/nginx/o/2013/03/25/1656244t1hc044.jpg)
Näikse, et doping on hävitamas sporti kogu tema ilus ja valus. Mitte seepärast, et tarvitajaid oleks liiga palju – tegelikult ehk ongi, aga seda ei tea keegi – või staarid jäävad üle päeva vahele (ei jää ju), vaid dopingust räägitakse juba rohkem kui võitlusest ja võitjatest.
Süüdistused süüdistuste otsa: venelased kiruvad norralasi, norralased kõiki teisi, rootslased venelasi ja nii ringiratast. Vaid siis, kui Zimbabwe või Kreeka suusataja juhtub olümpiakulla kaela saama, ei pilluta võitja pihta piike: teadagi, kes võidu taga on, keemikud...
Kas saabki enam sporti võtta sellisena, nagu see peaks olema: kamp võrdsete võimalustega atleete paneb jala joonele ja teeb selgeks, kes sel ajahetkel parem on. Ses mõttes, et võimalused pole võrdsed, osa on end turgutanud keelatud moel. Kas me peame pärast iga finišit määrama kahtlusekoefitsiendi?
Sotši olümpia eel jäi vahele kaks Venemaa laskesuusatajat. Vastukaaluks asus Venemaa ründama norralasi. 2009. aastal EPO tarvitamise eest võistluskeelu saanud Dmitri Jarošenko põrutas: «Nii rahvusvaheline antidopingu agentuur (WADA) kui suusaliit (IBU) on norralaste kontrolli all. IBU otsustab, kellelt võetud proove testitakse. Mõistagi venelaste, mitte norralaste omi.»
IBU president Anders Besseberg, norralane muide, naeris Jarošenko väite välja.
Sõna võttis ka teine Venemaa laskesuusataja, Sergei Tšepikov, kes arvas samuti, et antidopingu agentuur on liiga Norra-keskne. Ja see astma... «Kas Norra sportlased on tõesti nii haiged, et peavad tarvitama ravimeid, milles sisaldub keelatud aineid? Nad saavad ju sellega teiste ees eelise.»
Siin nõustus Besseberg kriitikutega ja kinnitas, et astmaravimid annavad tõesti eelise: «Paraku on see hall tsoon, kus norralased liiguvad.» Hall või mitte, midagi ju ei muutu.
WADA omakorda oli hämmingus, et Venemaal tuli vahetult enne olümpiat avalikuks superhormooni olemasolu. Too superaine on topeltmõjus ning dopingutestis see välja ei paista. Kas nüüd võib järeldada, et kõik Venemaa sportlased on patused?
Oleks siis nõnda, et kõik dopingutarvitajad saaks ühel hetkel kinni püütud. Aga ei saa.
Norra ajakirjanikud küsisid äsja WADA presidendiks valitud Craig Reedielt: mis neist testidest kasu, Lance Armstrong andis karjääri jooksul 500 proovi, kõik olid negatiivsed, ning lisasid teise ratturi, 13 aastat dopingut tarvitanud, aga puhtaks jäänud Michael Rasmusseni kommentaari, et mängude eel ja ajal keelatud ainete pruukimine lakkab ning testimine on mõttetu.
Reedie ütles seepeale, et ratturitega on eriline lugu, nende alaliidu tegevust ja seotust tuleb veel uurida. Küsimusele, kas olümpia ajal proovide võtmine on raha raiskamine, vastust ei saadud.
Järgnev dialoog oleks naljakas, kui teema poleks nii tõsine.
Ajakirjanik: «Aafrikas võttis WADA 2012. aastal vaid 20 uriiniproovi.»
Reedie: «Peame arenema.»
Ajakirjanik: «20 proovi Aafrika kohta, see on ju peaaegu mitte midagi.»
Reedie: «Seda pole palju, aga öelda, et mitte midagi, on kah vale.»
Ajakirjanik: «Hollandis uuriti 2012. aasta jooksul vaid ühest proovist EPOt, Rootsis 27 proovist. Pole just suur oht vahele jääda.»
Reedie: «Arvud on õiged. Nõustun, et seda on vähe.»
Niisiis pole suurt lootust, et kõik kinni saaks püütud. Seega, kuivõrd võime loota, et võitja pole valemängur?
Ja veel, eilse uudise valguses, mille järgi olevat Eesti medalisuusataja(d) tarvitanud Torino olümpial keelatud aineid: kas võitja on ka kaheksa aastat hiljem võitja?
Kas sport on enam tõsiseltvõetav?