/nginx/o/2014/02/06/2800080t1h7c33.jpg)
Nüüd on see mees nähtud. Seni oli Eesti parim meesmäesuusataja kui müütiline haldjas, kellest räägitakse, aga keda keegi pole iial oma silmaga näinud, vähemalt Eesti ajakirjanikud mitte. Aga Warren Cummings Smith III on ka tegelikult olemas, Postimees veendus selles Sotši olümpiaküla pressitsoonis.
Pikk ja vibalik, lokkis õlgadeni juustega, malbe naeratusega. Keep smiling! Viisakas, enesekindel, ameerikalik. Sümpaatne kuju.
Ookeanitaguste enesekindlus on hämmastav. Selle asemel et ujedalt kõnelda – annan endast parima ja vaatan, millise tulemuse see toob –, tulistab Smith puusalt: «Sihin kohta 20 piirimaile. Jah, see on ambitsioonikas eesmärk, aga võimalik. Nii kõrge sihi püstitamine nõuab forsseerimist. Pean tegema kõik, mis võimalik ja rohkemgi.»
Ühtlane keskklass
Slaalomis maailma edetabelis 317. kohal asuva mehe kohta tundub eelnev avaldus olevat vali, kuid Smith ise nii ei arva. Jah, tipud on eest ära, kuid keskklass olevat üsna ühtlane: «Muidugi lähen ma rajale riskima, aga mõistlikkuse piires, nagu teevad kõik, ka ässad. Lihtsalt rada läbi sõita ja lõpetada tagaotsas mind ei rahulda.»
Slaalom ja suurslaalom sobivat ühtviisi, rääkis Smith. «Slaalomis olen edetabelis kõrgemal, kuid suurslaalomis tunnen end kindlamalt.»
Smith selgitas, et kaotab igal pöördel ehk värava läbimisel ässadele 0,1 sekundit. «Pean tehnika kallal veel tööd tegema. Parimatel on kiiremad pöörded, jõulisemad, mina liigun ringiga. Kuid mina olen veel noor. Paljud tipud polnud minu eas suurt kõvemad.»
Uhke eesti juurte üle
End tutvustab Smith kui USAs elavat eesti juurtega noormeest: «Vanaema sündis Eestis 1924. aastal, pidi põgenema Austraaliasse, ent laev läks rikki ja nii sattus ta USAsse. Minus voolab eesti veri. Olen uhke eesti juurte üle, tahan olümpial võimalikult palju eestlastega suhelda ja end selle rahvuse esindajana tunda.»
Kui eesti vere sai Smith vanaemalt, siis spordigeenid vanematelt: «Isa mängis jalgpalli, soccer’it, ema tennist. Neilt sain võitlusvaimu.»
Praegu õpib Smith Dartmouthi ülikoolis – «Sotšis võistleb mitmeid meie koolis õppinuid» –, kuid tahab tulevikus profiks saada. «Praegu ma sporditegemise eest raha ei saa, seega pole elukutseline. Mis aga ei tähenda, et olen proffidest kehvem. Võistlen nendega samal rajal ja samal lumel ning olen elukutselisi ka alistanud.»
Lõpetuseks tunnistab Smith, et teab eesti keeles vaid mõnda sõna – «tere päevast», «aitäh» –, kuid omandab kogu aeg lisa. Ning kui tal nelja aasta pärast oleks võimalik võistelda olümpial USA eest, ei kasutaks ta seda võimalust, sest eelistab Eestit.