loota, et Eesti sportlased mängivad ausat mängu.
/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)