Olümpiablogi: Tšiili, Paraguai ja Taiwan on Eestist kõvemad talispordimaad

Paraguai saatis Sotši vaid ühe sportlase, vigursuusataja Julia Marino, kes sai 17. koha ja pani kogu Eesti koondisele pika puuga.

FOTO: Jae C. Hong/AP

24. VEEBRUAR

Selleks, et mõista, kuhu Eesti talisport on langenud, tuleb vaadata, mitmenda koha me Sotšis riikide seas saime, arvestades parimat individuaalvõistluse kohta. Ei saa öleda, et me oleme (tali)spordimaa, kui Brasiilia, Tšiili ja isegi Paraguai meile pika puuga panevad. Eesti koht on 51., osalejaid 88.

Küsimus pole medalites vaid kõrgetes kohtades. Uus-Meremaa näiteks jäi Sotšis autasuta, kuid kui sa saadad starti 18 sportlast, kellest suisa 12 mahub esitosinasse ning tuled koju kohtadega 4., 5., 6., 7., 7., siis pole tulevik ju väga ähmane.

Niisiis paremusjärjestus. Esmalt 26 medali võitnud riiki. Seejärel parimate kohtade järgi:

Uus-Meremaa 4. koht.

Bulgaaria 5.

Taani 6.

Hispaania ja Ungari 7.

Iirimaa 9.

Aserbaidžaan 12.

Tšiili 13.

Belgia ja Brasiilia 14.

Leedu 16.

Paraguai, Uzbeki ja Rumeenia 17.

Andorra 18.

Filipiinid, Iisrael ja Gruusia 19.

Argentina 20.

Liechtenstein ja Monaco 21.

Türgi 22.

Taiwan ja Kreeka 23.

Eesti 24.

Esimese poolesaja sekka me ei pääsenud, kuid tervelt 37 riiki jäi Eestist tahapoole. On, kuhu kukkuda.

PÜHAPÄEV, 23. VEEBRUAR

Sotši olümpia võiks pakkuda lõpupeol mõne muusikalise üllatuse. Avamisel, kui Venemaa koondis sisse marssis, oli taustaks laulnud lesbibändi Tatu OK, aga ei enamat. Ehk näeme lõpetamiel midagi ägedamat, Mašina Vreminit, Akvariumt, Kinod, hauatagust Vladimir Võssotskit näiteks.

Siinkohal siinkirjutaja viis võimsamat muusikaelamust olümpiamängude ava või lõputseremooniatelt.

5. Freddie Mercury ja Montserrat Caballe. «Barcelona», Barcelona 1992, avatseremoonia

Kahjuks oskas Freddie Mercury – sama geniaalne kui Caballe – rikkuda oma renomee... Ei-ei, mitte sellega, millega enamus arvab, vaid diskondusega. Queeni neli esimest albumi olid fantastilised, sealt edasi läks kommertsiks. Ent duett Caballe'ga annab aimu Mercury tegelikust palgest.

4. Jimmy Page ja Leona Lewis, «Whola lotta love», Peking 2008, lõputseremoonia

Sa võisid Pekingi mängude lõpetamisel oodata pigem Mao Zedongi ülestõusmist (anti)kristusena, kuid mitte Jimmy Page'i ja briljantset Whola lotta love'i naisterahva esituses. Led Zeppelin on suurim! 

Eriauhind: Miša lahkumine, Moskva 1980 lõputseremoonia

Enne esikolmiku väljakuulutamist eriauhind kõige emotsionaalseima laulu eest. Kommunistlik ja brežnevlik, Afganistaanis sõdiv Venemaa küll, aga pala on hell ja hetk südamlik.

3. John Lennon, «Imagine», London 2012, lõputseremoonia

Kui John Lennon Londoni olümpiastaadioni ekraanidele ilmus, publik vakatas: ta on siin, ta on teispoolsusest naasnud, vähemalt hetkeks.

2. K.D. Lang, «Hallelujah», Vancouver 2010, avatseremoonia

Vancouveri mängude avatseremooniast jäi meelde vaid «Hallelujah». Sest see oli võimas.

1. Slim Dusty, «Waltzing Matilda», Sydney 2000, avatseremoonia

Slim Dusty, 73 aastat vana, ja Austraalia mitteametlik hümn on iseenesest südantrebivad, aga kui Waltzing Matildat laulab kaasa terve staadionitäis rahvast ning sa oled keset seda vaimustust, siis saad aru, kui äge on rohelinee manner ja selle rahvas.

Jaan Martinson, Sotši

LAUPÄEV, 22. VEEBRUAR

Ühega on Sotši ülejäänud olümpiatele võimsalt ära teinud – maskotiga. Moskva mängude Miša karv on nüüd, 34 aastat hiljem, kui ta Sotšit esindab, vanadusest hallikasvalge, kuid samas on karu muutunud muhedamaks. Maskott Miša populaarsus on sedavõrd suur, et olümpiapargis tuleb tema soetamiseks seista mitu tundi järjekorras.

Viimastel olümpiatel, kuni Sotšini, on käinud tõsine heitlus selle nimel, kes loob õudsema maskoti. Riigi parimad kolekunstnikud andsid endast parima, loomaks elukaid, kellega saab edukalt lapsi mannaputru sööma hirmutada: «Kui taldrik tühjaks ei saa, tulevad Athena ja Phevos ning viivad su minema!» Nood kaks mainitud on Ateena mängude maskotid, kel kaks suurt jalga all, kolmas pea asemel, ja seelikud seljas. Maskoti saamiseks torkas Torino kustukummile käed-jalad külge, Vancouver valmistas kolm arusaamatut nutsakat, London aga kaks krabisõrgadega kükloopi, kellest lapsed hirmuga ­eemale hoidsid.

Miša seevastu on lahe, mõnus ja kallistamisväärne. Spordiga pole kõhukal karul ilmselgelt juba aegu mingit pistmist olnud, ka tema pilk on sõbralikult hägune, nagu oleks tehtud sada grammi ja teinegi.

Ühesõnaga, mägedest sai alla olümpiaparki tuldud eesmärgiga soetada kaks ühikut karu, üks kummagi lapselapse jaoks.

Õitsev kapitalism eeldab, et kui on ostja, on ka kaup. Paraku otsustati Sotšis pakkuda publikule pisut nostalgiat – fännikaupa müüakse ühes hiiglaslikus hoones, mille ukse taga lookleb hiiglaslik saba. Uks samas on suletud. «Meil on obed, lõuna,» selgitab vabatahtlik. «Avame tunni aja pärast.»

Tund hiljem on saba lõpp silmapiiri taha kadunud ning selgub, et kaupluses pildistada niikuinii ei saaks, sest keegi Aleksei peab kõrval olema. Aleksei on aga ära ja laekub paari tunni pärast. Kui laekub.

Ent olümpiapargis on veel üks karumüügikoht – pisike treiler, kuhu inimesi lastakse jaopärast, sest üle kümne sinna ei mahu. Neiu hõikab järjekorrale: «Arvestage, et olümpiakindaid siin pole, nokatseid pole, märke pole, Venemaa koondise vorme pole.»

«Aga mida on?»

«Olümpialogoga kohvitasse.»

«Laiendage siis sortimenti.»

«Meie asi pole laiendada, vaid publiku tuju üleval hoida.»

Tont nende nokatsitega, peaasi, et karu saaks. Aga ei saa. Mišat eraldiseisvana ei müüda. Kui, siis koos jänese ja leopardiga. Nagu omaaegne Brežnevi pakike – iga tualettpaberirulliga said kaasa raamatu «Väike maa».

Niisiis karutu värk. Jaht jätkub.

Jaan Martinson, Sotši

NELJAPÄEV, 20. VEEBRUAR

Teatavasti oli esmalt talvesõda. Siis, kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit otsustas 1939. aastal endale järjekordse vabariigi tekitada. Aga ei õnnestunud, said tappa, või õigemini, lõppes sõda viigiga. Niivõrd-kuivõrd. Soome pidi loovutama Karjala. Ilmasõja lõpus toimus Jätkusõda, kus Soomel väga hästi ei läinud, aga rahuldavalt. Taas viik, võib öelda.

Tegelikult kasutati pärast Sotši olümpia hokiturniiri veerandfinaali, kus Soome 3:1 Venemaad loputas, sedavõrd palju sõjalisi termineid, et mäng tuleb lugeda teiseks Jätkusõjaks.

Soome fännid olid võidust sedavõrd hullunud, et purskasid välja Talvesõja-aegse hüüdlause, kuid veidi kaasaegsemas tekstis, vahetades mortaalse termini «surm» veidi sportlikuma vastu.

«Ainus hea ryssä on kaotanud ryssä!»

Siis algasid venelaste kogupaugud omade pihta.

Magnitogorskilased õnnitlesid esmalt linna KHLi meeskonnas mängivaid soomlasi vapruse eest ning siis lajatasid: «Kui meie isad ja vanaisad oleks Stalingradi all sama haledad olnud...»

Lõpuks tõmbas skandaalne poliitik Vladimir Žirinovski paralleele just talvesõjaga: «Kui analüüsida Soome mängu, siis nende edu tagas just vihkamine ja viha. Soomlasi on kasvatatud venelasi vihkama. Viha juured asuvad 1939. aasta Talvesõjas. Just see paneb soomlased võitlema.»

Nagu näha ongi sport sõja kaasaegne vorm. Tea, kas nüüd oleks Soomel õige aeg nõuda tagasi Talvesõja järel loovutatud Karjala alad?

Jaan Martinson, Sotši

KOLMAPÄEV, 19. VEEBRUAR

Eesti olümpiakoondis on noor ja loodetavasti ka perspektiivikas. Aga kuidas see noorus võistlusrajal välja näeb ehk siis, kui kõvad ollakse võrreldes eakaaslastega?

Oma vanuseklassis on Eesti suurim staar 17-aastane Kristjan Ilves, noorim kahevõistleja Sotšis. Sama sünniaasta on ka tšehhil Tomas Portykil, kuid tema on sündinud kaks kuud varem. Nagu näha, vanus maksab, suure mäe võistlusel oli Portyk meie mehest nõks parem, kohad vastavalt 25. ja 34. Samas pole seis hull ka Han-Hendrik Pihol, sest kui olnuks kavas võistlusklass 1993. aastal sündinutele ja noorematele, saanuks ta neljanda koha.

Laskesuusataja Kalev Ermits on sündinud 1992. aastal. 20 km distantsil sai ta 70. koha, kuid omavanuste seas kolmanda. Temast kiiremad olid 11. koha saanud aasta noorem norralane Johannes Boe ning 30. kohaga lõpetanud venelane Aleksander Loginov.

Johanna Talihärm (1993), kes sai laskesuusatamise sprindis 48. koha, jäänuks omavanuste konkurentsis esimesena poodiumilt välja, neljandaks. Võitnud saanuks 27. koha saanud austerlanna Lisa Theresa Hauser.

Murdmaasuusatajatel nii hästi poleks läinud. Raido Ränkel suusakoondise pesamuna, (1990) sai 15 km klassikasõidus 61. koha, temavanuseid ja nooremaid lõpetas eespool aga suisa 17, parimana kaks aastat noorem soomlane Iivo Niskanen neljandana.

Jaan Martinson, Sotši

ESMASPÄEV, 17. VEEBRUAR

Eilsest õhtus hakkasid asjad nässu minema. Suusastaadionil polnud lugu pärast meeste teatesõidu lõppu veel lootusetult hull – udu alles liikus mööda mäekülge üles – kuid tund hiljem kattis juba kõrvalasuva laskesuusakeskuse ning õhtune võistlus tuli edasi lükata. Selgus, et Venemaa pole kõikvõimas ning Vladimir Vladimirovitš Putin pole võimeline ilma käsutama, nagu tegi seda omal ajal Leonid Iljitš Brežnev.

1980. aasta Moskva olümpia toimus kenas päikesepaistes väidetavalt seetõttu, et pilved tühjendati enne Nõukogude Liidu pealinna kohale jõudmist, «külvates» sinna niinimetatud meteorakettide abil kemikaale, mis vallandasid vihma enne õiget aega ja hajutas pilved. Moskva ümbruses sadanud mängude ajal, mis hullu.

Udu vastu rakette paraku pole, seega tuleb võistlusi edasi lükata. Kaua udu püsib, pole teada, vähemalt ei ole selle hajumise prognoose välja käidud.

Tegelikult kimbutab laskesuusavõistlusi, mis udu tõttu ära jäid, hoopis tõsisem probleem – jätkuvad soojakraadid. Lumi ei võta soola, mis selle peaks kõvaks tegema, enam vastu. Sestap jäeti Sotši murdmaa ja laskesuusakeskuses ära hommikused treeningud ning töölised üritavad rada lõplikust pehmenemisest päästa.

Taaskord kuulutab vanasõna – narri ilma ükskord, ilm narrib üheksa korda vastu – tõde.

Jaan Martinson, Sotši

LAUPÄEV, 15. VEEBRUAR

Sotši olümpial toimub kaadri taga nii mõndagi, millest mängude pressiteenistus mõnuga teada annab. Allpool mõned killud.

Norra jääkeeglimeeskonna pükstega on jama. Mitte seetõttu, et need naljakad välja näevad – kirevad, Norra lipu värvides – vaid et valmistajafirma, mille logo pükstel välja paistab, pole Rahvusvahelise Olümpiakomitee koostööpartner.

Rahvusvaheline Jääkeegli Liit teatas, et vastutab jäähallis toimuva eest ning mängides võivad norralased pükse kanda. Väljaspool halli aga tekivad probleemid.

Ennetamaks probleeme, marssis Norra jääkeeglitiim pärast mängu õue aluspükste väel ja lasi endast mõistagi pilti teha – no ei saa õrna huumorit raisku lasta minna.

ROKi pressišeff Mark Adams teatas seepeale, et neid ei huvita püksid vähimalgi määral: «Meie poolest jalutagu norralased ringi pükstega, millel on logo, pole muret. Aga kui nad tahavad ringi käia püksata, siis ka see on lubatud.»

* * *

Ameerika ajakirjanik Bob Gloster otsustas välja uurida, kas kuulujutt, nagu oleks Venemaa ja Abhaasia piir mängude ajal suletud, vastab tõele. Ta muretses viisa, mis maksis 400 rubla ehk ca 9 eurot ja marssis Sotšist jalgsi kaks tundi piirini.

Piirivalvurid tunnistasid viisa kehtivaks ning lehemees sisenes Abhaasia Vabariigi või Gruusia koosseisus oleva Abhaasia Autonoomse Vabariigi – selle maanina staatus on tegelikult selgusetu – territooriumile, olles eelnevalt küsinud, kus saaks kohvi juua.

Läheduses paiknevast sööklast sai ta kohvile lisaks ka taldrikutäie suppi ning lahkus Abhaasiast pool tundi hiljem täis kõhul ja rõõmsal meelel.

* * *

Saksamaa raudteefirma Deutsche Bahn paiskas Sotši olümpia ajaks müüki kuldkaardi, mille eest tuli maksta esimese klassi vagunis sõitmiseks 50, teises klassis 25 eurot. Süsteem on järgmine: kui Saksamaa sportlane võidab Sotšis kulla, saab kaardi ettenäitaja järgmisel päeval tasuta sõita kuhu iganes ja palju iganes.

Kes kuldkaardi soetasid, tegid targalt, sest Saksamaa on võitnud juba seitse kulda ning seda viiel päeval: 9., 10., 11., 12. ja 13. veebruaril. Reisihuvilised rõõmustavad, raudteefirma kaotab miljoneid.

Jaan Martinson, Sotši

KOLMAPÄEV, 12. VEEBRUAR

Sotši olümpiamängudeks ehitati suusaalade toimumispaiga lähedusse üks linn ja paar küla, mis koosnevad sisuliselt luksuslikest kivihotellidest. Mis saab neist paigust tulevikus, pole teada. Neist võivad saada inimtühjad kummitustelinnad.

Esto Sadokist viib köisraudtee pool kilomeetrit kõrgemale Gorki mägikülla, mille moodustab kuus hiigelhotelli. Ja kõik. Ei ühki pubi ega jalakäijatetänavat. Ükskõik millal sa kivide vahel liigud, kajab vastu õõvastav vaikus. Silm haarab paari samasugust üksikut uitajat ja mõnd kojameest, kes survevoolikuga tänavaid ja treppe puhtaks uhuvad. Olümpiakärast pole juttugi. Pole lärmavaid Norra fänne, veini rüüpavaid itaallasi ning vodkaga sinasõbraks saanud ja Kanada hokikoondist kiruvaid venelasi.

Võib arvata, kuivõrd suur kogus miljoneid on ses mägikülas kivvi raiutud. Ja vaid selleks, et ajakirjanikud ja ametnikud saaks seal pooleteist kuu jooksul – olümpia ja paraolümpia ajal – elada.

Sest pärast mänge... No miks peaks keegi soovima peatuda tunnise autosõidu kaugusel Musta mere rannikust, mägedes, kus ei ole mitte midagi teha peale magamise? Jah, sealt kivikülast viib ka köisraudtee mägedesse, kus asub kaks ääretult kesist laskumisnõlva. Ärkad hotellis, sööd hommikul kõhu täis, nühid pärastlõunani neid kahte nõlva, aga edasi? Naased hotelli ja poed põhku? Või sõidad mõnisada meetrit allapoole, kus asub kivilinnake, mis erineb kivikülast vaid hotellide arvu poolest.

Võib arvata, et mõne aasta pärast hulguvad Gorki mägikülas vaid koerad. Või õigemini, mis neilgi sinna inimtühja paika asja.

Jaan Martinson, Sotši

TEISIPÄEV, 11. VEEBRUAR

Täiesti asjatu oli Sotši olümpiale kaasa tassida kotitäit sooje riideid ja paksu jopet. Vähemalt seni on ilm suvine, jahedamatel päevadel kevadine. Talvest pole juttugi.

Pühapäeval-esmaspäeval kuumas Gorkis, kus toimuvad mängude suusaalad, mägede jalamil 15 soojakraadi, päikese käes rohkemgi – suurepärane lühikeste pükste ja T-särgi ilm. Samas vormis oli hea olla ka 1700 meetri kõrgusel suusaraja kõrval päikesepaistes. Kui päike kadus, jäi alles kümmekond plusskraadi. Lumi sulas.

Meenuvad Sydney olümpiamängud, kui kohati oli sooja, kui nii võib öelda, samuti 15 kraadi, kuid puhus kirbe tuul. Noil päevil tahtnuks olla pigem Sotši talimängudel. Samas mõistetav, sest Sydneys valitses varakevad, Eestimaa märtsi keskpaik.

Tegelikult on talimängude paigas varemgi soe olnud, iseasi, kas nii soe. Vancouveris oli kohati +10, Naganos olnud sama. Siinkohal väike õiendus: Sotši pole ekvaatorile lähim paik, kus talimängud toimunud. SquawValley ja Nagano olid lähemal.

Ja veel. Kas Aafrikas saaks taliolümpiamänge korraldada? Geograafist ilmaennustaja Piusa Juss kinnitas, et ei saa: «Maroko mõnes mägikülas, kui sinna keskus ehitada, võiks olümpia teoorias toimuda, kuid suusarajad oleksid sel juhul 2500-3000 meetri kõrgusel ja nii kõrgel võistelda ei lubata.»

Jaan Martinson, Sotši

ESMASPÄEV, 10. VEEBRUAR

Enam ei käi jutt Eesti kehvimast olümpiast pärast taasiseseisvumist, vaid läbi aegade. Kaks võistluspäeva on läbi, eestlaste parimaks Kaarel Nurmsalu 37. koht.

Selleks et vältida punavõimujärgset nadimat olümpiat, tuleks saada vähemalt 6. koht, mis tähendaks viiki Albertville’i ja Naganoga, kus olid meie parimad vastavalt Allar Levandi ja Jaak Mae. Tundub lootusetu.

Läbi aegade kehvim olümpia – arvesse lähevad vaid need, kus eestlased osalesid – oli Cortina d’Ampezzos 1956. Seal osales vaid üks eesti mees, Nõukogude Liidu koondislane, kahevõistleja Uno Kajak, ja sai 26. koha.

Kõigil ülejäänud olümpiatel on eestlane olnud vähemalt 20 hulgas. Ka Sankt Moritzis 1928, kui Eesti esmakordselt talimängudel osales. Seal teenis kiiruisutaja Christfried Burmeister 500 meetri distantsil 33 osaleja seas 15. koha.

Jaan Martinson, Sotši

PÜHAPÄEV, 9. VEEBRUAR

Rahvusvahelise Olümpiakomitee presidendi Thomas Bachi rindutrummeldamine dopinguvastase võitluse teemal – me teeme kõik spordi puhtuse nimel, teistime, palju võimalik ja muud kõlavad sõnad – on täielik udu. Saksa meedia tuvastas, et Sotši olümpial hoitakse testimise pealt kõvasti kokku. Kas mitte seepärast, et oleks vähem vahelejääjaid?

Sotši olümpial testimise eest vastutava Moskva dopinglabori juht Grigori Rodtšenkov rääkis Saksamaa telekanalile ARD, et nad oleks võimelised mängudel tegema 1000 EPO ja 1000 veretesti, kuid ROK on neid tellinud poole vähem – vastavalt 572 ja 509.

Antidopinguekspert Florian Bauer imestas: «Miks kasutab ROK vaid poole võimsusest? EPOt võivad kasutada pea kõigi taliolümpiaalade sportlased.»

Ja mis veelgi üllatavam: Sotšis ei otsita dopinguproovidest kasvuhormooni, mis olevat üks levinumaid keelatud aineid, mida tarvitatakse! Testimeetodit, mille abil saaks tuvastada kasvuhormooni kasutamist pika aja tagant, ei kasutata.

ROK-i meditsiinidirektor Ricgard Budgett kinnitas kasvuhormooni mittetestimist, viidates, et uut testimeetodit alles katsetatakse ning teatas, et ka automaatset järelkontrolli sellele ainele ei korraldata: «Teeme seda vajadusel valikuliselt.»

Niisiis tuleb Norra suusaässa Marit Björgeniga nõustuda ja mittenõustuda.

Mittenõustuda selles, et dopingukontrolle võib usaldada, nagu Björgen pärast kullavõitu teatas.

Küll aga oleks targem eeldada, et kõik atleedid on puhtad – nagu tegevat Björgen – sest vastasel korral kaob spordi ja võistluse võlu.

Jaan Martinson, Sotši

LAUPÄEV, 8. VEEBRUAR

Pärast Sotši mängude avamist ETV telemeestega koduhotelli poole sõites jõudis seltskond ühisele järeldusele, et sa ei saa olla suurriigi, impeeriumi juht, kui pole avanud olümpiamänge. Sestap pidi Vladimir Vladimirovitš Putin talvise spordipeo endale saama maksku, mis maksab.

Leonid Brežnevil olid oma mängud, Moskvas. Valdav osa läinud sajandi teise poole USA presidentidest olid mängudega õnnistatud: Dwight Eisenhower, Gerald Ford, Ronald Reagan, Bill Clinton, George Bush. Mängud on olnud Jaapani keisril, Hispaania ja Norra kuningal, Hiina, Itaalia ja paaril Prantsusmaa presidendil... Ühesõnaga vaat, et kõigil tõsitegijail peale Putini. Nüüd kuulub ka tema kõrgklassi.

Ühel hetkel lõi bussiseltskonnal klaariks, kes on maailmas kõge vägevam riigijuht, kui olümpiamänge arvesse võtta – mõistagi Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendatud Kuningriigi, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Jamaica, Barbadose, Bahama, Grenada, Paapua Uus-Guinea, Saalomoni Saarte, Tuvalu, Saint Lucia, Saint Vincenti ja Grenadiinide, Antigua ja Barbuda, Belize'i ning Saint Kittsi ja Nevise kuninganna Elizabeth II.

Tarmo Tiisler teadis, et Elizabeth II krooniti kuningannaks mõni päev pärast seda, kui Edmund Hillary jõudis Džomolungma tippu. Mis aastal aga see kangelastegu toimus, teab iga koolilapski.

Niisiis toimusid Elizabeth II juhtimise alla suisa kuued mängud – Melbourne 1956, Montreal 1976, Calgary 1988, Sydney 2000, Vancouver 2010 ja London 2012. Kahed mängud – Montrealis ja Londonis – avas kuninganna ise, ülejäänutel usaldas ülesande kuberneride hoolde.

Putinil on Elizabeth II tasemele jõudmiseks veel palju minna.

Jaan Martinson, Sotši

NELJAPÄEV, 6. VEEBRUAR

Martinson: Venemaa ime: alkoholivaba olümpia

Võiks arvata, et Venemaal, kus ollakse senini tigedad Mihhail Gorbatšovi lootusetu alkoholivastase võitluse peale kolm kümnendit tagas, suhtutakse joovastavatesse jookidesse mõistliku lõtvusega, aga tühjagi! Igatahes on sportlaste olümpiakülad muudetud täiesti alkoholivabaks.

Venelane, kui talle teed pakutakse, ütleb, kui ei soovi: «Tee pole viin, sellest võib loobuda.» Paraku olümpiaküla väravat valvavast turvamehest õlle või kangemaga mööda ei pääse. Jook tuleb kuhugi jätta või ära tarvitada. 

Kusjuures valvurist mööda ei pääse ka kavalad mitte. Mullu, eelolümpial, olevat määrdemehed valanud viina – on teinekord ju vaja suusapõhjasid puhastada, näiteks – limonaadipudelisse a la Kelluke ning polnud probleemi.

Ent tehnika areneb kaasajal tohutu kiirusega, olümpial on kasutusel alkoholiskännerid, rääkis Eesti delegatsiooni pressišeff Sven Sommer. «Nägin, kuidas ühel uuriti lahtises pudelis oleva vedeliku alkoholisisaldust. Pandi skänner vastu pudelit ja... Tegelikult asi ei töötanud, nagu ma aru sain. Turvamees proovis skännida pudelit erinevate nurkade alt, aga suurema eduta.»

Siiski ei hakka keegi riskima ja lootma, et skännerid ei toimi ning sportlastel, treeneritel ja teenindaval personalil pole võimalik endale lubada õhtuseks lõõgastuseks klaasi õlut ega veini, rääkimata kangemast.'

«Nii ongi,» kinnitas Sommer. «Olümpiakülas kehtib kuiv seadus.»

KOLMAPÄEV, 5. VEEBRUAR

Jaan Martinson: miks Jaak Mae kotte tassib ehk kohtumine Džamšutiga

Sotši olümpiamängud õnnestuvad. Ja miks ei peaks? Sportlastel sujub kõik, ajakirjanikel mitte nii väga, aga sel polegi tähtsust – peaasi, et asi teleri ekraanilt hea välja paistaks.

Sportlased kiidavad. Nii Sotšit, kui Eesti tiimi. Iial varem pole olnud nõnda, et olümpiapronks ja MM-hõbe tuleb uksele vastu, haarab su koti õlale ja tirib teisele korrusele tuppa. Aga just nii võtvat Eesti suusaliidu peasekretär Jaak Mae vastsaabunuid sportlasi vastu. Hingega ja südamest.

Atleetidel niisiis probleeme pole. Olümpia nagu olümpia ikka. Aivar Rehemaa tunnistas, et olümpiakülast ta eriti välja ei saa, seega polevat vahet, kas mängud toimuvad Sotšis või kusagil mujal. Peaasi, et rajad oleks korras ja suusad libiseksid, kõik muu on väheoluline.

* * *

Aga inimesed on siin lahked. Sotši saabuja võtavad vabatahtlikud hella hoole alla, aitavad, kui vaja ja toimetavad, kuhu vaja. Hingega ja südamest. Eks ole alguse asi. Kui nädal selja taga, vajuvad nende suunurgad tülpimusest ja üksluisusest allapoole. See on inimlik.

* * *

Hotell tervitab ajakirjanikke laia naeratuse ja šampanjaga. Naeratus kuulub Irinale ja šampanja ilmselt Venemaale. Sama säravalt teatatakse, et kõik ei suju just nii, nagu peaks, internetti tubades pole, kuid fuajees kindlasti. Vist.

Neljandale korrusele liikudes peatub lift hetkeks teisel – põrandad on betoonist, seinad krohvimata, uksed puuduvad. Ehitus käib täie hooga. Uksest vajub sisse võõrtööline lõunavabariikidest: pikkust koos soniga rubla viiskümmend, seljas Abidasi dressid. Džamšut, mis Džamšut – kes vaatab Venemaa televisiooni ja sarja «Naša Russia», see teab.

Džamšut: «Natšalnika!»

Ülemus: «Što za huinjaa?»

Džamšut: «Što za huinjaa?»

Ülemus: «Ja u tebja spašivaju! Što za huinjaa?»

Džamšut: «Gde? Huinjaa?»

Jne...

Ühesõnaga: hotellist on valmis vaid neljas ja viies korrus. Niivõrd kuivõrd.

Aga mänge see ei mõjuta. Avamine olla äge ja laupäeval läheb juba andmiseks. Teleri ekraanilt, selge see, paistab kõik ilus. Aga just see ongi oluline, ei muu!

Tagasi üles